Lähiaja olulisemaid eesmärke on jõuda kokkuleppeni ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) reformi üksikasjades. Suured lootused pandi möödunud nädalal toimunud kolmepoolsetele läbirääkimistele ELi nõukogu, parlamendi ja komisjoni vahel, kuid kahjuks ei saatnud läbirääkimisi edu ning protsess lükkub edasi.
Samal ajal on Eestis käimas ÜPP strateegiakava koostamine aastateks 2023-2027, mis paneb paika kõige olulisemad valikud Eesti põllumajanduse arendamiseks.
Põllumajanduskoja juht Roomet Sõrmus toob välja kolm ÜPP tuleviku seisukohalt olulisemat dilemmat, kus on vajalikud lahendused nii ELi kui Eesti tasandil.
1. Rohkem keskkonnahoidu, vähem põllumajanduse sissetulekutoetusi
Läbirääkimiste keeruliseks valikuks on, kui kaugele saab minna täiendavate keskkonnameetmete rakendamisega uue ÜPP raames? Kindlalt on otsustatud, et uue ÜPP kohaselt tõusevad märkimisväärselt põllumajandustootjate kohustused panustada keskkonnahoidu. Kuigi põllumajanduse põhiline sissetulekutoetus alates 2023. aastast väheneb, siis sellega kaasas käiv nn baaskeskkonnanõuete pakett paisub. Lisaks käib arutelu selle üle, kui suur osa põllumajanduse otsetoetuste eelarvest tuleks suunata nn ökokavade ehk täiendavate keskkonnameetmete rakendamiseks. Nende täiendavate keskkonnakavade rakendamine oleks põllumajandustootjatele vabatahtlik, kuid ilma neid meetmeid valimata põllumehe sissetulekud märkimisväärselt vähenevad. Eestis on suuremate ökokavadena välja pakutud näiteks mahepõllumajanduse pindalapõhised toetused ja tavatootjatele keskkonnasõbraliku majandamise meede, mis seab täiendavad piirangud taimekaitsevahendite kasutamisele, soodustab talvise taimkatte ja vahekultuuride kasvatamist jne. Euroopa Komisjon ja parlament soovivad suurendada ka keskkonnameetmete osakaalu ÜPP maaelusambas, see võib aga panna liikmesriigid üsna ebavõrdsesse positsiooni, sest osadel riikidel nagu nt Eesti on maaeluvahendite osakaal ÜPP kogueelarves palju suurem kui teistel.
2. Väiksemate põllumajandustootjate toetamine, suuremate ettevõtete toetuste kärpimine
Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku, mille kohaselt tuleks suuremate ettevõtete pindalatoetuste arvelt rohkem toetada väiksema maakasutusega põllumajandustootjaid. See tähendaks Eesti puhul, et esimese 66 hektari eest makstakse maaomanikule või põllumehele kõrgemat toetust. Eestis kasutavad põllumajandusettevõtted ca 60% ulatuses rendimaad, mistõttu on sellise põhimõtte rakendamisel väga suur oht, et rendi- ja maahinnad hakkavad tõusma ning sellisest toetusest võidavad hoopis põllumajandusega mittetegelevad maaomanikud. ELi läbirääkimistel tahetakse aga läbi suruda põhimõtet, et liikmesriik peab valima kas kõrgemate toetuste maksmise nn esimeste hektarite eest või kärpima suuremate põllumajandustootjate toetuseid. Suuremateks ettevõteteks loetakse Euroopa mõistes aga selliseid tootjaid, kes Eesti mõistes on pigem keskmise suurusega. Eesti põllumajanduse struktuuri arvestades pole kumbki meede eriti sobilik põllumajanduse konkurentsivõime seisukohalt ning väiksemate põllumajandustootjate toetamiseks oleks märksa sobilikum kasutada teisi põllumajanduspoliitika meetmeid (nt väiketalu arendamise toetus, investeeringutoetused, loomatoetused jm), mis oleksid spetsiaalselt suunatud või annaksid eelise väiksemale tootjale.
3. Võimsad rohe-eesmärgid, aga raha selleks ei jätku
Euroopa Komisjon on välja käinud väga ambitsioonikad eesmärgid strateegia „Talust taldrikule“ ning elurikkuse strateegia raames, mille saavutamiseks nähakse peamise rahastusallikana ÜPP eelarvelisi vahendeid. 2030. aastaks soovitakse vähendada 50% keemiliste pestitsiidide kasutamist, 20% väetiste kasutamist ja 50% antibiootikumide kasutamist loomakasvatuses. Tootmisest soovitakse välja jätta 10% põllumajandusmaast. Mahepõllumajanduse osakaalu soovitakse tõsta 25%-ni, mis tähendab ELi jaoks sisuliselt kolmekordset mahepinna kasvu. Mahepõllumajanduse osakaalu hüppeline suurendamine tähendab omakorda tõenäoliselt mahetoodete hinnalangust ja toetusvajaduse suurenemist. Taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamise vähendamine eeldab aga suuri investeeringuid täppisviljeluse arendamiseks. Eesti ÜPP strateegiakava esialgne eelarvejaotus aga näitab, et kõikide eesmärkide saavutamiseks meile eraldatud ELi vahenditest kindlasti ei jätku ning suureks küsimuseks on, kuidas edendada keskkonnahoidu ja samal ajal säilitada meie põllumajandustootjate majanduslik elujõulisus? Silmas tuleb pidada sedagi, et enamuse rohe-eesmärkide osas on Eesti juba praegu üks edumeelsemaid riike.
Kokkuvõtteks
Nagu öeldud, kokkulepped ÜPP tuleviku osas vajavad veel sõlmimist. Pärast kaks ööpäeva kestnud intensiivseid kolmepoolseid läbirääkimisi 27.- 28. mail see ei õnnestunud. Kõnealuste ÜPP eelnõude esitamisest on möödunud kolm aastat. Kokkuleppe puudumine on toonud kaasa kahe aasta pikkuse üleminekuperioodi, mis kestab kuni 2023. aasta alguseni.
