Maaeluminister Mart Järviku eesmärk on elu maale tagasi tuua. Selleks peab soodustama maaettevõtlust ning üks võimalustest on maksuerisused. Laual on ka mõte, et riik võiks anda maalekolimise huvilistele väikese talumaa koos metsaga. Aprilli lõpus maaeluministriks saanud Mart Järvik andis intervjuu juuni keskel.
Teie elulookirjelduses on mainitud, et olete alates 1991. aastast Rassi talu peremees. Millega Rassi talus tegeletakse ja kui palju olete talu tegemistega seotud?
See on mu isa talu, kes sai Vabadussõjas käimise eest maad ning ehitas sinna talu. Minu valisid 1990. aastate alguses teised õed-vennad välja, et hakkaksin talu üleval hoidma. Kasvatasin teravilja ja juurvilja – näiteks porgandit, kartulit, varajast kapsast. Tegutsesin aktiivselt kuni 2002. aastani, mil tuli ootamatult vallavanema (aastatel 2002–2017 oli Mart Järvik Järvakandi vallavanem – toim) ametisse minna ja talutootmise jaoks polnud enam aega. Praegu tootmist ei toimu, küll aga tegelen metsaga.
Millised on Teie eesmärgid maaeluministrina?
Praegu on hing täis tahtmist midagi maaelu jaoks ära teha. Tahaks maale elu tagasi tuua. Väljaränne maalt on kogu riigi probleem: kui rahvas koondub linnadesse, siis sünnib vähem lapsi (sest maal sünnib tavaliselt rohkem lapsi), seejärel pannakse koolid kinni ja tekib katkematu sündmuste jada.
Arvan, et kui 1990. aastate alguses oleks maaelule rohkem tähelepanu pööratud ja teatud meetmeid rakendatud, näiteks kaitsetollid tootvale erasektorile, ei oleks maaelu nii teisejärguline. Mäletan, et kui ma kevadel viljaseemne maha külvasin, oli vilja hind päris normaalne ja tundus, et sügisel võib salve pannes ka midagi teenida. Aga sügiseks oli hind välismaalt sisse tulnud doteeritud vilja tõttu üle poole võrra langenud. Nii need väiketalud kadusidki, suured tegijad ostsid maid kokku. Tahan, et maa ei läheks suurtalunike kätte, väiketalud võiks leida oma arengus uut hoogu.
Riigil võiks olla maaressurssi, et oleks võimalik soovijatele anda väike talumaa koos metsaga, et nad saaksid pidada näiteks aiandustalu, marju kasvatada – sellega on kõige lihtsam tegelema hakata.
Riik saaks inimestele luua tingimused maale kolimiseks. Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) kaudu oleks vaja vastavad programmid käima panna. Oleme lubanud, et võiks luua Tagasirände Agentuuri, kes koondaks infot välismaalt tagasitulijate kohta ja annaks ka infot, kuhu oleks võimalik saada maatükk. Praegu on see mõte natuke toores, aga me võiks väiketalukohti välja pakkuma hakata. Näiteks kui saad 20–25 hektarit põldu ja 100 hektarit metsa, oleks võimalik ära elamiseks ühte teise arvelt kompenseerida.
Keskerakond pakkus kunagi välja maksuerisused ääremaade ettevõtjatele – kas selle mõttega võiks edasi minna?
Üks teema on kindlasti maksuerisused, seda on mitmed riigid kasutanud. Näiteks käibemaksu alandamisega põllumajandussaadustele, et oleks soodsam toota ja müüa, ka võib teha tööjõu- või muude maksude erisusi. See tuleb koalitsioonis kokku leppida. Maaelu ja maaettevõtluse turgutamine turgutab kogu Eesti majandust. Kogu maaettevõtlus peab olema soodustatud ehk maksuerisustega kaetud. Kuid vastava programmi kokkupanek võtab aega.
Millised on kõige tähtsamad teemad, millega sel suvel tegelete?
Praegu on mitu teemat korraga laual. Üks murekoht on sinine kütus, millelt lõikavad kasu päris mitmed maal mitteelavad põllumehed. Sinise kütusega tangitakse autosid Tallinna kesklinnas, aga see ei ole ju kuidagi seotud põllumehe toetamisega.
Paljude maainimeste nõuandel sai lauale võtta ka heksli koristamise nõude tühistamise. Praegu on küll osadelt maainimestelt vastukaja, et see soodustab põllumajandusmaade rendi vähenemist. Kui heksli ärakoristamine on pindalatoetuse saamisel eelduseks, oleks mõistlik koristada see heinana ning loomasöödana kasutusele võtta.
Miks ta on üldse probleemiks kujunenud? Kui sõita näiteks mööda Peterburi teed Narva poole, on näha kiletatud heinarulle, mis on seal aastaid seisnud, nii et lepad kasvad neist läbi. See ongi kokku koristatud niide. Ja nii saab sellest ka keskkonnaprobleem.
Eesmärk on, et meie normid ei oleks karmimad kui mujal Euroopa Liidus (EL) ja seepärast tühistasime heksli kokkukogumise nõude – EL-is nõutakse niitmist, aga mitte koristamist. Samuti tekitasime PRIA-le täiendava kontrollimise vajaduse.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda heidab ette, et see otsus on põllumeeste seisukohast halb, kuna tingimused muutuvad keset käimasolevat programmperioodi.
See otsus ei sunni ju kedagi midagi tegema, mitte midagi pole taotleja jaoks muutunud: võib-olla paljud need, kes jätsid taotluse (pindalatoetuse saamiseks – toim) esitamata, sest koristamise nõue tundus ebaotstarbekas, esitavad nüüd taotluse.
Kas põllumehed võivad olla kindlad, et järgmise aasta riigieelarvesse leitakse 15,3 miljonit eurot top up’i maksmiseks?
Järgmise aasta top up on juba enne mind riigieelarvesse sisse kirjutatud. Sügisel kirjutatakse järgmise aasta eelarvet puudutavad numbrid täpsemaks. Kõik ootavad augustikuu majandusprognoosi, mille alusel numbreid täpsustama hakatakse. Seega ma ei julgegi enne sügist järgmise aasta eelarvest rääkida. Loodame, et majanduskasvu aeglustumine ei tule suur.
2021. aastal algab EL-i põllumajandustoetuste uus eelarveperiood ja praeguseks on teada, et toetused vähenevad. Samas on koalitsioonileppes kirjas, et riik peab põllumajandust soodustama. See võiks tähendada riigieelarvest raha juurdeandmist.
Maaeluministrina toetan juurdeandmist kindlasti. Kas toetused summaliselt vähenevad – ma pole selles kindel. Räägitakse võimalusest, et Europa Liidu suurte riikide toetuste arvelt peaks väiksemaid tasandama, aga see suurematele kindlasti ei meeldi. Püüan koos oma ametnike armeega kontrolli all hoida, et meie toetusmahud rahaliselt ei kukuks ja protsendiliselt tõuseks.
See on mulle selgeks saanud, et sajaprotsendiliselt võrdseks ei saa me Saksamaa, Prantsusmaa ja Hollandiga vist kunagi. Aga see, et olukord muutub kasvõi mõne protsendi võrra paremaks ehk meie pindalatoetused hektari kohta suurenevad, on küll eesmärk. Samuti II sammas (maaelu arenguks mõeldud investeeringutoetused – toim). Seisame otsetoetuste võrdsustamise eest ja maksame meie põllumeestele üleminekutoetusi ning jätkame tõu-aretustoetuste maksmist. Tahaks loota, et oleme lõpuks rahul.
Koalitsioonileppes on öeldud: tagame Eesti põllumajandus- ja toidutootjatele võrdsed konkurentsitingimused Euroopa Liidus. Kuidas seda teha plaanite, kui senised valitsused pole sellega hakkama saanud?
Kõik valitsused on suutnud olukorda järjest veidi parandada: see protsendi erinevus, mis oli 1990. aastatel toetuste maksmisel võrreldes suurte riikidega, on kogu aeg tasandunud. Omalt poolt teen kõik, et järgmine minister saaks öelda: eelmine on olukorda parandanud. Väike suure vastu ei saa, aga kui pidevalt teema laual hoida, siis vaikselt olukord väikeste jaoks paraneb.
Koalitsioonileppes lubatakse tagada Eesti isevarustatus põhitoiduainetega. Seoses sigade Aafrika katkuga on Eesti isevarustatus sealihaga viimastel aastatel olnud veidi üle 70%. Kas sektorit on plaanis järele aidata, et isevarustatuse tase taas tõuseks?
Eelmise valitsuse ajal seakasvatusele täiendav raha leiti ja ka tänavu makstakse see välja. Täiendav toetus on aidanud seakasvatajatel kõige raskemad ajad üle elada. Tundub, et sealihatootmine on vaikses tõusus.
Kui vaadata teisi valdkondi, siis näiteks marjakasvatuse puhul oleks igasugused meetmed, et tootmine ja töötlemine hästi toimiks, väärt tegemist ja aitaks isevarustatust tõsta. Viljatootmine on meil üle isevarustatuse taseme, aga teravilja saaks näiteks piimakarjakasvatuse kaudu väärindada. Meil on väljalüps lehma kohta väga suur ja tõuaretus ning investeeringud farmidesse on sellele kaasa aidanud.
