Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda saatis keskkonnaminister Rain Eplerile 7. jaanuaril 2021 arvamuse, mis puudutab maa hindamise seaduse, maamaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu.
Koja jaoks on väga tähtis, et Eesti riigil oleks olemas terviklik maapoliitika, mis hõlmab väärtusliku põllumaa kaitsmist toidujulgeoleku tagamiseks, vähem väärtusliku põllumajandusmaa ja metsa kasutamist biomajanduse arendamiseks, strateegilist ja vastutustundlikku lähenemist maa maksustamisel ning riigimaade müümisel ja rentimisel.
Mõistame maa hindamise seaduse, maamaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise vajadust, et korraldada maa korraline hindamine ja ajakohastada andmed maa väärtuse kohta arvestades, et viimati toimus maa korraline hindamine Eestis 2001. aastal. Näeme ohuna, et maade (haritav maa, looduslik rohumaa) ja kasvava metsa hindamise metoodikas ja praktilisel läbiviimisel võib ilmneda terve rida kitsaskohti, sest iga maatüki hinna kujunemine on väga kompleksne ja sõltub paljudest erinevatest teguritest. Hetkel puuduvad rakendusaktide kavandid sellises detailsusastmes, mis võimaldaksid anda neile hinnangut.
Maamaksu määrade ülevaatamisel tuleks pidada silmas sektori konkurentsivõimet
Antud seaduse muudatused on koja liikmete – põllumajandustootjate ja erametsaomanike – jaoks väga olulised ja suure mõjuga. Koja hinnangul tuleb maa korralise hindamise läbiviimisel ja maamaksu määrade ülevaatamisel silmas pidada põllu- ja metsamajandussektori konkurentsivõimet ning jätkuvat üldist tootmiskulude kasvu. Arvestama peab ühtlasi, et põllumaa on põllumajandustootjate jaoks peamine tootmisvahend, mis eristab põllumajandust suurel määral teistest majandusharudest. Enamikke tootmissektoreid sarnaselt kasutatavate sisendite osas ei maksustata. Põllumaad kasutatakse toidu tootmiseks, mistõttu vähendab kõrgem maamaks Eesti põllumajandusettevõtjate rahvusvahelist konkurentsivõimet ja hakkab tulevikus kajastuma kodumaise toidu hinnas. Murelikuks teeb ka viimaste aastate trend, kus tootmiskulud on kiiresti kasvanud, aga toodangu eest saadav tulu on tammunud paigal või isegi langenud. Samas on Eesti põllumajandustoetused Euroopa Liidus kõige madalamad ning näiteks põllumajanduskütust maksustatakse nõutust kordades kõrgemalt, mis paneb kodumaise toidutootmise niigi suure surve alla.
Metsamaade maksustamisel tuleb silmas pidada, et metsa raieküpseks kasvamine on väga pikaajaline ja mitmeid inimpõlvi kestev protsess. Maamaksu oluline tõus võib viia selleni, et niigi avaliku surve all olevad väikemetsaomanikud müüvad oma maad maha, loobuvad metsade majandamisest ja ühiskonna jaoks satub ohtu väärtuslike ökosüsteemi teenuste pakkumine.
Tunnustame eelnõu koostajaid, et maa korralise hindamise kavandamisel mõeldakse paralleelselt ka maamaksu tõusu piiramisele ja maa maksustamise maksimaalsete määrade langetamisele. Arvestades põllumaa väärtuse umbes 11 kordset ja metsamaa umbes viie kordset suurenemist viimase paarikümne aasta jooksul on väga oluline, et maakmaksu järsk tõus ei hakkaks mõjutama meie põllumajandustootjate konkurentsivõimet ja metsaomanike survestama maast loobuma. Toetame eelnõus toodud põhimõtet, et ära tuleb hoida maamaksu järsk tõus ning maaomanikule tuleb tagada sujuv üleminek uuele hinnatasemele. Toetame eelnõus tehtud ettepanekut kehtestada maamaksusumma aastasele kasvule 10% piirmäär.
Tunnustame eelnõu koostajaid, kes on loobunud maatulundusmaa maksimaalse maksumäära võimaldamisest 1% tasemel, sest sellise suurusega maaga seotud kulud mõjutaksid kindlasti Eesti põllumajandustootjate konkurentsivõimet tugevasti halvemuse suunas. Eelnõu koostajad on teinud ettepaneku kehtestada maatulundusmaa maksimaalseks maksumääraks 0,5%, kuid seejuures tunnistatakse eelnõu seletuskirjas, et maamaksumäära 0,5% poole liikumisel võib tekkida mõningane surve põllumajandustoodete hinna kasvule tarbijahinnaindeksist suuremas määras, et leida suurenevatele kuludele rahaline kate.
Kaheldav on väiksema määra kehtestamine
Eelnõu seletuskirjas viidatakse mõistele „tasakaalumäär“. Ses näitab, millised oleksid kaalutud keskmised maksumäärad, kui iga kohaliku omavalitsuse maamaksu laekumine jääks 2019. aasta tasemele. Eelnõu koostajad on väljendanud lootust, et pärast maade hindamist langetavad kohalikud omavalitsused maksumäärasid maksukoormuse hüppelise kasvu vältimiseks tasakaalumäärade lähedale. Seletuskirjas tuuakse välja, et maatulundusmaa uus tasakaalumäär on 0,2%, mis on oluliselt madalam kavandatavast 0,5% maatulundusmaa maksimaalsest maksumäärast. Väljendame siinkohal siiski sügavat kahtlust, et omavalitsustel on ka tegelikult huvi ja võimalus lubatud määrast madalama määra kehtestamiseks arvestades omavalitsuste piiratud tulubaasi.
Maaparandussüsteemide rahastamine
Kuna maaomanikke ootab eelnõu kohaselt ees arvestatav maksutõus, siis juhime siin kohal tähelepanu möödunud aasta kevadel Eesti Maaparandajate Seltsi poolt maaeluministrile saadetud kirjale. Selles tehakse ettepanek leida lahendus maaparandushoiu vajalikus määras rahastamisele. Toetame seltsi ettepanekut lahendada maaparandushoiu rahastamine koos maamaksuseaduse muutmisega.
Seni on kogu maamaks laekunud kohalikule omavalitsusele. Edaspidi võiks üks osa maatulundusmaa maksustamisest olla sihtotstarbeliselt seotud maaparandushoiuga. Selline süsteem looks tervikliku võimaluse nii riigi veejuhtmete kui ka põllumajandus- ja metsamaadel asuvate maaparandussüsteemide hooldamiseks. Arvestades parandatud maade osakaalu meie toidutootmiseks kasutatava haritava maa hulgas, on äärmiselt oluline, et maaparandussüsteeme suudetaks hoida töös vajadusel neid uuendades või rekonstrueerides. Kahjuks ei suudeta praegu maaparandust vajalikus mahus rahastada.
Eesti põllu- ja metsamaa kannatab liigniiskuse all. Seetõttu on meie põllukultuuride kasvatamine ilma mulla niiskusrežiimi reguleerimata raskendatud. Ühise pindalatoetuse alusest haritavast maast on kuivendatud 639 945 hektarit ehk umbes 2/3. Metsakuivendust on tehtud 728 841 hektaril. Enamus maaparandussüsteeme on rajatud aastatel 1960-1990 ning nendest suur osa on tänaseks amortiseerunud. 2005. aastal tehtud inventuuriandmete põhjal on kuivendatud põllumajanduslikust maast 11% heas, 63% rahuldavas ja 26% halvas seisundis. 2020. aastaks on kindlasti probleemse maa hulk suurenenud.
Tehnovõrkude ja -rajatiste talumistasu
Eelnõu võiks pakkuda positiivse lahenduse ka pikaajalisele probleemile, et maaomanikud ei saa õiglast hüvitist tehnovõrkude ja -rajatiste talumise eest. Tehnovõrgud ja -rajatised põhjustavad põllumajandustootjatele ning metsaomanikele olulisi lisakulusid maade majandamisel ja/või saamata jäänud tulu maa kasutuspiirangute tõttu. Paraku on eelnõuga kavas tehnovõrgu või -rajatise talumise eest kinnisasja omanikule makstava tasu suurus aastas langetada seniselt 7,5 protsendilt 3,5 protsendile maa maksustamishinnast korrutatuna kitsenduse ruumilise ja sisulise ulatuse koefitsientidega. Koda peab väga oluliseks, et maaomanikele oleks tagatud õiglane hüvitis tehnovõrgu või -rajatise talumise eest. Seetõttu ei saa me toetada eelnõu muudatust, millega on kavas talumistasu määra langetada üle kahe korra.
Varamaksude tasumise koormus peaks jagunema ühiskonnas võrdselt
Seletuskirja kohaselt võivad uue maa korralise hindamise tulemusel arvestuslikud põllumajandusmaa kasutusvalduse tasud tõusta umbes 16 korda, kuid need jäävad ikkagi umbes kolmandiku võrra madalamaks tegelikust turupõhisest tasust. Mõistame, et kasutusvalduse tasude lähenemine turupõhistele tasudele on vajalik. Siinkohal märgime siiski, et põllumajandusmaa on põllumajandustootjatele vältimatult vajalik tootmisvahend. Seetõttu peaks kasutusvaldajatele tagama maa väljaostmise võimaluse mõistlikel tingimustel. Riik võiks maa müümisel teha enne maa avalikule oksjonile panekut hinnapakkumise senisele maa kasutajale arvestades turupõhist hinda. Hetkel on riik aga muutunud maa müügi- ja rendihindade hinnatõusu veduriks.
Eelnõu seletuskirjas viidatakse, et Eesti varamaksude osakaal on 0,23% SKP-st. See on OECD riikide võrdluses madalaim ning OECD on soovitanud Eestil varamaksude osakaalu suurendada. Seletuskirja öeldakse ühtlasi, et maade hindamise järel oleks positiivne, kui maamaksu laekumine hakkab järk-järgult suurenema, liikudes 2000. aastal olnud näitaja 0,39% SKP-st suunas. Seletuskirjast on näha, et maamaksu osakaal SKP-s hakkas langema 2012. aastal, mil Tallinn hakkas rakendama kodualuse maa maksuvabastust. 2013. aastal jõustusid maamaksuseaduse muudatused, millega vabastati koduomanikud maamaksu tasumisest kodualuse elamumaa sihtotstarbega maa eest.
Käesoleva eelnõuga on kavas kodualuse maa maksuvabastuse saajate ringi veelgi laiendada ja rakendada kodualuse maamaksu vabastust ka liitsihtotstarbega maadel elavatele koduomanikele. Sees võib panna omavalitsused täiendava surve alla maksulaekumise kindlustamiseks kehtestada kõrgem määr maatulundusmaale. Eeltoodust tulenevalt on selge oht, et maamaksu osakaalu suurendamise koormus SKP-s langeb suures osas põllu- ja metsamaa omanike õlgadele, millega ei saa nõustuda. Leiame, et varamaksude tasumise koormus peaks ühiskonnas jagunema õiglaselt.
