Sel aastal kõlavad Henrik Visnapuu luuleread Jaan Tätte laulus kuidagi õigesti. Sel aastal läheme kevadele vastu tõesti mitmes mõttes teisiti.
Seljataha on jäänud Riigikogu valimised, aastajagu Venemaa sigatsemist Ukrainas, umbes viis aastat metsanduse arengukava koostamist, jahipiirkondade kasutusõiguse lubade pikendamist ja palju muud. Põllumajandus-kaubanduskoda läheb kevadele vastu uue ja väga suurte kogemustega juhiga. Palju edu, Ants!
Kas on aeg hinge tõmmata?
Nii valijad kui ka valitavad saavad nüüd hetke hinge tõmmata. Valitud aga mitte väga pikalt, sest vähemalt osadel neist seisavad ees koalitsiooniläbirääkimised, et kokku panna uus valitsus.
Maamajanduse valdkonna inimesi huvitab, millisel kursil jätkavad maaeluministeerium, rahandusministeerium ja keskkonnaministeerium ning kas näeme kliimaministeeriumi sündi? Kas ja kui paljud meid huvitavad teemad jõuavad koalitsioonileppesse ning millisel kujul? Teame ju, et meile seatud kliimaeesmärkide saavutamine tähendab Eesti põllumajandusele ja metsandusele väga suuri väljakutseid.
Kui eesmärkidele läheneda keeldude-käskude põhimõttel, võivad sellega kaasneda tõsised sotsiaalmajanduslikud mõjud Eesti inimestele ja majandusele. Peaksime aga rohkem mõtlema sellele, kuidas kehtestatud eesmärke hoopis enda kasuks tööle panna.
Enamikus Eesti 328 jahipiirkonnas on ära tehtud suur töö. Jahimehed ja maaomanikud on tulnud üksteisele lähemale ning saanud enamikul juhtudel kokkuleppele maade jahinduslikus kasutamises. Läheme kevadele vastu olukorras, kus kasutaja jäi ühel või teisel põhjusel lahtiseks vaid 17 piirkonnas. Ehk võiks nüüd arutada uut jahiseadust? Sest olgem ausad, segadust nii pikendamiste kui ka jahindusnõukogude rolliga on olnud üksjagu. Lahendamist vajavaid punkte on küllap teisigi.
Ikka metsanduse arengukavast
Mis sel kevadel teisiti ei ole, on vaidlused metsanduse arengukava üle. Veel mõni nädal enne valimisi pandi kava uuesti sahtlisse. Kuigi suures saalis esimene lugemine õnnestus, siis enne teist lugemist tõmmati taas pidurit ja pall on nüüd uue Riigikogu koosseisu käes.
Peab tunnistama, et ega see metsaomanike jaoks halb otsus ei olnud, sest eelnõu viimaste muudatustega ületati punane joon. Sisuliselt anti nendega maaomanikele signaal, et järgneva vähemalt seitsme aasta jooksul ei saa meil olema kindlust oma maaomandi üle.
Ka looduskaitses ei pea püüdlema kvaliteedi poole, vaid saab ka kvantiteediga (tuleb uusi kaitsealasid). Samal ajal on meil aga vaja maad taristuobjektide alla ja maad selleks, et toota toitu. Jäi justkui mulje, et see kõik peab ja saab tulla vaid majandatava metsamaa arvelt. Aga kliimaeesmärgid? Ühesõnaga paistab, et pikalt hingetõmbeaega ei ole.
Huvide kaitses uus kvaliteet
Põllumajanduskojas on otsustatud, et organisatsioon võiks liikuda suurema liikmete arvu ja kaasatuse poole. Ma arvan, et see on muutuvat maailma arvestades õige ja ainuvõimalik tee, sest kuigi meil võib maamajandusvaldkonnas olla eriarvamusi teatud küsimustes, siis meid kõiki ühendab maa. Maa, mille abil ja millega koostöös saame nii puitu kui toitu.
Ettevõtted, organisatsioonid ja maaomanikud üheskoos, sõltumata oma tegutsemisvormist, -alast või suurusest, saavad panustada meie huvide kaitsesse. Kui maamajandajad ise rohepöörde rooli juurde ei lähe ja seda pöörama ei asu, siis tehakse seda ilma meieta. Kas me seda soovimegi?
Peame olema koostööaltid, kohanemisvõimelised ja järjekindlad, sest muidu teevad meid kõiki puudutavad otsused ära need, kes ei jaga arusaama, et puidu- ja toidujulgeolek on Eestile oluline ning ressursitõhus ring-biomajandus on tulevik.
