Eesti Tõusigade Aretusühistu lihatehnoloog-kvaliteedijuht Aarne Põldvere on enam kui 40 aasta jooksul näinud seakasvatuses igasuguseid aegu. Praegust aega nimetab ta nelja kümnendi raskeimaks, sest seast on sõna otseses mõttes saamas haruldane loom.
Lihatehnoloogia ja sigade aretuse juurde sattus Aarne Põldvere juhuslikult selles mõttes, et tal ei olnud lapsepõlveunistust ennast kogu eluks just selle valdkonnaga siduda. Kuidagi tekkis aga Vene kroonus teenides mõte õppida lihatehnoloogiat. Igaks juhuks võttis Põldvere algatuseks Eesti Põllumajanduse Akadeemias (EPA, praegu Eesti Maaülikool) nullkursuse, pärast mida alustaski õpinguid.
Aarne Põldvere lõpetas 1979. aastal EPA-s lihatehnoloogia eriala, perspektiiviga asuda tööle mõnda lihatööstusesse. Mäletatavasti oli sel ajal pea igas suuremas Eesti linnas ka suur lihatööstus ja toodangut valmistati suure Nõukogude Liidu turu jaoks.
Tuttava tuttava kaudu kuulis Põldvere aga vabast töökohast ELVI seakasvatuse osakonnas Kehtnas. Seal oli uurimislabor ootamas inimest, kes hakkaks tegelema tollal täiesti uudse teema ehk lihakvaliteedi uurimisega. „Kalju Eilart kutsus mu sinna, ülikoolist tulnud noorele anti kätte töö ja öeldi, et hakka aga pihta. Alustasime nullist metoodikate väljatöötamisega, otsisime materjale Nõukogude Liidust ja piiri tagant, muretsesime tasapisi laborisse aparatuuri juurde. Töö läks käima,“ räägib Põldvere.
Tööpõld oli meeletult lai, sest erinevalt praegusest ajast, mil seast on saanud vaat et haruldane loom, elas Eestis 40 aastat tagasi lausa miljon siga. Võrdluseks, 2022. aasta lõpu seisuga on neid vaid 269 000.
„Eesti iseseisvumisega kadus ära turg meie sealihale. Vast poole miljoni võrra vähenes sigade arv seetõttu kohe. Edasi tuli juba kõvasti esile hinnaküsimus ehk võitlus odava importkaubaga ja aastatel 2014–2015 räsis seakasvatust rängalt sigade Aafrika katk,“ ütleb Põldvere. „Viies suures farmis läksid sead tapale, sest haigus jõudis loomadeni. Kümmekond seakasvatajat lõpetas selle tõttu tegevuse ja vaid üksikud farmerid on pärast haiguspuhangut uuesti seakasvatusega alustanud,“ lisab ta.
Aarne Põldvere sõnul on olukord seakasvatuses halvim kui kunagi varem, eriti kui seda hinnata jõudluskontrollis olevate emiste arvu järgi. Ta ei mäletagi oma tööperioodist aega, kui emiseid oleks nii vähe. „Jõudluskontrollis on praegu ainult 9000 emist, isegi seakatku ajal oli neid 9500. Me oleme kõigi aegade madalaimal tasemel ja nüüd oleks küll hea, kui see arv rohkem ei kukuks,“ ütleb ta. „Mida rohkem on meil emiseid jõudluskontrollis, seda täpsemaid hinnanguid saame anda seemendusjaama kultidele. Kui andmeid on vähe, lähevad ka hinnangud ebatäpseks.“
Pekisest loomast taiseks
Ajal, mil Põldvere alles lihakvaliteedi hindamist alustas, oli siga tüüpiliselt üks väga pekine loom. Sea pekisust mõõdetakse lihassilma pindala suhtega selle peal olevasse peki pindalasse.
„Vene ajal oli peki ja lihassilma ehk tailiha suhe 1 : 1 või oli pekki lausa rohkem. Lihassilma suuruseks mõõdeti siis 30 ruutsentimeetrit. Praegu on see näitaja 40–50 ruutsentimeetrit, peki vähenemise arvelt. Sigade seljalihase peal oleva peki järgi paistab hästi kätte, kui õhukeseks on see jäänud,“ räägib Põldvere ja meenutab, kuidas üks lihatööstuse juht oli talle kord kurtnud, et täitsa jama on – pekki napib. „Eks tööstustel on ju retseptides pekk sees ja teisalt on ka seal endal pekki vaja tervise seisukohalt – kui noorel emisel on pekki liiga vähe, kiduvad ka tema põrsad. Need on igatepidi viletsamad, kui emis on lahja. Aga emise peamine ülesanne on just põrsaid toota.“
Viimased 20 aastat on seakasvatuses liikunud aretus sinnapoole, et suurendada rümba lihasuse osa. „Praegu on 95% rümpadel taiprotsent 55 ja rohkem. Enamiku majandite tapapunktides ja lihatööstustes, kus lihakvaliteeti hindan, on tailiha 59–60% rümbast. Siin aga tuleb juba mõelda peki osakaalu suurendamise peale, sest kannatama hakkab sigade viljakus ja tegelikult väheneb ka lihakvaliteet,“ ütleb Põldvere.
„Ka ostjad soovivad, et sealihal oleks ikka ka pekki, et liha oleks nn läbikasvanud, mitte vesine ja hele, nagu ta mõnikord kipub olema. Sellepärast ongi aretusprogrammidesse sisse kirjutatud, et see probleem on vaja lahendada ja mitte enam pöörata põhitähelepanu tailiha protsendi suurendamisele, vaid pigem suurendada peki osakaalu. See võtab aga aega, sest aretuses ei toimu midagi kiiresti,“ nentis Põldvere.
Kvaliteedihindamise looja
Aastal 2022 tunnustas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda Aarne Põldveret sigade aretusalase töö ja kvaliteetse kodumaise toidu tootmise edendamise eest aumärgiga „EestiMAA heaks“.
Oma tööle tagasi vaadates ütleb Põldvere, et kõige tähtsam ongi vast töömeheelu algaastatel välja töötatud lihakvaliteedi hindamise süsteemi juurutamine. Sellel põhineb ju kogu edasine töö ja kvaliteediuuringute osas oli Põldvere Eestis üks teerajajatest.
„Meie Kehtna seltskond töötas selle süsteemi välja. Eks labori sisseseadmine oli muidugi omajagu närvesööv ja kandidaaditöö kokkukirjutamisel vajasin kõvasti Kalju Eilarti utsitamist. Tehtud ta aga sai ja eks ikka tööst, millega Kehtnas igapäevaselt tegelesime,“ räägib Põldvere.
Oma teadustöö tulemused vormistas ta 1991. aastal põllumajanduskandidaadi väitekirjaks „Erinevate seatõugude liha kvaliteedi uurimine Eestis“.
Kehtnat nimetab Põldvere tõeliseks teaduskeskuseks – näiteks toimus seal üleliiduline sigade kontrollnuum, kus võrreldi 19 erinevat seatõugu. Eesti tõud olid neis katsetes kenasti eesotsas.
Murranguliseks hetkeks Eesti seakasvatuses võib pidada aastat 1994, kui elussigu hakati testima ultraheliaparaadiga Piglog 105 ja lihatööstustes rümpasid hindama tailihamõõturiga Ultra FOM 100. Aarne Põldvere osales Piglog 105 juurutamisel ja propageerimisel Eesti farmides ning searümpade SEUROP-klassifitseerimise põhimõtete väljatöötamisel. Põldvere sulest on ilmunud ka teadusartikleid mõlema aparaadiga saadud mõõtmistulemuste kohta.
Aretusprogrammi kandev jõud
2000. aastal asus Põldvere tööle Eesti Tõusigade Aretusühistus aretusspetsialist-lihatehnoloogina ning jätkas koostöös lihatööstustega sealiha kvaliteedi monitoorimist. Kusjuures ta otsis pidevalt innovatiivseid lahendusi, mis võimaldaks sealiha kvaliteeti võimalikult täpselt määrata. Tema initsiatiivil võeti kasutusele lihassilma pindala määramise digilahendus ScanStar ning hakati sealiha võimalikke kõrvalekaldeid hindama elektritakistuse (LF-Star) ja optomeetria (Opto-Star) abil. Aarne Põldvere oli ka üks kandvaid jõude sigade aretusprogrammi „Marmorliha“ loomisel ja hilisemal täiendamisel.
Nõukaaegsete lihatööstuste kohta käis palju õõvastavaid jutte. „Kus suitsu, seal tuld,“ muigab Põldvere. Seevastu tänapäeva Eesti seafarme Põldvere kiidab. Suurfarmides on asjad tema sõnul tip-top korras, bioohutusest peetakse punktuaalselt kinni ja loomade heaolu on tähtsal kohal. Seda näitavad ka loomade tervisenäitajad. Varem oli seafarmides palju käsitsitööd, kuid seda pole nüüd enam peaaegu üldse. Seale ei lükata toitu enam ette kärudega, vaid see tuleb mööda torusid kas kuiv- või vedelsöödana.
Kvaliteedikava on varustuskindluse alustala
Praegu on seakasvatuses kõige suurem murekoht muidugi sealiha hind, mis on liiga madal võrreldes sisendite hinnaga. Need on aga teadupärast viimaste aegade hinnatõusude keeristes kallinenud märkimisväärselt. Jõudluskontrollialuste emiste arv on seetõttu ainuüksi sel aastal langenud 2100 võrra ja ilmselt vähenemine jätkub. Igavene probleem on ka odava importliha turule trügimine, millega meie seakasvatajad konkureerida ei suuda.
„Need, kes praegu seakasvatuses ots otsaga kokku tulevad, väärindavad ise oma liha toodeteks. Mitmed seakasvatajad on tunnistanud, et letiliha müügiga küll praeguste sisendite hindade juures kasumisse ei jõua,“ ütleb Aarne Põldvere.
Nigel varustuskindlus
Aastatepikkuse kogemusega tõuaretaja aga püssi põõsasse ei viska, vaid praegu käib sealihasektori kvaliteedikava väljatöötamine. Sellele on aga on suured lootused, sest kvaliteedikava alusel on edaspidi kodumaist sealiha võimalik eristada ja Aarne Põldvere usub, et tegelikult tahab Eesti inimene süüa ikkagi kodumaist sealiha.
„Kvaliteedikava on üks varustuskindluse alustalasid ja sealihaga varustatus on asi, millega me peame tõsiselt tegelema. Praegu on see meil sealiha osas ehk ainult 80%, aga võiks olla ka 100%,“ usub Põldvere.
Lihavaldkonna õpe pole popp
Tulevikust rääkides – kas noored üldse tahavad lihaasjandust õppida? Aarne Põldvere, kes on ka ise viis aastat (2011–2016) Eesti Maaülikoolis lihatehnoloogiat õpetanud ja magistritöid juhendanud, raputab paraku pead. Liha valdkond ei ole kindlasti populaarne, tudengeid on väheks jäänud – ainult paar. „Meil aretusühistus on olemas valmisolek mõne tudengiga lihakvaliteedi uurimustöid teha, kuid keda pole, need on tudengid,“ nendib ta.
Hea teada
Aarne Põldvere viis unistust, kuidas võiks Eesti seakasvatus paremini toimida.
- Riik eelistaks selgelt kodumaist sealiha. Riigieelarvelised institutsioonid, nagu kaitsevägi, koolid, lasteaiad jt, eelistaksid toitlustamisel just kohalikku sealiha.
- Seakasvatajad oleksid oma ettevõtmistes ühtsed, sest ühistegevusena on majandamine kasumlikum.
- Seakasvatajatel oleks võimalust investeerida vajalikul määral tootmisesse. Nad saaksid parandada farmide bioohutust ja sigade pidamistingimusi.
- Noored tahaksid õppida seakasvatust ja sel alal töötada.
- Eesti suudaks ennast ise täies ulatuses sealihaga varustada.
