Põllumajandusliku toote sisu ja olemus on Euroopa Liidu toimimise lepingu lisas üsna lihtsalt ja arusaadavalt kirjas. Ometi tekib toetuse taotlejate ja PRIA vahel ikka eriarvamusi toote omatoodanguks pidamise suhtes. Selgitame Riigikohtu lahenditele tuginedes, miks see nii on.
Põllumajandusega alustava noore ettevõtja toetuse määruse seletuskirja kohaselt on omatoodetud põllumajanduslik toode seotud pikemaajalise protsessiga, mille kohta saab esitada tootmisprotsessi kirjelduse. Samuti on see seotud selgitusega, kuidas ja millega tootmine toimub või mis on sellise toote eripära tarbijate eelistuste seisukohast.
Näiteks porgandikasvatuses saab kirjeldada protsessi algusest kuni toodangu kliendini jõudmiseni. See sisaldab muu hulgas äritegevuste ja toote hooajalisust, tootmisprotsessi ajakulu ning tootmistegevuse käivitusperioodi pikkust.
Hiljutises lahendis asus Riigikohus aga seisukohale, et mitte igal protsessil ja kulul ei ole omatoodangu hindamisel tähtsust. Sellest tulenevalt pole sellist kulu vaja ka tõendada, vaid taotleja tegevus peab tervikuna olema usutav, kontrollitav ja müügi toimumine dokumentidega tõendatav.
Varem on Riigikohus selgitanud, et omatoodetud põllumajandustooteks ei saa pidada toodet, mis on saadud kaupade või teenuste vahetuse tulemusena. Samuti toodet, mis on saadud teenuse sisseostmisena või koostöös teiste isikutega olukorras, kus isikul endal töövahendid kauba valmistamiseks puuduvad.
Mis on omatoodang ja mis pole seda mitte?
Teine omatoodangu eeldus on tootmistsükkel – see tähendab, et põllumajanduslik tootmine peab olema kestnud vähemalt nii kaua, et tootmistsükkel võimaldab vastavat kaupa müüa. Nii on Riigikohus kinnitanud põllumajandusliku omatoodanguna näiteks jahu, mille on toetuse saaja ise jahvatanud. Samuti rohu, mis on kasvanud tootja heinamaal, mis on sealt koristatud ja hiljem müüdud. Omatoodanguks kvalifitseerub ka karilooma kasvatamine.
Samas ei ole omatoodanguks peetud eluslooma ostmist ja loomale olulist lisandväärtust andmata tema edasimüümist. Viimast tuleb käsitleda vahendustegevusena. Seega tuleb omatoodanguks pidada oma vahenditega tehtud ja kasvatatud toodet, olenemata sellest, kui kaua toote saamiseks aega kulutati või kui palju selleks kulutusi tehti.
Ühes hiljutises lahendis käsitles Riigikohus aga küsimust, kas omatoodanguks saab pidada veel sündimata varssa ja enda heinamaalt koristatud heina müügist saadud tulu. Riigikohus asus seisukohale, et nii hein kui ka veel sündimata varss vastavad toote mõistele ja on käsitletavad omatoodanguna. Seda põhjusel, et seadusandja on soovinud, et toetus läheks ennekõike ettevõtjatele, kes toote ise toodavad või kasvatavad, mitte aga neile, kes vahendavad teiste põllumajandustooteid ilma enda panuseta toodete väärtuse suurendamisel.
Tõendite kogumise asemel usutavuse klausel
Seega, kui loomakasvatuse puhul on tõendatud, et toetuse taotleja on tegelenud loomade aretuse või pidamisega ja on elusloomi edasi müünud, on tegemist omatoodanguga. Oluline on veenvalt näidata põllumajandusliku toodangu saamiseks vajalike vahendite olemasolu, näiteks hobuste pidamist, kasvatamist, hooldamist ja heinamaa olemasolu.
Heinakasvatuse puhul selgitas Riigikohus, et heina müügist saadud tulu ei tohiks arvestamata jätta pelgalt seetõttu, et taotlejal puuduvad heina niitmiseks masinad ja raamatupidamises ei sisaldu heina tegemise kulu. Oluline on, et taotlejal on põld, kust heina niita, ning usutavalt on tõendatud sellisel põllumaal heina tegemine ja heina müük.
Seega võttis Riigikohus hiljutises lahendis varasemast mõnevõrra maalähedasema suuna ja annab taotlejatele võimaluse suure hulga tõendite kogumise asemel tugineda usutavuse klauslile. Nimetatu peaks aitama lihtsustada toetuste taotlemist, samuti hiljem ellu rakendatud tegevuste kohasust.
