Eestis on palju piirkondi, kus ei saa liituda tsentraalse ühiskanalisatsiooniga ning puudub ka ühisveevärk.
See tähendab, et majapidamised peavad ise oma puurkaevust vee majja toimetama ning vastutama ise oma reovee kohtkäitluse eest.
Reovee käitlemisel tuleks jälgida, et saasteaineid ei satuks pinna- ega põhjavette, mis on üldjuhul joogivee allikaks. Reovee kohtkäitluse jaoks kolm enam kasutusel olevat viisi on kogumismahuti, septik ja omapuhasti ehk biopuhasti. Vaatame, miks on oluline reovett käidelda ning võrdleme, millised erinevused nendel puhastuslahendustel on ja milline lahendus võiks sobida Sinu majapidamisse.
Reovesi võib jõuda kaevuvette
Tänased mugavused ja tarbimine tingivad olukorra, kus peame rohkem tähelepanu pöörama reovee vastutustundlikule käitlemisele. Pinnas ei suuda alati kogu reovett filtreerida ning majapidamises kasutatavad kemikaalid saastavad keskkonda. Vastutustundlik reoveekäitlus on oluline kõikjal, sest joogivee kvaliteet sõltub sellest otseselt ̶ seos nende kahe vahel on märkimisväärne.
Reovee kohtkäitluse võimalused
Igasugune reoveekäitluse lahendus tuleb kohaliku omavalitsusega kooskõlastada. Nemad annavad ka juhised, kuidas seda oma haldusalal teha. Reovee kohtkäitluse lahendamiseks on, nagu eelnevalt välja toodud, kolm kõige levinumat võimalust: kogumismahuti, septik ja omapuhasti ehk biopuhasti. Nende vahel valimiseks ei tuleks arvesse võtta ainult hinda, vaid ka püsikulusid, septiku ja biopuhasti puhul ka puhastusefektiivsust.
Kogumismahuti sobib neile, kes palju vett ei tarbi
Kogumismahuti peamine eelis on tõsiasi, et seda lubatakse tihti paigaldada ka tiheasustusaladele. Vaatamata mahuti soodsale hinnale võivad püsikulud kasutajale kallid olla, sest seda tuleb vastavalt kasutusele jooksvalt tühjendada. Kui arvestada, et septikut ja biopuhastit tühjendatakse kord aastas u 2–3m3 võrra, siis mahutit tühjendatakse keskmiselt kord kuus 5–10 m3 võrra. Kogumismahuti on mõistlik valida juhul, kui vett tarbitakse väga vähe. Ühtlasi ei mõjuta mahuti toimimist kasutusregulaarsus. Kogumismahuti kasuks otsustamisel tuleb paigaldada ka täitumisandur, et hoida ära ootamatut täitumist.
Mugav septik sobib vaid kindlatesse pinnastesse
Teine populaarne valik on settemahuti ehk septik. Septik on suhteliselt hooldusvaba ning vajab reovee paakauto kutsumist üldiselt vaid korra aastas. Settemahutis toimub reovee puhastamine ainult mehaaniliselt, gravitatsiooni toimel – veest raskemad osakesed settivad mahuti põhja ning kerged osakesed tõusevad veepinnale. Septikust väljuv puhastatud reovesi juhitakse pinnasesse läbi imbväljaku, mis pole kõige tõhusam ja kaasaegsem viis. Kui pinnasetingimused võimaldavad ja põhjavesi on kaitstud, siis võib septiku kasutamine olla piisav. Kohtades, kus on põhjavesi nõrgalt kaitstud või kaitsmata, ei lubata tihti septikut paigaldada.
Sageli räägitakse septiku lühikesest elueast, kuid selle all mõeldakse hoopis septiku juures paikneva imbväljaku eluiga. Septikust väljuv vesi on küll mehaaniliselt puhastatud, aga sisaldab orgaanilist ainet ja sellepärast võib imbväljak ajapikku kinni kasvada. Sõltuvalt pinnasetingimustest võib imbväljaku eluiga olla 10 kuni 15 aastat.
Biopuhasti on kui isiklik reoveepuhastusjaam
Võrreldes septiku või kogumismahutiga on biopuhasti nagu isiklik reoveepuhastusjaam – mikroorganismid, mis lagundavad reovees olevad orgaanilised ained, puhastavad heitvee. Mikroorganismidele loob biopuhastis sobivad elutingimused reovee õhustamine. Selle tagajärjel lagundatakse väga suur osa orgaanilisest ainest veeks ja süsihappegaasiks.
Tavalise kodukeemiaga saab biopuhasti hakkama, kuid kuna biopuhastis elavad mikroorganismid, tuleb agressiivse kodukeemiaga olla igal juhul ettevaatlik. Kanalisatsiooni ei tohi kindlasti visata ravimeid, eriti antibiootikume.
Kui biopuhasti järele paigaldada imbväljak, siis on ka selle eluiga tõenäoliselt tunduvalt pikem, kui septiku puhul. Seda põhjusel, et biopuhastist väljuv heitvesi sisaldab palju vähem orgaanilisi aineid. Ühtlasi võib biopuhastis töödeldud vett, kooskõlastatult omavalitsuse ja vajadusel teiste ametkondadega, ka otse kraavi või veekogusse juhtida.
Iga toode, mida biopuhasti nime all müüakse, pole biopuhasti
Biopuhastil peab olema Euroopa Liidus kohustuslik CE-märgis ning see peab olema läbinud kõik vajalikud laborikatsed, eelkõige puhastusefektiivsuse mõõtmise.
Efektiivsemad biopuhastid töötlevad puhastusprotsessis tekkinud aktiivmuda ja heljumit uuesti, pumbates selle tagasi eelmisesse kambrisse ja puhastusprotsessi uuesti käivitades.
Biopuhastiga on tegemist juhul, kui bioloogiline puhastus toimub enne reovee imbväljakusse juhtimist, vastasel juhul on tegemist septikuga.
Enamik biopuhasteid toimib reovee õhustamise põhimõttel, seega peab biopuhastis olema aeraator koos kompressoriga, et mikroorganismid saaksid eluks vajalikku õhku.
Puhasti korpus peaks olema tugevast polüetüleen HDPE plastist. Näiteks klaasplast on suhteliselt rabe materjal, mida võib paigalduse või ekspluatatsiooni käigus kahjustada. HDPE plastik on vastupidav ja inertne materjal, ei erita loodusesse kemikaale ja peab vastu agressiivses keskkonnas. Tasub eelistada monoliitse korpusega puhasteid, kus kõik ühendused on kokku keevitatud.
Ostmisel lähtu vajadusest
Esiteks tuleks selgeks teha, kui palju vett majapidamises tarbitakse, et soetada optimaalse suurusega biopuhasti. See on oluline, sest iga puhasti on ette nähtud töötama kindlas koormusvahemikus. Näiteks kui osta 2000-liitrise päevase puhastusvõimekusega biopuhasti, kuid reaalne veetarbimine on 600 liitrit päevas, ei saa biopuhasti töötada piisava efektiivsusega.
Sageli ei tea inimesed, kui palju nad täpselt vett tarbivad, kuid õige mahuga puhasti valimiseks on see vajalik. Sellepärast oleks mõistlik enne puhasti ostmist paigaldada veearvesti. See aitab selgitada, kui palju vett kulub ning ühtlasi saab tuvastada kiirelt muid tarbimisanomaaliad, mis võivad olla indikaatoriks majasisesest veetorustiku lekkest.
Biopuhasti tuleb paigaldada sellisesse kohta, kust reoveepaakauto saaks seda tühjendada. Biopuhasti korrektne paigaldus tagab sujuva ja tõrgeteta töö pikkadeks aastateks!
