Koroonaviirusest tingitud piirangud on tekitanud palju ebakindlust. Omajagu ebakindlust toob endaga kaasa seegi, et sel aastal saab ametlikult otsa Euroopa Liidu seitsme aasta pikkune eelarveperiood. Seisame uuendatud ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) lävepakul.
Selles suures ebakindluses on hea, et EL-i valitsusjuhid jõudsid juulis pärast pikki läbirääkimisi kokkuleppele ühenduse eelarves aastateks 2021–2027, mis omakorda annab võimaluse lõpule viia läbirääkimised ÜPP reformipaketi üle. Veelgi parem, et kokkulepe oli Eesti jaoks väga positiivne. Kuna tegemist on põhimõtteliselt ühe tähtsama otsusega, mis mõjutab kodumaise põllumajanduse tulevikku, siis polnud koda kitsi tunnustama neid inimesi, kes aastate jooksul on meie huvisid kaitsnud. Koja aumärk peaminister Jüri Ratasele väljendab meie tänu talle kui meeskonnajuhile, keda on nendel pikkadel kõnelustel toetanud teised valitsuse liikmed, paljud ametnikud ja diplomaadid. Meiegi pole läbirääkimisi tuimalt pealt vaadanud, vaid oleme võimalikult hea tulemuse nimel ka ise pingutanud.
Võitsime väga palju
Absoluutnumbrites saab Eesti otsetoetusteks u 350 miljonit eurot juurde. Võrreldes lõppeva perioodiga saame umbes kahe aasta otsetoetuste eelarve lisaks. Küllap nõustute, et seda võib lugeda suurepäraseks saavutuseks. Eriti arvestades asjaolu, et meie eelarve suurenemine tekib ümberjaotamise tulemusel, mitte EL-i heldemast suhtumisest põllumajandusse.
EL-i maaelupoliitika eraldis küll väheneb mõne protsendi võrra võrreldes möödunud perioodiga, aga võrreldes Euroopa Komisjoni algse kärpeettepanekuga kasvab oluliselt. Maaelupoliitika kogumaht kokkuvõttes pigem suureneb, sest Eesti peab sellesse ka ise rohkem raha panustama.
Kui kõik nii ilus on, siis kuidas suutis ajaleht Postimees kokkuleppele järgnenud päeval välja võluda nii iriseva pealkirja: „Toetusi juurde saanud põllumehed: oleks tahtnud rohkem“? Enda arvates olin eelarvet kommenteerides üsna tasakaalukas. Eks ikka seetõttu, et konflikt müüb. Tõsisemalt rääkides on igal mündil kaks külge.
Vaatamata tublile sammule edasi jõuame 2027. aastaks vaid 80%-ni EL-i keskmisest toetuste tasemest ja üsna suured toetuste erinevused riikide vahel säilivad. See mõjutab jätkuvalt meie konkurentsipositsiooni teiste liikmesriikide tootjatega.
Raha ei pruugi kõigeks jätkuda
Piiritut rõõmu hoiab tagasi teadmine, et ÜPP eelarvest ei pruugi kaugeltki jätkuda kõikide lisanduvate kohustuste täitmiseks. Euroopa Komisjon on välja käinud ambitsioonikad roheleppe eesmärgid, mis toovad kaasa vajaduse vähendada taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamist, jätta rohkem põllumaad tootmisest välja, suurendada mahepinda jne. Kõik see viitab tootmisintensiivsuse vähendamisele lähiaastatel, mis põllumeeste jaoks tähendab tõenäoliselt suuremaid kulusid ja väiksemaid tulusid.
Võib ju loota, et tootmise vähendamine kogu Euroopas tekitab uue turutasakaalu ja viib toiduainete hinnatõusuni. See aga eeldaks pööret väliskaubanduspoliitikas, vastasel korral teeme oma turul ruumi vaid odavamale impordile kolmandatest riikidest. Mahepinna hüppeline suurendamine Euroopas võib aga viia hoopis turuhinna languseni ja toetusvajaduse suurenemiseni, et ettevõtted elus püsiksid.
Toetustest räägitakse rohkem kui nendega kaasnevatest nõuetest. Järgmise perioodi ÜPP strateegiakava koostades peame suutma teha tarku valikuid, mis aitavad suurendada Eesti põllumajanduse ja toidusektori tarneahelas loodavat lisandväärtust vaatamata karmistuvatele keskkonna- või loomade heaolu reeglitele, mis nõuavad suuri investeeringuid. Loodan, et suudame rohepoliitilises tuhinas hoida pragmaatiliselt meie tugevusi, näiteks jätkata laiapõhjaliste keskkonnameetmetega, millega liitumine on enamiku põllumeeste jaoks atraktiivne. Võiksime lähtuda põhimõttest, et Eestimaa loodus oleks hoitud ja toidulaud kaetud!
