Eesti seakasvatuse keeruline olukord pole uudis kellelegi. Selleks, et kehvast seisust välja ronida, on Saimre Agro Grupi juhatuse liikme Mati Tuvi hinnangul mitu teed.
Märtsi lõpus oma 100. tegutsemisaastat tähistanud Eesti Tõusigade Aretusühistu konverentsil esinenud Mati Tuvi nentis, et kui 2021. aastal oli Eestis 316 000 siga, siis 2022. aasta lõpus oli neid alles jäänud vaid 269 000.
Tänavu toodetakse Tuvi hinnangul Eestis 70 000–100 000 nuumsiga vähem ja samamoodi läheb ka tuleval aastal. „Sigade arvult on Eesti Euroopas üks väiksemaid riike. Globaalseid trende me seetõttu muuta ei suuda, aga võiksime suuta oma riigi ja rahva ära toita,“ sõnas Mati Tuvi. Sealihaga pole õnnestunud aga oma rahvast ära toita juba alates 2015. aastast. Kui viimastel aastatel on meie omavarustatus olnud 80% kandis, siis edaspidi võib see langeda alla 70%.
Samas on praegu Euroopa Liiduski sigade arv langustrendis ja see on tõstnud sealiha hinda, mis on vesi seakasvatajate veskile. Kui vaid aina kerkinud sisendhinnad seda kõike ei nulliks…
Kindel nagu kellavärk
Mati Tuvi nentis, et enne 2014. aastat kehtis Eesti seakasvatuses nelja-aastane tsükkel, mille järgi võis kella õigeks panna. „Tsükkel oli lihtne: lõppes eelmine kriis, liha hind tõusis kiiresti ja algas karjade suurendamine, tootmine-nõudlus olid tasakaalus ja hind piisavalt hea. Seejärel algas ületootmine, hind kukkus, järgmises etapis nägime juba totaalset ületootmist ja madala hinna tõttu vähendati tootmist. Ja seejärel algas kõik otsast peale – liha puudu, hind tõuseb,“ meenutas Tuvi.
.jpg "heworitz")
Aastal 2014 löödi aga tsükkel rütmist välja. Siis ründas Venemaa esimest korda Ukrainat ja meie jaoks läks Vene turg kinni, järgmistel aastatel tuli sigade Aafrika katk, koroonaviirus, täiemahuline sõda Ukrainas. „Väga palju on ebamäärasust,“ nentis Mati Tuvi praegust olukorda kirjeldades.
Seakasvatuses palju tugevusi
Pille kotti panna pole siiski mõtet, sest meie seakasvatusel on palju tugevusi. Esiteks on sealiha kvaliteetne, sest meil on tasemel tõuaretus ja söötmine. „Duroci tõu kasutamine tagab maitsva, mahlase ja toitaineterikka sealiha ning SEUROP-süsteem tagab ühtlase kvaliteetse rümba,“ täpsustas Tuvi. Teiseks tõi ta välja farmide kõrged bioohutusstandardid ja sigade suhteliselt terve populatsiooni, sh on meil antibiootikumide kasutus alla Euroopa Liidu keskmise.
„Samuti on Eesti ühena vähestest Euroopa riikidest pääsenud sigade respiratoor-reproduktiivsest sündroomist ehk PRRS-ist, seda staatust tuleb hoida! Ka üldine loomkoormus ja farmide asustustihedus on meil väga hõre ja enamik farme on renoveeritud 2000. aastatel. Seetõttu on sigade heaolu tagatud vastavalt Euroopa Liidus kehtivatele heaolunormidele,“ loetles Mati Tuvi plusse.
Eesti seakasvatuse kitsaskohtadest rääkides mainis Mati Tuvi nii seakasvatuse ebapopulaarsust kui ka spetsialistide vananemist ja järelkasvu puudumist. „Seakasvatus ei ole Eesti põllumajanduses prioriteet,“ rõhutas Tuvi. Ka asjaolu, et turgu dikteerivad välismaised suurtööstused, kes omavad umbes 70% tapamahust, ei anna võimalust turuhinna kujundamises üleliia palju kaasa rääkida. Ühtlasi hakkab farmide „parim enne“ varsti läbi saama, kuid mis rahast teha uusi investeeringuid? „Mitu aastat järjest on kahjumit teenitud, see on kaasa toonud motivatsiooni languse,“ lisas Tuvi.
Muudatustest ei pääse
Tema hinnangul on seakasvatusele uue hoo sisse saamiseks vaja ühistulise tegevuse taassündi. „Vaja on luua tootjate ühistu(id) – ühised ostud, ühised müügid, ühine lihatööstus,“ kirjeldas Mati Tuvi, nentides, et seniste kehvade ühistegevuse kogemuste tõttu ei pruugi ses vallas kõik lepase reega minna.
Lisaks on tarvis koostada seakasvatuse kvaliteedikava ja seda tootmises rakendada. „Me peaksime rohkem eelistama eestimaist kogu tootmisprotsessis – kõik välismaine ei ole automaatselt hea, see aeg on ammu möödas. Söödatootmine (teravili, söödalisandid) peaks olema Eestis, ka tõuaretuses tuleks rohkem kasutama hakata kohapealset tõumaterjali,“ leidis Mati Tuvi.
Lõpetuseks tõi aastakümnete pikkuse kogemusega seakasvataja välja veel ühe soovi: riik ja tarbijad võiksid muuta oma suhtumist ja eelistusi.
„Riik peab pidama oluliseks toidujulgeolekut ja omavarustatust oluliste toiduainetega ning eelistama kodumaist sealiha riigihangetes. Samuti peaks riik kontrollima nii imporditud liha kui kohapeal toodetud liha proportsionaalsemalt. Tarbija aga võiks sisseoste tehes eelistada kodumaist sealiha,“ sõnas Mati Tuvi.
Hea teada
Eesti seakasvatuse kolm võimalikku arenguteed.
- Ühistuline tegevus koos oma lihatööstusega. Kuid viimane tuleb osta, see aga tähendab, et keegi peab müüma.
- Ühistuline tegevus koostöös suurtööstustega: ühised ostud (sööt jms) ja müügid (liha).
- Jätkame nagu praegu: igaüks seisab enda eest, kuidas oskab.
Edaspidi peab seakasvatuses arvestama EL-i üha karmimate nõuetega sigade heaolule, millega kaasnevad suured investeeringud.
Allikas: Mati Tuvi
