Lehmad eelistavad süüa terve päeva jooksul. Lehmade parima tervise tagamiseks ja suurima võimaliku piimakoguse saamiseks peab iga loom päevas sööma 10–14 söödaportsjonit. See sööt tuleb värskelt ja õigeid koostisosi kasutades valmistada.
Sagedasem söömine stabiliseerib lehma vatsa pH-taset, suurendades sööda söömise kogust ja seal leiduvate toitainete kasutamist.
Tervislik pH-tase vatsas
Vatsa pH-tase väheneb pärast iga söögikorda, sest süsivesikute käärimisel eralduvad rasvhapped. Suure tootlikkusega piimakarja ratsioon sisaldab sageli väga palju kiiresti seeditavat energiat kontsentraatide kujul. Selle tulemusel peavad lehmad vähem mäletsema ja toodavad seeläbi vähem sülge. See võib häirida vatsa tasakaalu ja tuua kaasa liiga suure pH-taseme languse, mis võib lõpuks põhjustada vatsa subkliinilise hapestumise. Selle tagajärjel läbib sööt vatsa liiga kiiresti ja lehm ei saa ratsioonist maksimaalselt kasu. Vatsa madala pH-taseme tõttu ei suuda oma tööd ära teha ka sööta kääritavad bakterid. See toob kaasa koresööda kehvema kasutamise ning ajutise või isegi püsiva vatsaseina kahjustuse.
Söödakulu
See, kui palju lehm süüa suudab, sõltub sellest kui hästi ta sööta seedida suudab, sest lehm ei saa täis vatsaga juurde süüa. Kiiresti kääriva ratsiooni söömine jätab vatsas värskele söödakogusele rohkem ruumi. Üldiselt tarbib lehm päevas 3% suuruse koguse kuivainet oma kehamassist.
Sööda valimine
Lehmad valivad sööta, otsides välja koresööda kõige isuäratavamad osad. See jätab järele koresööda mitte nii maitsvad osad, mille söömisest pole lehmad väga huvitatud. Sööda valimine põhjustab seetõttu väiksemat tarbimist ja sööta jääb rohkem üle.
„47 karja kohta tehtud uuringud näitavad, et piimatoodang varieerub kuni 13 liitri võrra lehma kohta päevas. Enam kui poole sellest erinevusest tingivad tegurid, mis pole seotud sellega, mida lehmad söövad, vaid hoopis söötmissageduse, värske sööda pakkumise, söödapiirde juures oleva piisava ruumi ja muu sellisega.” (allikas: Dohme, 2008)
Sellel on kaks võimalikku tagajärge: sööta edukalt valivad loomad (karja hierarhias kõrgemal asuvad lehmad) söövad sisse rohkem kontsentraati, mis vähendab piimas leiduva rasva kontsentratsiooni ning suurendab vatsa subkliinilise hapestumise ja laminiidi riski. Muud lehmad, kes on karja hierarhias madalamal, söövad suurema koguse koresööta ja saavad vähem energiat kui nad peaksid. See toob kaasa väiksema piimatoodangu, suurema kaalukaotuse ja hilisema viljastumise.
Iga rühma jaoks sobiv sööt
Olenevalt lehmade elu- või laktatsioonifaasist on igal rühmal oma toitumisvajadused. Konkreetse rühma vajaduste järgi kohandatud värske sööt söödapiirde juures ööpäev läbi.
Söötmine vajaduste järgi
Lehmade jaotamine rühmadesse nende toitumisvajaduste järgi muudab täpse söötmise lihtsamaks. Eristada saab umbes 4 rühma.
Noorloomad
Mida kiiremini saavutab noor lehm oma õige kaalu, seda kiiremini on ta valmis seemendamiseks ja piima tootmiseks. Vasikatele sagedamini värske piima andmine ja hiljem neile nende vajaduste järgi kohandatud sööda söötmine suurendab söömust ning kiirendab vasika täiskasvanuks saamist.
Lihaveised
Ka lihaveised võtavad kaalus kiiremini juurde kui neid söödetakse nende vajaduste järgi sagedamini. See suurendab märkimisväärselt lihatoodangut ning vähendab samal ajal kasvatus_ ja nuumamiskulusid.
Lakteerivad lehmad
Kui vasikast on saanud lakteeriv lehm, tuleb muuta tema energiatarbimist ja palju olulisemaks muutub ka sissesöödav kuivaine, mis hoiab vatsa pH-taset stabiilsena. Sagedasem söötmine suurendab kuivaine tarbimist. See muudab lehma aktiivsemaks ja suurendab piimatoodangut.
Kinnislehmad
Kui lehmad on kinnisperioodi esimese poole lõpus, vajavad nad kinni jäämiseks ja rasvumise vältimiseks lahjat ratsiooni. Lõpuetapis (viimased kolm nädalat enne poegimist) vajavad loomad rohkem toitaineid, aga nad ei suuda sööta nii palju süüa, mis on osaliselt tingitud nende suurenenud emakast. Poegimisjärgsel perioodil aitab kontsentraat sisse süüa piisavas koguses sööta ja tagada kiire piimatoodangu.
Lehmad, kellel on iga 24 tunni järel juurdepääs 10–14 väiksemale portsjonile, saavad maksimeerida koresööda kasutamist. Sagedasem söötmine ja sööda lükkamine julgustab lehmi oma vatsade täitmiseks tihedamini söödapiirde juures käima. Kui lehmadele antakse väiksemaid portsjoneid, hakkavad nad väiksema tõenäosusega sööta valima, eeskätt seetõttu, et sööt on kogu aeg värske ja maitsev. Sellel on ka positiivne mõju lehmade tervisele.
Automatiseeritud söötmine
Automatiseerimine aitab muuta teie söötmisstrateegia kogu söötmisprotsessi vältel tõhusamaks. Automaatsüsteemidega kaasasolev tarkvara näitab täpselt kui palju lehm sööb ja piima toodab ning kuidas see individuaalselt erineb. Kui lehma söögiisu või piimatoodang väheneb, võib tal olla terviseprobleeme või ta võib vajada teistsugust sööta. Automatiseerimine võimaldab palju enamat kui täpne söötmine: iga lehma kohta koostatavad aruanded hõlbustavad teha muudatusi individuaalsel tasemel. Olenevalt vanusest, laktatsiooni etappidest ja geneetikast peaks iga etapp viima söödaväärinduse optimeerimiseni: 1,5–1,7. Söödaväärindus, mis on sellest kõrgem või madalam, pole kaugeltki ideaalne ja avaldab negatiivset mõju nii lehma tervisele kui ka farmi kasumile.
Lely Center Estonia, Linery OÜ, Toomas Rüütel, tel 521 6455, www.lely.com, www.linery.ee
