Sügisene vedelsõnniku põldudele laotamine tekitab kirgi nii põllumajandustootjate kui ka keskkonnakaitsjate seas. Ühelt poolt on vaja saada vedelsõnnikumahutid enne talve tühjaks, kuid on ka teada, et osa sõnnikuga põllule viidud toiteelementidest satub hiljem sealt põhjavette ja pinnaveekogudesse.
Tegemist ei ole siiski lepitamatu vastuoluga, sest tegelikult on kõik põllumajandustootjad huvitatud toitainete kao vähendamisest, sest nende jaoks on see rahaline kahju saamata jääva saagi näol. Selle väite tõestuseks on grupp Eesti põllumehi, kes moodustasid klastri, et Euroopa Liidu rahade toel koostöös Eesti Maaülikooli teadlastega otsida leostumise probleemile lahendust. Eesmärk oli teada saada, kui palju oleneb lämmastiku leostumine sellest, mis ajal sügisel vedelsõnnikut mulda viiakse ja millised agrotehnilised võtted leostumist põllul vähendavad.
Kolmeaastane uurimistöö
Uurimistöö toimus Eesti Maaülikooli Rõhu katsejaamas asuvatel lüsimeetritel ja kestis kolm aastat. Vedelsõnnikut laotati augustis, septembris, oktoobris ja novembris. Kõigil kuudel segati sõnnik ilma taimkatteta mulda 15. kuupäeva paiku, normiga 30 m3 hektari kohta. Eraldi katses hinnati biosöe, põhu ja püüdurkultuuri mõju lämmastiku leostumisele.
Uurimistöö näitas, et nitraatlämmastikku leostus kolme aasta jooksul koguseliselt kõige rohkem septembris mulda viidud vedelsõnniku korral. Järgnesid august, november ja oktoober, kuid need erinevused ei olnud statistiliselt olulised. Erinevused kuude vahel olid väga väikesed ka siis, kui võrreldi kogu lämmastiku leostumist (nitraat-, ammoonium- ja orgaanilise lämmastiku summa). Sellest järeldub, et leostuva lämmastiku kogus sügisel vedelsõnniku põllule viimise ajast palju ei sõltu.
Kui seni on arvatud, et vedelsõnnikut novembris laotades on lämmastiku leostumine eelmiste kuudega võrreldes suurem, siis seda uuringu tulemused ei näidanud. Ilmselt on see tingitud sellest, et novembris on mullatemperatuur juba madal ja pärsib nitrifitseerivate bakterite aktiivsust. Seetõttu toimub siis vedelsõnnikus sisalduva ammooniumlämmastiku muundamine nitraatlämmastikuks eelmiste kuudega võrreldes aeglasemalt.
Normaalsetel talvedel külmub maapind novembri lõpus või detsembri alguses, pärast seda enam leostumist ei toimu. Samas näitasid 2019. aasta augustist kuni 2020. aasta aprillini tehtud mõõtmised, et isegi kui maapind püsib kogu talve jooksul sula, ei ole lämmastiku leostumine novembris antud vedelsõnniku korral teiste kuudega võrreldes suurem. See kehtib ainult lämmastiku leostumise kohta ja ei välista, et hilissügisel võib esineda vihmaveega toitainete ärakanne mulla pinnalt, sest veega küllastunud ja külmunud muld takistab vedelsõnniku mulda imbumist. Ka võib tulemus olla teistsugune, kui vedelsõnnik viia taimkattega põllule, sest taimede võime mullast toiteelemente omastada väheneb temperatuuri langedes.
Püüdurkultuuri kasvatamine
Agrotehnilistest võtetest osutus lämmastiku leostumise tõkestamisel kõige efektiivsemaks püüdurkultuuri kasvatamine. Selle puhul oli kogu lämmastiku leostumine 60% ja nitraatlämmastiku leostumine 82% väiksem võrreldes sellega, kui vedelsõnnik viidi taimkatteta mulda. Efektiivsuselt järgnes püüdurkultuurile kümne tonni biosöe mulda segamine. See vähendas nitraatlämmastiku leostumist 11% ja kogu lämmastiku leostumist 18%. Mulda segatud põhk lämmastiku leostumist ei mõjutanud.
Püüdurkultuuri taimik peab vedelsõnniku mulda viimise ajaks olema moodustunud. Kui see külvata pärast vedelsõnniku mulda viimist, siis sellel lämmastiku leostumisele mõju ei ole. Selleks ajaks kui taimik moodustub, on suur osa nitraatlämmastikust juba liikunud künnikihist sügavamale. Lüsimeetritel tehti püüdurkultuuri külv 15. augustil ja vedelsõnnik viidi mulda kas 15. septembril või 15. oktoobril. Püüdurkultuur osutus lämmastiku leostumise vähendamisel efektiivseks mõlemal korral. Samas näitas käesoleval sügisel tootmistingimustes tehtud katse, et ühe kuu vanune taimik on nõrk ja hävib läga laotamise ajal. Seetõttu tuleb siin jätkata lahenduste otsimist nii toitainete sidumiseks sobiva taimiku liigilise koosseisu, külviaja kui ka võib-olla taimiku rajamise viisi osas.
Suur lämmastikukadu
Lisaks lüsimeetritele toimusid katsed ka ühe Tartumaa talu põldudel. Seal uuriti nitraatlämmastiku kontsentratsiooni muutumist meetrises mullakihis pärast vedelsõnniku laotamist. Selgus, et ilma taimkatteta põllule ei tohiks vedelsõnnikut sügisel üldse viia, sest lämmastikukadu on sel juhul väga suur. Juba üks kuu pärast vedelsõnniku mulda viimist oli nitraatlämmastiku kontsentratsioon künnikihis kaks korda väiksem võrreldes sellega, mis see oli kaks päeva pärast sõnniku laotamist. Kaks kuud hiljem oli see sama suur, kui enne vedelsõnniku laotamist.
