Läbirääkimistel kaupmeestega nõrgemat positsiooni trotsinud tootjad on saavutamas võitu. Enam pole kaupmeestel pääsu – paljud praktikas kasutusel, tootjate jaoks ebameeldivad kaupmeeste kombed peavad hiljemalt kahe aasta pärast olema Eestis seadusega keelatud.
17. aprillil avaldati Euroopa Liidu Teatajas ebaausate kaubandustavade direktiiv. See tähendab, et Eestil on 24 kuud aega, et direktiiv kohalikku seadusandlusse üle võtta – 2021. aasta aprilliks peab see tehtud olema ning kohaldama peame direktiivi hiljemalt 2021. aasta oktoobrist.
Tootjad on viimased aastad üha valjuhäälsemalt pead tõstnud ja kurtnud kaupmeeste ahistavate tingimuste üle. Nende väitel sunnivad müügipinda omavad kaupmehed neile peale ebamõistlikke leppetrahve ja ootamatuid lisakulusid, samal ajal ise kauba eest maksmisega trikitades. Aastaid on tootjad taolist tegevust üritanud Eestis seadusandlikul tasandil keelustada. Seni tulutult. Päästjaks osutus Euroopa Liit (EL), kus koostati direktiiv, milles loetletakse 16 ebaausat kauplemistava, mis keelustatakse.
Liikmesriikidel pole valikut, kõik peavad keelud üle võtma, sealjuures võib iga liikmesriik nimekirja muuta veel rangemaks, kuid mitte lahjemaks.
Kaupmeestele pandavad keelud on justkui tootjate unistuste täitumine. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja toiduvaldkonna nõunik Meeli Lindsaar on uue direktiiviga ilmselgelt rahul. Kui algses Euroopa Komisjoni ettepanekus oli tema väitel keelatud kaubandustavadena loetletud vaid kaheksa tava, siis Euroopa Liidu Nõukogus muutus liikmesriikide läbirääkimiste käigus loetelu pikemaks ja konkreetsemaks. „Kõige olulisem, et Eestis enim kasutatavad praktikad on direktiivi loetelus nimetatud,“ nendib Lindsaar.
Suuremad ei tohi enam väiksematele liiga teha
Direktiivi ülevõtmiseks Eesti seadusandlusesse alustab maaeluministeerium konsultatsioone tarneahela erinevate osapooltega. Seda tegevust juhtima hakkava maaeluministeeriumi põllumajandus- ja toidusektori arengu büroo juhataja Janeli Tikk juhib tähelepanu, et direktiivil on üks oluline nüanss – see kaitseb ainult väiksemaid suuremate eest. Ehk näiteks tarnija, kelle müügitulu on kuni 2 miljonit eurot aastas, on kaitstud ostja eest, kelle müügitulu on üle 2 miljoni euro aastas ning tarnija, kelle müügitulu on 150–350 miljonit aastas, on kaitstud ostja eest, kelle müügitulu ületab 350 miljonit eurot.
Tikk ütleb, et läbirääkimispositsiooni erinevused, mis on vastavuses majandusliku sõltuvusega ostjast, toovadki tõenäolisemalt kaasa olukorra, kus suured ettevõtjad sunnivad väiksematele ettevõtjatele peale ebaausaid kaubandustavasid. Dünaamiline lähenemine, milles võetakse aluseks tarnija ning ostja suhtelist suurust, peaks Tiku ütlusel võimaldama paremat kaitset ebaausate kauplemistavade eest nendele ettevõtetele, kes seda kõige enam vajavad. „Peamine muudatus, mille see osapooltele kaasa toob, on kohustus oma senised praktikad ja lepingud üle vaadata ning tagada, et endast nõrgema positsiooniga toidutarneahela tarnijale ei surutaks peale keelatud kaubandustavasid,“ leiab Tikk.
Kuid on veel üks oluline muutus, mis peaks tagama, et kõik ka päriselt toimima hakkab. Euroopa Liidu uuringutest on selgunud hirmufaktori olemasolu, mille tõttu tootjad pelgavad ostjatega seotud probleeme avalikult tõstatada või oma õiguste rikkumisi vaidlustada. Kardetakse kättemaksu.
Direktiivi rakendamisel määratakse riiklik asutus, kellele tarnija võib esitada kaebuse, kui tunneb, et tema peal on rakendatud ebaausaid kaubandustavasid. Hirmufaktori välistamiseks on asutusel kohustus hoida saladuses kaebuse esitaja identiteeti. „See ei tähenda, et konfidentsiaalsus kehtib menetluse lõpuni, kuna ka ostja menetlusõigused peavad olema kaitstud,“ lisab Tikk.
Kodumaine hea tava pole (veel) suutnud olukorda muuta
Tegelikult tehti Eestis katse siluda suhteid tarneahelas kirjapandud reeglite järgi juba eelmisel aastal. Eesti Kaupmeeste Liit, Toiduliit, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja neutraalse osapoolena Eesti Kaubandus-Tööstuskoda kirjutasid mullu alla toiduainete vertikaalse tarneahela heade tavade dokumendile. Tiku hinnangul on tegemist põhjalikuma dokumendiga, kui EL-is vastuvõetud direktiiv. Hea tava kirjeldab 45 ebaausat ning 40 ausat tava, millest pooled peaksid lähtuma, et tarneahelas oleksid läbirääkimispositsioonid tasakaalus. Erapooletu järelevaataja roll usaldati kaubanduskojale, kelle poole võib pöörduda kaebusega, kui kaebaja arvates on hea tava kokkuleppega liitunud ettevõte rikkunud kokkulepitud tavasid.
Kaubanduskoja poliitikakujundamise ja õigusosakonna juhataja Marko Udras kinnitab, et seni ei ole nendeni jõudnud ühtegi kaebust seoses heade tavade rikkumisega toiduainete tarneahelas. Kuid ta lisab, et enne heade tavadega liitumist sõlmitud leping tuleb ettevõtetel kooskõlla viia aasta jooksul. Kuna paljud ettevõtted liitusid heade tavade dokumendiga eelmise aasta mai lõpus, siis Udrase ütlusel rakenduvad ka head tavad täies mahus alles tänavu mai lõpus. Koja veebilehel olevas heade tavade kokkuleppe allkirjastanute nimekirjast nähtub tõepoolest, et enamik ettevõtteid on liitunud 2018. aasta aprillis ja mais. Kuna liitunute nimekirjas on aga vaid 43 ettevõtet, näitab see, et katusorganisatsioonid on pärast suurt tööd hea tava kokkuleppimisel jätnud selle unarusse ega pole suutnud seda ettevõtete hulgas piisavalt teadvustada. Kaubandussektorist on küll dokumendile alla kirjutanud viis suurimat jaeketti – COOP, Maxima, Prisma, Rimi ja Selver, mis moodustavad 80% jaekaubandusturust, kuid just tootjate osas jääb turu kaetus tagasihoidlikuks.
Tikk ja Lindsaar tarneahela hea tava toimimises eriti lootusrikkad ei olegi. Nad nendivad, et seni ei ole heast tavast suurt abi olnud, sest endiselt leidub ostjaid, kes oma positsiooni kuritarvitavad. Lindsaare sõnul oli dokumendi koostamise positiivne külg selles, et tarneahela erinevad osapooled tulid ühise laua taha ning pooled said rohkem teada teineteise probleemidest ja soovidest. Paraku on tarneahela hea tava dokumendis puudu see, mis saab olema direktiivist lähtuvas seadusaktis – paragrahvid, mis koordineerivad paika pandud reeglite täitmise järelevalvet.
Hea tava on täienduseks võlaõigusseadusele (VÕS) ja selle seadusega on Lindsaare kinnitusel võimalik enamikule probleemidele leida kohtus lahendus. „Kuid kohtusse minek on kulukas ja aeganõudev ning peale kohtus saadud võitu on suhted kaupmehega suure tõenäosusega rikutud,“ nendib Lindsaar. „Kuigi VÕS ütleb, et allkirjastatud hea tava on õiguslikult siduv, siis ilma sunnimehhanismita see ei toimi ega hakkagi toimima.“
EL-i direktiiv aga loob kontrollisüsteemi, mis annab lootust, et kehtestatud reegleid hakatakse järgima. Kõige olulisem lüli ongi määratav riiklik asutus, mis teeb järelevalvet ning sellele asutusele võib tarnija esitada kaebuse anonüümselt. Lindsaare hinnangul peaks see julgustama tarnijaid oma probleemile lahendust leidma. „Probleemi võib tõstatada ka kolmas osapool, näiteks tarnija katusorganisatsioon, kes võib kaebust esitades esindada ka mitut oma liiget ilma nende nimesid nimetamata,“ loetleb Lindsaar veel võimalusi, mis peaksid aitama kaasa ebaausaid kaubandustavasid keelustava seaduse toimimisele.
Ebaausate kauplemistavade direktiiv toob tõenäoliselt kaasa erinevaid probleeme, kuna põhimõtted on vastu võetud mõjude analüüsita ja seaduse rakendamisel reaalses elus tulevad need läbimõtlemata kohad välja. Nele Peil, Eesti Kaupmeeste Liit
Kaupmehed ennustavad probleemide tekkimist
Tootjate esindajatele vastandub Eesti Kaupmeeste Liidu tegevjuht Nele Peil, kes Euroopa Liidu uuest direktiivist sugugi vaimustatud ei ole. „Ebaausate kauplemistavade direktiiv toob tõenäoliselt kaasa erinevaid probleeme, kuna põhimõtted on vastu võetud mõjude analüüsita ja seaduse rakendamisel reaalses elus tulevad need läbimõtlemata kohad välja,“ hoiatab Peil. Ta toob näitena 60-päevase maksetähtaja nõude jookidele. Kuid jook võib laos ostu oodata mitu kuud. Samuti nimetab ta kaupmeestele tekkivat kohustust mitmesaja lepingupartneriga kahepoolselt kokku leppida tarneaad-ressi muudatused, kui mõni pood on remondis. Peili kinnitusel olid tehnilised muudatused, nagu tarneajad ja kaupluste sulgemised, olnud lihtsalt jaeketi teavitused tarnijale ja pole nõudnud lepingulisi muudatusi, mida peab eraldi läbi rääkima. Peili ütlusel võivad sellised kohustused olla koormavad mõlemale lepingupartnerile ja on ebatõenäoline, et keegi neist kasu saab.
Peil ei usu, et direktiivi ülevõtmisel Eesti seadusandlusesse midagi enam väga muudetakse, sest tegemist on üle-euroopaliste harmoniseeritud nõuetega. Siiski teeb kaupmeeste liit analüüsi, et kitsaskohad maaeluministeeriumile välja tuua. „Loodetavasti saab neid arvestada, et Eesti seadusandluses ebapraktilised kohad, millest ka põllumehed ei võida, ära parandada,“ loodab Peil.
„Kuna direktiivi alusel vastu võetav seadus on õiguslikult siduv ning see piirab ostjate tegevust, on nende vastuseis arusaadav,“ kommenteerib Janeli Tikk kaupmeeste hoiakut uue direktiivi suhtes. Ta vastab Peili kriitikale ebamõistlike maksetähtaegade kohta, et suurel ostjal on võimalus oma laovarusid optimeerida, kuid temast majanduslikus sõltuvuses oleval tarnijal sõltuvad võimalused jätkusuutlikult toota tihti sellest, millal ta müüdud partii eest tasu saab.
Tikk jääb kindlaks seisukohale, et tarnijate ja ostjate suhtluses on praegu probleemid, kuna ostjate läbirääkimisjõud on suurema osa põllumajandus- ja toiduainete tootjatest tugevam. Direktiivis sätestatud 16 ebaausat kaubandustava koos heade tavade dokumendis nimetatud 45 ebaausa ning 40 ausa tavaga peaksid Tiku kinnitusel looma võimalused tarneahela erinevate osapoolte läbirääkimispositsioonide tasakaalustamiseks.
Hea teada
Euroopa Liidu direktiiv keelustab ebaausad kauplemistavad
Ostjal on keelatud
- tasuda kiiresti riknevate põllumajandus- ja toidukaupade (edaspidi: kaubad) eest hiljem kui 30 päeva jooksul;
- tasuda muude kaupade eest hiljem kui 60 päeva jooksul;
- tühistada kiiresti riknevate kaupade tellimused vähem kui 30 päevase etteteatamisega;
- muuta ühepoolselt tarnelepingu tingimusi, mis on seotud tarnete ja kohaletoimetamise sageduse, viisi, koha, aja või mahuga, kvaliteedinõuete, maksetingimuste, hindade või teatud teenuste osutamisega;
- nõuda tarnijalt tasusid, mis ei ole seotud tarnija kaupade müügiga;
- nõuda tarnijalt tasusid kaupade raiskumineku eest, mis on toimunud ostja ruumides, kuid mitte tarnija hooletuse või süü tõttu;
- keelduda kirjalikult kinnitamast ostja ja tarnija vahel kokku lepitud tarnelepingu tingimusi, kui tarnija on kirjalikku kinnitust nõudnud;
- ebaseaduslikult avaldada või kasutada tarnija ärisaladust;
- nõuda tarnijalt kompensatsiooni tarnija toodete müügiga seotud kliendikaebuste läbivaatamise eest, kuigi kliendikaebuse põhjus ei ole tarnija hooletus või süü;
- ähvardada tarnijat kaubandusliku kättemaksuga, kui tarnija kasutab oma lepingulisi või seaduslikke õigusi.
Kui tarnelepingus ei ole selgelt ja ühemõtteliselt kokku lepitud, on ostjal keelatud
- hüvitist maksmata tagastada tarnijale müümata jäänud kaubad;
- nõuda tasu tarnija kaupade turule viimise, ladustamise, väljapanemise või kaubaloetellu lisamise eest;
- nõuda ostja poolt müüdavate kaupade müügiedenduse, reklaamimise ja turustamise kulude kandmist;
- nõuda tarnijalt tarnija kauba müümisega seotud ruumide kohandamiseks tehtud tööjõukulude kandmist.
Allikas: maaeluministeerium
Ebaausad kauplemistavad viivad tootjate kauba poelettidelt
Sirje Potisepp, Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja
Tarbija ei aima, kuidas kujuneb tema kodupoe kaubavalik ja miks ühtäkki ei ole seal enam temale harjumuspäraseks saanud toodet. Loogiline oleks ju arvata, et tootel polnud piisavalt ostjaid ja seepärast võeti see müügist maha. Kuid alati ei ole asjad nii.
Konjunktuuriinstituudi uuringud on näidanud, et suur osa Eesti toiduainetööstuse ettevõtetest on puutunud kokku ebaausate kauplemistavadega. Sama on kinnitanud ka Toiduliidu liikmete seas tehtud küsitlus. Kusjuures erinevad kaubandusketid käituvad vägagi erinevalt.
Nii ei ole toidutootjatele võõrad olukorrad, kus kauplusekett loobub toote müügist mitte halbade müüginumbrite pärast, vaid erinevatel muudel põhjustel. Näiteks võib toidutootja avastada end ühtäkki olukorrast, kus kaupmees lubab maksta toote eest väiksemat hinda, kui alguses kokku lepitud, ja seda isegi tagasiulatuvalt. Iga väiksemagi tarnehäire eest trahvitakse tootjat ebaproportsionaalselt suurte trahvidega. On isegi olnud näiteid, et kui tarne hilineb 15 minutit, võidakse selle eest trahvi küsida 3000 eurot.
Sageli ei saa toetuda kirjalikele lepingutele. Neid pole sõlmitud, sest üks pool on keeldunud. Või kui leping sõlmitakse, siis käivad lepingueelsete läbirääkimiste juurde ähvardused, et saada endale sobivamaid lepingutingimusi. Sageli ei aita ka lepingust, sest lepingutingimuse ühepoolne või tagantjärele muutmine on praktikas kahjuks reaalne. Samuti ärisuhte ühepoolne lõpetamine ette teatamata või põhjendamatult lühikese tähtajaga ning põhjuseta.
Kurioosne, kuid tõsi on olukord, kus rikkumise korral on leppetrahvi kohaldamise õigus vaid ühel lepingupoolel. Kaupmees kehtestab ühepoolselt reklaami rahastamise nõudeid, kuigi tootjaga pole see eelnevat kokku lepitud. Samuti nõutakse tootjalt tasu teenuste eest, mida ei ole osutatud ega tellitud või mis ilmselgelt ei vasta teenuste hinnale. Kõigele sellele lisanduvad veel ka ebamõistlikult pikad arvete maksmise tähtajad.
Sellises olukorras pole imestada, et tootja tunneb end kaitsetult kaupmehe meelevallas ja tal ei jäägi muud üle, kui anda alla ja loobuda oma toodete müümisest selles kaupluses või ketis. Aga kui loobumine ei ole võimalik, siis tuleb tootjal täita kaupmehe seatud tingimusi.
Küsimus: Kas olete kokku puutunud ebaausate kauplemistavadega?
Erika Pääbus, Andre Juustufarmi perenaine
Meil ei ole probleeme jaekettidesse oma toodete müügile saamisega ega sealsetel riiulitel olemisega.
Alguses oli muidugi raske oodata maksetähtaega 45 päeva (see on jaekettide kaupa erinev), kuid nüüd on meil õnneks raha laekumine pidev. Oleme kaupmeestega alati saanud mõistlikult suheldud. Kui meile leping ei sobi, siis me lepingusse ei lähe.
Kindlasti võivad lepingu-tingimuste sobimatusel olla erinevatel juhtudel erinevad põhjused, olgu siis tootest või tarbijagrupist tulenevalt. Meie toode ei ole kiiresti riknev ja mõlemad osapooled saavad olla paindlikud.
Olen teadlik ka tarneahela hea tava kokkuleppest, kuid meil ei ole olnud probleeme ka enne seda kokkulepet.
Mermi Kangur, Freezedry OÜ juht
Eks jaeketid jäävad jaekettideks ja tihti tuleb ette, et keti sisseostja ei usu tootjat. Kui sisseostjale ikka vaarikas ei maitse, siis pole lootust, et ta sellest valmistatud toote sisse võtaks. Sa võid sisseostjale arvandmete põhjal mida iganes väita, seda ei võeta arvesse.
