Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja uus juht Ants Noot rõhutab, et maamajandusettevõtete käekäigule avaldavad suurt mõju õigusaktid, toetusmeetmed ja strateegiakavad, mille väljatöötamise juures peab koda olema algusest peale, et ettevõtjate hääl kuuldavaks teha. See aga eeldab koja võimekuse suurendamist.
Oled poolteist kuud uues ametis olnud – millised on olnud põhiteemad, millega oled tegelema pidanud?
Laias laastus on teemasid kaks: koja liikmeskond ja koda kui organisatsioon, meie töötajad. Juba eelmise aasta mais otsustas koja nõukogu, et liikmeskonda on vaja suurendada ja peame liikuma suurema otseliikmete kaasamise suunas (praegu moodustavad lõviosa liikmetest valdkonna ettevõtete katusorganisatsioonid, peamiselt mittetulundusühingud – toim).
Liikmemaksude osa on koja eelarves väga väike, 13%. Rahaliselt on see alla 200 000 euro. Samas on kogu põllumajandus- ja toidutootmissektori müügitulu ilma metsandussektorita kolm miljardit eurot.
Seega tahame esmajärjekorras juurde saada liikmeid, kes ei ole praegu esindatud üheski teises organisatsioonis ning teha tööd ka selle nimel, et praegu mittetulundusühingute kaudu liikmeks olevad ettevõtted tuleksid otseliikmeks. Ettevõtte käibelt arvutatav liikmemaks pole ettevõtte jaoks suur summa, aga koja finantseerimist parandaks suurem otseliikmete hulk märkimisväärselt. Seeläbi saaksime tunduvalt paremini oma liikmete huvide eest seista, sest praegu võime inimesi, kes kojas näiteks seaduste ja muude regulatsioonidega töötavad, ühe käe sõrmedel üles lugeda. Samal ajal peame läbi rääkima organisatsioonidega, kus töötab sadu inimesi ja seetõttu on nende võimekus palju suurem.
Rõhutan, et meie ettevõtjate käekäigule ongi kõige suurem mõju just õigusaktidel, toetusmeetmetel ja strateegiakavadel, mida nii ministeeriumides kui ka Brüsselis välja töötatakse. Selle protsessi juures peab koda olema algusest peale, et meie ettevõtjate huvide eest seista, Eesti eripärasid välja tuua ning vajadusel lollusi ära hoida.
Praegu on ju Euroopa Liidus laual mitmeid algatusi, mis mõjutavad Eesti põllumajandustootmist ja toidutööstust väga suurel määral. Võtame või ettepaneku vähendada aastaks 2030 taimekaitsevahendite kasutamist poole võrra. Samas on teada, et Eesti kasutab põllumajandusmaa hektari kohta Euroopa Liidu keskmisest palju vähem taimekaitsevahendeid, kuid sellega pole Euroopa Komisjoni „Talust taldrikuni“ strateegias arvestatud.
Selliste teemadega tegelemiseks on kojas vaja rohkem inimesi, kellele tuleb hea töö eest ka väärilist palka maksta. Seetõttu ongi ülioluline, et meie liikmeskond suureneks, sest sel moel paraneb koja finantseerimine.
Praegu on üks võtmeteemasid rohepööre. Eesti on võtnud kohustuse maa- ja metsakasutuse valdkonnas (LULUCF) siduda vähemalt 2,5 miljonit tonni CO2 aastaks 2030. Mis on praegu teada selle eesmärgi saavutamiseks vajalikest meetmetest?
Võib-olla kuskil keegi mõtleb selle peale, aga ma ei ole suutnud seda inimest leida. Selge on see, et Riigikogu uus koosseis ja koalitsioonivalitsus peavad hakkama neid diskussioone pidama.
See ei ole kiire protsess, et täna natuke arutame ja homme teeme otsuseid. Vaja on põhjalikku analüüsi, ühtselt juurutatud metoodikaid, läbirääkimisi eri valdkondade ettevõtjatega.
Näiteks metsanduse arengukava on arutatud aastaid, aga kokkuleppele pole jõutud ja arengukava on siiani Riigikogus vastu võtmata. CO2 sidumiseks tarvilike meetmete kokkuleppimine võtab minu arvates veel rohkem aega, sest sellega on seotud nii palju valdkondi. Ja lõpuks jääb ettevõtjatel kolm-neli aastat tegutsemiseks – niimoodi pole eesmärgi saavutamine realistlik.
Kui rääkida CO2 emissiooni vähendamisest LULUCF-i sektoris, siis võimalusi on tegelikult palju. Üks Euroopa Komisjoni algatustest soovib näiteks luua tingimused vabatahtlikuks süsinikusertifikaatide kaubanduseks.
Süsinikusertifikaate on võimalik saada näiteks maakasutust muutes. See ei pruugi tähendada põllumajandusmaa metsastamist, vaid võib-olla saab kuskil natuke vähem intensiivselt maad harida, kasutada rohkem külvikordasid või talvist taimkatet. Samuti võib suunata aktiivse maaharimise turvasmuldadelt teistele muldadele või kasutada vähem mullakamarat ümberpööravaid harimistehnikaid.
Kõik need võtted võimaldavad ettevõtetel süsiniku jalajälge vähendada, misjärel saaksid ettevõtted selle kohta sertifikaadi, mida müües on neil omakorda võimalik tulu teenida.
Sa oled ka Eesti Maaülikooli nõukogu esimees ja seetõttu haridusvaldkonnaga hästi kursis. Kas ja mida põllumajanduskaubanduskoda saab teha, et põllu- ja maamajandusharidust edendada?
Meie saame sektori vajadusi otsustajatele peegeldada ja oleme seda loomulikult ka teinud.
Põllumajanduses ja toidutööstuses on suur põud nii lihttöölistest kui ka haritud spetsialistidest. Veterinaaride põud on kõige põletavam, seetõttu panime maaülikooli, põllumajandus-kaubanduskoja, nimekate põllumajandusettevõtjate ja loomakasvatuse katusorganisatsioonidega seljad kokku ning esitasime veebruari lõpus peaminister Kaja Kallasele avaliku kirja, mis annab ülevaate veterinaarmeditsiini alarahastamisest tulenevatest probleemidest.
Ootame valitsuselt valmisolekut suurendada loomaarstiõppele suunatud toetust vähemalt kahe miljoni euro võrra aastas, mille tulemusena on võimalik suurendada eestikeelse veterinaarmeditsiini eriala vastuvõtt kahekordseks. Märkimist väärib ka see, et loomaarstide põud pole ainult loomapidajate mure, sellest sõltub Eesti riigi toidujulgeolek.
Õnneks on huvi veterinaaria eriala vastu suur – möödunud sügisel oli soovijaid üheksa inimest ühele kohale. Probleem on aga selles, et kõik õppimaasujad õpingute lõpuni ei jõua, sest eriala nõuab tohutut pühendumist ja õpingute kõrvalt töötada hästi ei saa. Samuti on see emotsionaalselt keeruline valdkond, kus näeb ka loomade surma. Maaülikool mõtleb küll aina uutele võimalustele, et tudengeid igakülgselt toetada, on mentorite süsteem ja palju muudki. Kuid on vaja ka riigi sekkumist, et oleks mõistlik õppetoetuste ja -laenude süsteem, et tudeng ei peaks kooli kõrvalt töötama.
Valimised on värskelt seljataga. Oletame, et Sa saad koalitsioonileppes põllumajandust ja maaelu puudutava osa ise valmis kirjutada. Millised on need punktid, mis peaksid kindlasti koalitsioonileppes olema?
Paljude parteide programmides on kirjas, et Eesti peab lisaks oma riigikaitselisele julgeolekule
samaväärselt tähtsustama toidujulgeolekut. Praeguses geopoliitilises olukorras on see punkt number üks, mis peab koalitsioonilepingus kindlasti sees olema, sealhulgas omamaiste põhitoiduainetega varustamise tagamine. Kuid seda on lihtne kirja panna, aga mida selleks teha tuleks?
Minu meelest on eelkõige vaja mõistlikku ettevõtluskeskkonda, mis tähendab muu hulgas võrdseid konkurentsitingimusi naaberriikidega. Otsetoetuste tasemete ühtlustumine peab jätkuma, ka pindala- ja loomapõhised toetused ning keskkonnatoetused peavad olema teistega samaväärsed. Samuti tuleks riigieelarvest maksta top-up’i ehk täiendavat üleminekutoetust – riigieelarve jaoks pole summa suur, kuid sektori ettevõtteid aitaks see tublisti.
Ka maksusüsteemi muutes on võimalik põllumajandus- ja toidutootmissektorit toetada, rakendades näiteks toidukaupadele madalamat käibemaksu. Meie naaberriigid teevad toidukaupadele käibemaksuerisusi võrreldes teiste kaupadega. Ka müüt, et käibemaksu vähendamisest saadava hinnavõidu võtab jaekaubandus endale, ei vasta tõele. Käibemaksulangetuse mõju avaldub väga selgelt just esmatootmissektoris. Näiteks Lätis kehtib värsketele puu- ja köögiviljadele alates 2018. aastast 21% asemel 5% käibemaks. Nad on välja arvutanud, et käibemaksumäära alandamine tähendas tarbijate jaoks ligi 12% soodsamat hinda.
Igipõline küsimus on ka see, kuidas soodustada ja edendada maaelu, et inimesed valiksid oma elukohaks maapiirkonna, mitte ei koliks suurematesse linnadesse?
Tõepoolest, lisaks maaettevõtlusele ja toidutootmisele tuleb rääkida ka inimestest, kes elavad maapiirkondades.
Nad tahavad saada samasuguseid teenuseid nagu linnainimesed: et oleks korralik internetiühendus, lasteaed ja kool mõistlikus kauguses, tervishoiu- ja sotsiaalteenused kättesaadavad jne. Regionaalpoliitika arendamisel on meil veel kõvasti arenguruumi.
Hea teada – Ants Noot
- Ants Noot lõpetas 1993. aastal Eesti Põllumajandusülikooli ökonoomika ja ettevõtluse eriala.
- Noot on töötanud juhtivatel ametikohtadel panganduses aastatel 1993–1994, rahandusministeeriumis 1994–1997 ja AS-is Hansatee 1997–1999.
- Aastatel 1999–2016 oli Ants Noot põllumajandusministeeriumi, hilisema nimega maaeluministeeriumi kantsler.
- Aastatel 2016–2022 pidas Ants Noot Eesti Gaasi juhatuse esimehe ametit.
- Alates 16. jaanuarist 2023 on ta Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees.
