Millised on lähiaja suurimad väljakutsed põllumajanduses?
Toidutoomist peaks vaatama tervikliku ahelana primaartootmisest kuni tarbimiseni. Siin on oluliseks teemaks hinnatõusud ja seda alates sisenditest põllumajandustootjatele kuni energiakandjate ja toidu hinnani lõpptarbijatele.
Hübriidkriis puudutab kõiki, kuid kriisi mõjude sügavus põllumajandustootjate jaoks on ka valdkonniti erinev, nt seakasvatuses on probleemid oluliselt suuremad. Kindlasti tuleb aeg, mil hinnad taas stabiliseeruvad. Küsimused on, millisel tasemel, millal see juhtub ning kes ja kuidas nii kaua vastu peab. Täna ei tea keegi, kaua turbulentne aeg veel kestab, palju toidusektori ettevõtteid pinnal püsib ja milline saab olema kriisijärgne toidu kvaliteet ning kes seda meile toodab.
Riigid konkureerivad omavahel ning kui Eesti oma tootjaid ei toeta, langeb osa ettevõtteid paratamatult konkurentsist välja. Enda toiduga varustamine on üks rahva püsimise alustala ja see tuleb igas olukorras kindlustada.
Teine suurem teema on EL-i rohelepe. Praegu tundub, et Eestile püstitatud eesmärkide saavutamine ei ole ilma toidutootmist vähendamata võimalik. Kui Hollandis on ca poolteist miljonit lehma ja Eestis ca 80 000, on meie vaatevinklist ju absurd, et peaksime tootmist vähendama hakkama. Samuti on rohepöördel väga kõrge hind, mida ühiskonnas peaks rohkem ja laiapõhjalisemalt arutama: tarbija peab arvestama kas kõrgemate toiduhindadega või leppima madalama kvaliteediga importkaubaga, sest tootmist vähendades tuleb puuduv toit väljastpoolt EL-i sisse osta. Milline on mõju ja hind inimeste tervisele ja seeläbi riigi rahakotile tulevikus?
Kindlasti on suur probleem tööjõuga – see teema kerkib aina teravamalt esile ja saab üha suuremaks arengu takistajaks. Töötajaskond meie sektoris vananeb järjest, samas on pealekasvuga probleeme ning riik on seadnud jäigad piirangud välistööjõu kasutamisele. On erialasid, nt veterinaaria, kus olukord on muutunud juba täna katastroofi lähedaseks – ei jätku piisavalt inimesi ei riigiametitesse järelevalvet teostama, ei kliinikutesse ega ka farmidesse. Veterinaariaõppes on vastuvõtt eestikeelsesse õppesse vähemalt kaks korda väiksem kui vajadus. Samuti on vaja juurde näiteks toiduainete tehnolooge, agronoome jne.
Kindlasti peaks vaatama koos- ja ühistöö tegemist võimalusena areneda kiiremini ja efektiivsemaks kui üksi tegutsedes. Näiteks Kevili on siinkohal hea näide, kuidas põllumeeste ühistu on pikalt läbi koostöö kasvanud ja areneb jätkuvat kiiresti.
Millised on Eesti põllumajanduse suurimad tugevused?
Meie põllumajanduse lipulaev on piimandus: karjadel on hea geneetika, väljalüpsi osas oleme Euroopas esikohal, farmid on enamasti heal tasemel, loomade heaolu paraneb pidevalt jne. E-piima uus tehas tugevdab piimanduse positsiooni veelgi. Piimatööstuse areng ja ekspordivõimekuse kasv võimaldab samal ajal väärindada ka sööta ja teravilja, luues seega arenguvõimalusi kogu sektorile.
Tuleviku katsumusteks on fookuse ümberseadmine komponentide põhisele tootmisele, kus väljalüpsi lõppnumber ei ole kõige olulisem ning stabiilselt väga kõrge kvaliteediga toorpiima tagamine piimatööstustele.
Lõuna-Euroopa temperatuurid tõusevad piirini, kus suured maa-alad kukuvad põllumajandusest välja, mis annab mõõdukama kliimaga Eestile lisavõimaluse oma tootmist arendada ja eksportida.
Meie farmide tehnoloogiline tase on täna üldises plaanis kõrge. Hetkel on keeruline aeg, kuid tehtud on palju ja valmisolek turbulentsete aegade möödudes edasi minna on olemas. Väga palju oleneb sellest, millised otsused tehakse seoses rohepöördega. Kui kogu investeering jääb sektori kanda, siis muu areng saab olema väga keeruline. Oluline on ka täppisviljelus ja -farmindus – digitaliseerimine murrab tugevalt sisse.
Millised on põllumajanduskoja lähiaja arengusuunad?
Meie jaoks on hetkel oluline keskenduda kevadistele riigikogu valimistele – kujundasime oma seisukohad ja tutvustame neid erakondadele, loodame olla hea ja usaldusväärne partner, kes saab sisuliselt aru valdkonna vajadustest.
Kaks olulist teemat on energia ja biomajandus. Energia temaatikas kaasarääkimiseks teeme koostööd ka Toiduliiduga. Biomajandus on aga kiiresti arenev valdkond, kus on vajalik koostöö nii era- ja riigisektori kui erialaliitude vahel. Kindlasti muutub aina olulisemaks valdkonnaks keskkond. Soovime endast anda maksimumi ja oma pädevust selles osas kasvatada.
Samuti ei saa koda üle ega ümber tööjõu- ja haridusteemadest. Järelkasvu prognoosid on hirmuäratavad – erinevad ettevõtted konkureerivad tööjõule. Kuigi tehnoloogiline areng ja efektiivsuse kasv on olnud meeletu, ei suuda robotid kõike ära teha. On vaja tarku inimesi, kes suudavad uute tipptehnoloogiatega töötada.
Jätkame ka oma liikmelisuse ja koja struktuuri arendamisega. Täna on koda peamiselt katusorganisatsioon teistele organisatsioonidele, kuid pilt on piirkonniti ja ka organisatsioonist sõltuvalt väga kirju. Tulevikus tahame saada juurde rohkem otseliikmeid, et suhe oleks vahetum. See tähendab, et ka kojal tuleb oma teenuseid arendada, pakkumaks liikmetele ootuspärast tuge ja vajalikke teenuseid.
Võtmesõna on siinkohal huvikaitse – eesmärk on oma liikmeid toetada läbi sektorile võimalikult soodsa majanduskeskkonna.
Samuti juurutame hetkel uut liikmehaldusprogrammi, mis võimaldab oma liikmeid täpsemalt segmenteerida ja saata välja infot vastavalt nende huvidele ja vajadustele.
