Oleme üle kahe aasta valmistunud uue ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) rakendamiseks alates 2023. aastast.
Tõsi, uus periood algas juba tänavu, aga nagu ikka suurte muutustega, sünnivad kokkulepped visalt ja selgi korral ei saanud ÜPP reformiks vajalikud määrused õigeks ajaks valmis. Teisalt on see hea – nagu näha, on põllumajandustootjad võitnud enne drastilisi muutusi täiendavat hingetõmbeaega.
Vaatamata uue poliitika suurele hilinemisele oleme siseriiklikku kava tehes kobanud viimase ajani pimeduses, sest olulised põhimõtted lepiti kokku alles sel suvel. Täit selgust uute reeglite ja nõudmiste kohta pole tänaseni. Näiteks on üsna udune arusaam, milliseks kujunevad põhisissetulekutoetuse baasnõuded või kui suur on Eesti keskmine põllumajandusettevõte?
Mida uus ÜPP toetab?
Oleme arengukavas „Eesti põllumajandus ja toit 2030“ kokku leppinud, et Eesti põllumajandussektori konkurentsivõime tugineb meie põllumajandusmaa ja keskkonna oskuslikul ja säästlikul kasutamisel, et toota toitu nii oma inimestele kui ka ekspordiks, ning pakkuda tööd maapiirkondades. Uue ÜPP kava puhul kujuneb põhiliseks küsimuseks, kas kava toetab Eesti põllumajanduse arengut ja aitab kindlustada kodumaise toidutootmise kestlikkust ja konkurentsivõimet? Kas see aitab suurendada meie põllumajanduse ja toidusektori väärtusahelas loodud lisandväärtust?
Praegu on mitmes loomakasvatusharus kõneks, kuidas kasvanud kulude ja madalate müügihindade tingimustes lühiajaliselt vastu pidada. Selles vastupidamise valemis on oluline komponent ka usk ja lootus, et lisaks turuolukorra paranemisele, toidutööstuse efektiivsuse kasvule ja paremale võimele turult rohkem raha teenida toetab ka tuleviku ÜPP üha uute ning aina ambitsioonikamate (keskkonna)eesmärkide saavutamist.
Põllumajandus on ju teatavasti maraton, mitte sprint. Soetatud maa peab põllumeest ja tema peret teenima põlvest põlve. Laut ehitatakse mitmekümneks aastaks. Seetõttu on väga oluline, et uus ÜPP strateegiakava julgustaks põllumehi tööd jätkama ja tegema pikaajalisi investeeringuid tootmise nüüdisajastamiseks ja keskkonnasäästlikumaks muutmiseks. Praegu terendab aga oht, et nii see pole.
Suuremate tootjate tulu kukub
Millist usku sisendab üle 300-pealiste piimakarjade pidajatele ÜPP strateegiakavast vastu vaatav perspektiiv, et nende ettevõtjatulu väheneb ainuüksi toetuspoliitika mõjul üle 50%? See tähendab ebakindlat väljavaadet ettevõtetele, kus peetakse üle 70% meie piimakarjast. Sarnase küsimuse esitavad endale üle poole meie maast majandavad põllukultuuride kasvatajad, kel samuti terendamas üle 50% ettevõtjatulu langus. Kulmu kortsutavad ka pisut suuremate karjadega lihaveisekasvatajad, kellel pole kasutada poollooduslikke kooslusi või võimalik mahetootmisele üle minna. Just sellised mured koorusid maaülikooli teadlase Ants-Hannes Viira analüüsist kavandatud ÜPP meetmete kohta.
Toetuste suunamine väiksematele ettevõtetele pole meie põllumajanduspoliitikas midagi uut, seda on tehtud ka eelmistel eelarveperioodidel. Toetuste ümberjaotamine on kantud eesmärgist, et tegevust jätkaksid ka ekstensiivselt majandavad ettevõtjad ja needki väiksemad majapidamised, kes turutingimustel vastu ei peaks. Tundub, et uues strateegiakavas on sissetulekutoetuste kärpimisel ja raha ümberjaotamisel tasakaalupunkt siiski ületatud, mis võib anda tagasilöögi Eesti toidutootmisele tervikuna. Eriti seetõttu, et sissetulekutoetuste kärpimist ei suuda tasakaalustada mõistlike tingimuste ja motiveerivate toetusmääradega keskkonnameetmed.
Koda on esitanud maaeluministeeriumile ettepanekud, kuidas kõige sihipärasemalt toetada väiksemate ettevõtete sissetulekuid looma- ja kultuuripõhiste seotud toetuste kaudu, aga seejuures kindlustada ka Eesti põllumajanduse konkurentsi- ja ekspordivõime ning maapiirkondades töökohtade säilimine.
ÜPP strateegiakava vajab enne lõplikku heakskiitu peenhäälestamist, et võiksime enam-vähem rahulikult tõdeda: kaua tehtud, kaunikene!
