Loen uue valitsusliidu koalitsioonilepingut ja esmapilgul ei oska sellele midagi ette heita. Vastupidi, tundub, et kevadiselt värske võimuliit on väga hea kuulaja. Lepingusse on ühel või teisel moel kirja saanud vaata et kõik olulisemad soovid ja ettepanekud, mis põllumajanduskoda valimiste eel erakondadele tegi.
Kui nimetada vaid mõned suuremad rahalised lubadused, siis lubab valitsusliit tagada Eesti põllumajandus- ja toidutootjatele võrdsed konkurentsitingimused Euroopa Liidus (EL) ja seista otsetoetuste võrdsustamise eest, maksta meie põllumeestele üleminekutoetusi, jätkata tõuaretustoetuste maksmist ja seista järgmisel EL-i eelarveperioodil maaelu arengukava rahastamise eest.
Skeptik ütleb seepeale, et need on ju vaid lubadused. Samas teame kõik ütlust – hea mees, kes lubabki! Tahtmatult meenuvad ühe varasema maaeluministri sügava turukriisi ajal öeldud sõnad, mis kõlasid umbes nii: „Aga me pole üleminekutoetuste maksmist ju kunagi lubanud!“. Minu arvates oligi halvasti, et ei lubanud. Kui oleks lubanud, oleks tõenäoliselt jama palju vähem olnud.
Sellel kriitilisel hetkel hoidis riik küll paarkümmend miljonit eurot kokku, kuid 10 000 piimalehma karjast kadumine tähendab nüüd, et igal aastal jääb umbes 25 miljoni euro väärtuses piima tootmata, riigile mitu miljonit eurot makse laekumata, piima väärindamisest tekkiv eksporditulu teenimata jne.
Koalitsioonileping tekitab palju vastuseta küsimusi
Koalitsioonilepinguga seoses vajavad vastamist palju küsimused. Tahame teada, mida koalitsioonipartnerid ikkagi nende lubaduste all täpselt silmas pidasid? Kas lubadus seista EL-i otsetoetuste võrdsustamise eest tähendab, et EL-i pikaajalise eelarve 2021–2027 läbirääkimistel seab valitsus põllumajandustoetused kõige tähtsamaks eesmärgiks ja on nende kaitsmise nimel valmis tegema järeleandmisi – peaministri sõnu kasutades – „heade ühenduste ja tarkade investeeringute“ arvelt?
Kas üleminekutoetusi makstakse vaid järgmisel aastal lubatud 15,3 miljoni euro mahus või jätkatakse nende maksmisega ka edaspidi, kui otsetoetuste võrdsustamise eesmärgi saavutamine peaks luhtuma (tõenäoliselt nii see kahjuks läheb) ja meile antakse lisatoetuste maksmise võimalus ka järgmisel eelarveperioodil?
Või mida täpselt mõeldakse järgmisel EL-i eelarveperioodil maaelu arengukava rahastamise eest seismise all? Kas seistakse pelgalt vastu Euroopa Komisjoni pakutud plaanile kärpida Eestile EL-i eelarvest eraldatavaid maaelu arengu vahendeid 15% võrra või on uus valitsusliit valmis ka seitsme aasta jooksul umbes 200 miljoni euro võrra suurendama maaelu arengu poliitika meetmete kaasrahastamist riigieelarvest, et järgmise maaelu arengu programmi maht jääks selle perioodiga samale tasemele?
Kas valitsusliidul on tulevikus plaanis tõuaretustoetustega jätkuvalt turgutada kodumaist seakasvatust või leitakse ka võimalusi samuti kriisis kannatada saanud piimakarjakasvatuse tõuaretustoetuse ühikumäärade taastamiseks endisel tasemel?
Väärt lubadused, aga kas neid ka täidetakse?
Kui aga lõpetuseks vaadata põgusalt ka teisi koalitsioonilepingus välja toodud olulisi sõnumeid, siis on kahtlemata märkimisväärne, et uus võimuliit lubab kindlustada Eesti isevarustatuse põhitoiduainetega, väärindada Eesti toorainet kohapeal ning luua kõrge lisandväärtusega töökohti üle Eesti. Samuti kaitsta väärtusliku põllumaa jätkuvat kasutamist põlluna ja vähemväärtusliku põllumaa kasutamist muu biomajanduse arendamiseks, seista tarneahela hea toimimise ja ebaausate kauplemistavade tõkestamise eest, edendada põllumajandusettevõtete riskijuhtimist ja võimaldada neile arenguks vajaliku krediidi kättesaadavus. Kõik need on väga olulised, suured ja ambitsioonikad lubadused, mille lahti mõtestamiseks jääb siin kolumnis paraku ruumi napiks.
Seda, kas lubadustest saavad teod, näitab ainult aeg. Aga ikkagi – hea mees, kes lubabki!
