Ants Aaman on kirglik peretalude eestkõneleja ja mitme põllumajandusorganisatsiooni nõukogu liige. Väiketalude hea käekäigu eest seisjana teenis ta sel aastal presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Lisaks on ta osav kõne- ja kirjamees, hooliv abikaasa ning kõikeandev isa ja vanaisa oma järeltulijatele.
Kohtume Ants Aamaniga Kursi külas Rätsepa taluhäärberis, mis on olnud tema perele koduks enam kui 50 aastat. Esimest korda tõi vanaema Juuli poisi siia tema viieaastasel sünnipäeval. „Mäletan hästi, kuidas toonane Kuusalu kiriku organist Endel Kink mängis mulle oma koduorelil erinevaid viise,“ meenutab Aaman. 17 aastat hiljem, 22-aastaselt, sai temast juba selle talu omanik.
Kohapaiksus ongi üks oluline märksõna, mis on Rätsepa talu peremeest läbi elu saatnud. Aamanite sugu on püsinud selles paigas juba seitse inimpõlve. Ants Aaman on pühendanud oma elu suuresti siinse taluelu taastamisele, sidudes sellega oma töö- ja pereelu. Ka tema sünnikoht Aru külas jääb siit vaid paar kilomeetrit metsa sisse, kus nüüd elab oma perega tema poeg, kel samuti nimeks Ants.
Talukultuur ja kiviaiad
Elutöid on Ants Aamanil lausa mitu, üks neist on Rätsepa ja oma sünnitalu ülesehitamine. Ümber Rätsepa talu looklevad pikad kiviaiad, mida mees on tasapisi ladunud ligi paarkümmend aastat. „Omaaegsed kiviaiad veeti siit 1950. aastate algupoolel Loksa sadamasse kivitäiteks, hävitati meie kultuuri. Nüüd proovisin ehitada suuremad ja raskemad, et neid ei oleks nii kerge teisaldada,“ muigab Aaman.
Nii on Aaman ka traktoritulede saatel öö läbi kivimürakaid üksteise otsa tõstnud. „Lõpuks, kui näed tulemust, tekib hea tunne ja ka isu edasi teha. Siiani vaikselt viimistlen ja panen kive juurde, kuhu vaja.“
Traktoriroolis on muide ka hea mõtiskleda. Rooli keerates mõeldud mõtted on viinud Aamani kirjandusvõistlustele ja andnud aega sõnastada maaelupoliitika seisukohti. Ja loomulikult on olnud aega ka enda elu üle mõelda.
Maatõugu lehmakari
Paarkümmend aastat tagasi otsustas Ants Aaman hakata pidama holsteini tõugu lehmade kõrval Eesti maatõugu piimakarja. Koos noorloomadega on neid nüüd 50 kandis.
„Maatõugu lehmades on ürgset jõudu, nad on sama visad kui eestlased, need loomad on meie elav rahvuslik kultuuripärand,” ütles Ants Aaman toona. Praegu peab ta farmi koos poja Antsuga.
Algus oli keeruline. „Esimesed loomad said toodud memmede käest üle Eesti, kuid nende tervisega oli suuri probleeme ja nägime väga suurt vaeva, et karja suurendada. Samuti oli väga palju käsitööd,“ meenutab ta algusaega. Nüüd on Aamanitel eliitfarm, mille üle tasub uhkust tunda.
Maakarja lehmadel on eriline piim nii maitselt kui ka laapumisomadustelt. „Kui tulevikus suudaks keegi käima lükata oma jäätisetootmise või teha mõne muu bränditoote, suudaks suurte karjadega ka n-ö võistelda,“ on Aaman lootusrikas.
Istume küll Ants Aamaniga õuekiigel, jalad õhus, kuid igapäevatöös on mees kahe jalaga maa peal ja uisapäisa ei tegutse. Näiteks 2000. aastal kalli pangalaenuga korda tehtud laudahoone on vananenud, kuid laenuga seda renoveerima ei tõtata. „Uuteks investeeringuteks peaks saama lotovõidu, kuna praeguses majandusolukorras pangalaenu võtta ei julge. Kui seni oleme pojaga kahekesi kõike vedanud – tema laudas ja mina traktori peal abiks – tuleb ka aru anda, et poeg üksi ei jõua.“
Nii ei hoia vanaperemees kinni mõttest, et maatõugu loomad kindlasti selles farmis oma elu peaksid jätkama. „Tahaks, et mu elutöö maatõugu veistega läheks headesse kätesse. Eliitkarja lihakombinaati saata oleks väga valus,“ selgitab Aaman. Tasapisi ongi Kaja Piirfeldt, kes pärjati aastal 2020 aasta põllumehe tiitliga, loomi üle võtnud.
Ühiskonnale tagasi
Ants Aaman on alati olnud aktiivne kaasarääkija ning seda on märgatud: 2022. aastal tunnustati meest talupidamise edendaja ja taluliikumise organisatsioonide asutajana presidendi teenetemärgiga. Aaman oli ka omaaegse Kiiu Piimaühistu juhatuse esimees kuni selle liitumiseni E-Piimaga aastal 2000, mil Aamanist sai 17 aastaks E-Piima nõukogu liige. Aastatel 1990–1992 oli Aaman Eesti Kongressi saadik, ta on olnud kolmes Kuusalu vallavolikogu koosseisus ning Kuusalu koguduse juhatuse esimees ja kirikukogu saadik. Praegu on Ants Aaman taluliidu nõukogu liige ja Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi juhatuse liige.
Selline paljuski vabatahtlik panustamine käib alati millegi arvelt. „Seda kõike oli vahepeal liiga palju. Samas ikka tahad, et elu edeneks. Ja kui sinu panust märgatakse, see on kusagile viinud ja kellelegi midagi tähendanud, on see väga hea tunne,“ nendib Aaman presidendi vastuvõtule eelneval päeval. Lisaks presidendi teenetemärgile sai Aaman 2015. aastal põllumajandusministeeriumi hõbedase teenetemärgi ja aastal 2017 pälvis koos pojaga parima maakarjakasvataja hõbedase rändkarika.
Oma talus on paljud tööd jäänud ootele või lükkunud öisele ajale ja puhkepäevadele, et mõnel üritusel talunike eest seista või kiri vabariigi valitsusele, PRIA-sse või ministeeriumi saata. Tagasi vaadates on Aamanil aga hea meel, et sai selliseid kogemusi.
Väiketalude eest võitleja
Kui Eesti taasiseseisvus, oli meil ainulaadne võimalus alustada kõike algusest. „Eesti aja alguses tehti palju asju õhinaga, mida täna enam pole. Kõik tahtsid oma talu taastada – vedasid vana puukäruga heina ja pidasid kahte lehma. See oli eriline õhin. Eks ka vanal Euroopal oli teadmine ja arusaam, et kolhoosid on lammutatud ja talud taastatakse. Tegelikkus oli hoopis midagi muud.“
Kuna toetuste suurus sõltus rahavoost, polnud väikesed talud enam konkurentsivõimelised ega saanud suurtega võrdväärseid masinaid soetada. „Meil tekkis suur ebavõrdsus – talude areng hääbus ja suurmajapidamised kasvasid,“ meenutab Aaman.
Aamani sõnul on püüdlemine aina kasvava efektiivsuse poole loonud olukorra, kus inimestel ei ole enam aega asjade üle mõelda ega ennast mõtestada. „Meie esivanemad tegid ränkrasket tööd, kuid neid hoidis armastus maa vastu.
Toodame praegu üle 50% rohkem piima kui meil vaja, samamoodi läheb vili välja – kõik kaardid on efektiivsuse peale pandud.
Ants Aaman
Nii metsikult ja efektiivselt polegi vaja toota, meil ei ole nälga ja see kasum läheb väga kitsa seltskonna kätte,“ räägib Aaman.
Maa ja armastus
Kuigi maaelu on Amanile väga südamelähedane, tõdeb ta, et maal elades pead ka vabadusi loovutama.
„Eriti hull on loomapidamine – olgu mis tahes püha või ilm, oled sa nii haige kui tahes, sa pead lehma lüpsma. Kui sa maal tahad elada, peab see harjumus juba väiksena sisse tulema, isegi teatud sunnina, et pead vanemaid aitama,“ on ta kindel. Inimesi mõjutab väga palju see keskkond, kus ennast tundma õpid.
Tänapäeval on üsna raske leida nelja-viie loomaga talumajapidamist, sest sellega pole võimalik ära elada. „Selleks, et midagi muutuks, peaks väga suur krahh tulema, samas ajalugu tihti teebki selliseid võnkeid. Suurte toetusi tahetakse ka piirata, kuid küsimus on, palju seda tehakse. Ka julgeoleku mõttes on suured tootjad väga haavatavad.“
Aamanile meenub reis Norrasse, justkui ilus unistus. „Seal on nelja-viie lehmaga talunik väga austatud ja nii on võimalik edukalt ära elada. Mäeveerul tegi hobune heinakoguriga tööd, koguril abiks väike mootor. Tekkis tunne, et sellises kohas võiksingi elada.“
Talunikust kirjatsura
Ants Aamanile meeldis kirjutamine juba kooliajal, ta kirjandeid loeti Loksa koolis ikka klassi ees ette. Hiljem ilmus tekste noortelehes Säde ning Harju rajoonilehes. Ilukirjanduslikke tekste hakkas Aaman kirjutama ajal, kui ta töötas piimaauto juhina. „Vedasin seitse aastat piima – pütiga pukkide pealt, see oli tore aeg. Nägin nii palju inimesi ja kohti ning eks roolis oli aega mõelda ka.“
Kuuldemäng tõi kõvasti sisse
Tema üks tuntumaid tekste on kuuldemäng „Polügoon“, mille Aare Toikka lavastas raadioteatris 1989. aastal. Aasta hiljem lavastati kuuldemäng Kölni raadioteatris. „Selle eest sain honorariks 2000 Saksa marka. Müüsin selle börsil maha – tol ajal ei küsinud keegi, kust sa selle raha said – ja ostsin kaks traktorit, uue villise, veoauto. See on imelugu,“ meenutab Aaman.
Mingil hetkel oligi muude valikute kõrval kaalukausil teatrikooli astumine. Noormeest huvitas dramaturgia ja näitlejatöö, ühtejärge tuli kiituskirju, Tartu kutsekoolide isetegevuskonkursilt jõudis Aaman Tallinnasse vabariiklikule konkursile Tombi paleesse, kus esitas Mats Traadi poeemi.
„Millised prožektorid, higi voolas, žüriis oli Jüri Järvet ja ma sain 4. koha,“ meenutab Aaman. „Pärast tuldi minu juurde ja öeldi, et mõelge tõsiselt teatrikooli astumise peale. Mõtlesingi, kuid kõik, mis siin maal on, oleks jäänud mulle hinge peale.“
Kirjutamist pole Aaman siiani jätnud. Hiljuti ilmus juttude ja mälestuste kogumik „Maa ja armastus“. „Kui kirjutan, tahan endast anda maksimumi. Vahel lähen nii sinna sisse, et endal tulevad pisarad silma. Ehk on elupäevi ja jõuan veelgi oma mälestusi kirja panna…“
Kommentaar: Ants Aaman on põhimõttekindel taluperemees
Tanel-Taavi Bulitko, Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu juhatuse esimees
Ants Aaman on pidanud peretalu üle 30 aasta ja olnud kogu aeg väga tugev peretalude toetaja. Ühtlasi on Ants Aaman ühiskondlikult aktiivne.
Ta on sügavalt aateline inimene, kes püüab säilitada Eesti kultuuripärandit kohalikku Eesti maatõugu veiste kasvatamisega. Seeläbi on tema talu päästnud mitmeid meie kohalikku tõugu veiseid hävimisest. Ants on põhimõttekindel taluperemees, kes toetab nii põllumajanduslikku ühistegevust kui ka talude arengut. Ants on ka hea sõnaseadja, kelle väljaütlemised ja kirjutised leiavad alati tähelepanu.
