14. novembril 2023 toimunud seakasvatusseminaril ütles Eesti Tõusigade Aretusühistu tegevjuht Anu Hellenurme, et kui räägime jätkusuutlikust majandamisest, siis kas tõesti on mõttekas Eesti teravili eksportida Araabia kaamelitele või Hispaaniasse ja seal kasvatatud sealiha vedada Eestisse tagasi?
“Lugegem kokku need kütusekilomeetrid, mis läbi põletatakse, kas me sellist rohepööret tahtsimegi? Ärgem unustagem, et toidu kasvatamise käigus tekib oskus elada loodusega harmoonias ja kokkuvõttes väheneb ka süsiniku jalajälg,“ sõnas ta oma avakõnes.
Eesti Tõusigade Aretusühistu tegevjuht ütles, et kuigi sigu on Eestimaal kasvatatud vähemalt 4000 aastat, siis viimased 100 aastat aga on seda tööd tehtud täiesti uutmoodi – organiseeritult ja tipptasemel. „Juba sada aastat tagasi ühinesid edumeelsed seakasvatajad eesmärgiga tõstmaks Eestis toodetud kvaliteetne sealiha kuulsusesse kogu maailmas. Mis takistab meil täna seda tegemast?,“ viskas Hellenurme õhku küsimuse.
Tema sõnul on kahjuks viimase 100 aasta jooksul Eesti seakasvatust kõvasti räsinud erinevad sündmused ja poliitilised tuuled ning viimasel ajal on koguni kuulda olnud arutlusi, kas peaks seakasvatusega otsad kokku tõmbama. „Nagu me teame, odavat Euroopa sealiha saab Eestisse tuua küll. Siin on siiski agasid kõvasti rohkem kui üks. Esiteks, me teame, et Eesti sealiha on puhas liha. Eesti sealiha on kvaliteetne. Me teame, kus need sead on kasvanud ja kes neid on kasvatanud. Meie loomad elavad järjet paremates tingimustes, me kasutame vähem antibiootikume ja taimekasvatuses pestitsiide. Teiseks, hävitaksime terve sajandi pikkuse aretustöö vilja. See on nii paljude inimeste pühendunud ja mõtestatud töö. Unustatakse ära, et see on Eesti traditsioon! Ka tänapäeval on eesti seal tugev ekspordipotentsiaal, mis toimiks ainult kogu sektori ühisel soovil ja koostööl,“ on Hellenurme veendunud.
Kolmanda argumendina tõi ta välja jätkusuutliku majandamise aspekti: „Kas tõesti on mõttekas Eesti teravili eksportida Araabia kaamelitele või Hispaaniasse ja seal kasvatatud sealiha vedada Eestisse tagasi? Lugegem kokku need kütusekilomeetrid, mis läbi põletatakse, kas me sellist rohepööret tahtsimegi? Ärgem unustagem, et toidu kasvatamise käigus tekib oskus elada loodusega harmoonias ja kokkuvõttes väheneb ka süsiniku jalajälg,“ meenutas Hellenurme. „Neljandaks, me ei saa üle ega ümber toidujulgeolekust, nagu elu näitab, ei ole see teema täna mitte grammigi vähem aktuaalne kui sajand tagasi. Oma rahvale peab toit olema tagatud ka siis, kui tarneahelad kriisides ei toimi. Seda oleme juba kogenud. Loodan kogu südamest, et suudame ühisel nõul ja jõul ühendada väed, et meie toidutootmine pööraks suuna üles. Meil on ühistarkust, mis tuleb toidutootmise vankri ette seada, sellega loome häid võimalusi teadusele, kultuurile, meile kõigile.“
.jpg "heworitz")
Selleks, et tuua seakasvatus madalseisust välja peavad Hellenurme sõnul konkurentidest saama koostööpartnerid, sest ainult nii saavutatakse kestliku toidutootmise eesmärgid. Ta lisas, et valdkonnad, kuhu investeerida, on teadus, innovatsioon ning noored põllumehed ja loomakasvatajad.
„See, kuhu oleme Eestis oma sealiha kvaliteediga välja jõudnud, on hindamatu väärtusega. Jah, meie tähtsaim missioon on katta eestlaste toidulaud kodumaise toorainega ja hoida elus esivanemate pärandit, et laudast jõuaks taldrikule täisväärtuslik, tervislik ja puhas toit. Meie toidulaua säilitamine ei ole ainult Eesti riigi kohustus, see on ka meie privileeg ja auasi,“ toonitas Hellenurme.
„Me teame, et siga on vastupidavuse, elujõu ja külluse sümboliks. Meie traditsioonilises põllumajanduses on seakasvatus tunnistuseks meie sidemest maaga ja põlvkondade kaupa edasi antud sügavale juurdunud teadmistest. See on ood ühtsusele, tööle ja meie kultuuripärandi säilitamisele. Protsessi igast etapist, alates sigade kasvatamisest kohapeal kasvatatud söödaga kuni maitsvate toodete valmistamiseni, õhkub austust ja uhkust. Selle vaevarikka pingutuse kulminatsiooniks on mahlane ja õrn sealiha. Igas suutäies on maa ja ajaloo maitset, mille meie osavad tootjad ning töötlejad on asjatundlikult traditsioonilistesse toodetesse sulandanud. Süües sealiha, on see kui maitsereis, mis viib meid lihtsamasse ajastusse, mil toit oli enamat kui elatis; see oli sild põlvkondade vahel ja peegel, mis peegeldab meie ühiseid juuri,“ rääkis ta.
“Seega tundkem aukartust oma kohaliku traditsioonilise põllumajanduse ees, mis on elav tunnistus kogukonna jõust ja teadmistest. Tänane Seakasvatuse sügisseminar võtab fookusesse kaks eduka seakasvatuse vundamendikivi – söötmise ja aretuse. Kõigile on hästi teada, muuta saame vaid seda, mida mõõdame. Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS-s on sigade jõudluskontrolli viinud läbi viimased kakskümmend aastat. Kaasaegses maailmas, kui oleme kiirete globaalsete muutuste keerises, on kohalik traditsiooniline põllumajandus ja sealiha tootmine ankruks, mis tuletab meile meelde, kui oluline on säilitada oma minevikku, kuid samas võtta omaks ka uuendused. Säästva põllumajanduse mõiste on aktuaalsem, kui kunagi varem ja nagu elu näitab, ei ole kohaliku toidu tootmine mitte grammigi vähem aktuaalne kui sajand tagasi,“ rõhutas lõpusõnades Hellenurme.
