Jõgevamaal Pedja jõe ääres asuvas Airi Külveti Puutsa talus kasvavad tippklassi lihaveised ning valitseb tõeliselt loodussõbralik mõtteviis igal sammul. Airi eesmärk on kasvatada lihaveiseid nii, et see ümbritsevat keskkonda mitte ei kurnaks, vaid rikastaks.
Juuni keskpaigas on loomakasvatajatel kiire aeg, sest käib söödavarumine. Puutsa talu karjamaadelt kostab ka traktori häält, kuid Airi on murelik – hein on vilets. Õigupoolest teda polegi, nagu Airi ütleb. Ta teeb alati enne söödavarumist prognoosi ja tänavusi ilmaolusid arvestades arvas, et silo tuleb ehk poole vähem kui aasta tagasi. „Ma eksisin. Tegelikult tuleb ainult kolmandik eelmise aasta saagist ja mul ei ole mitte kõige kehvemad maad. Kui nüüd kohe sadama ei hakka, on asjal üldisemas plaanis katastroofi hõng juures,“ sõnab ta. „Palju kurja tegi juba kevadine külm ja nüüd veel lisaks põud. Praegune olukord näitab, kui olulised on karjamaal puud, sest puude all rohi veel kasvab, kuid keset põldu päikese käes on lihtsalt kuivanud.“
Tublid maastikuhooldajad
Muidugi on Airi asunud söödapuuduse olukorda viivitamatult lahendama, sest loomade arvu pole tal plaanis vähendada. Puutsa talus kasvab praegu 180 veist ja loomade arv on pidevalt suurenenud vastavalt sellele, kui palju tuleb juurde maid. Ja neid ikka tuleb, sest lihaveised on suurepärased maastikuhooldajad ja saavad hakkama selliste maastike hooldamisega, mis muidu kinni kasvaksid. Näiteks lähikonnas asuval Pikknurme looduskaitsealal hoiavad Airi veised maastiku elurikkust ja järgmisel aastal on lisandumas veel 70 hektarit võserikku.
Puutsa talu on praegu õitsvam kui kunagi varem. Siin toimetavad Airi, tema kaasa Tiit, kolm last ja Airi ema. Enamik talutöid saab tehtud oma jõududega, vahel võetakse abiks ka praktikante. Airi sõnul tegutsetakse üsna võimete piiril, kuid teisiti ei kujutagi elu ette. Et elu väga Vargamäeks ei
kisuks, tehakse igal talvel reis kuskile soojale maale.
Airi võttis talu üle oma vanaisalt Artur Kreisilt, kes majandas 54 hektaril. Täna tegutseb Puutsa talu aga 350 hektaril. Põlise Puutsa talu karjamaadel on loomi kasvatatud sajandeid. Esimese märke talu kohta leiab juba ühelt 1684. aasta kaardilt. Airi sündis ja kasvas Tallinnas, kuid koolivaheajad möödusid vanaisa juures maal ning kaaslasteks olid siin hobused ja lehmad. Teismelisena tegeles Airi ka ratsutamisega. „Ühel hetkel aga otsustas vanaisa, et ta ei jaksa enam talupidamisega tegeleda ja tahtis linna kolida. Mina ütlesin kohe, et tulen Puutsale elama ja hakkan siit ülikooli käima. Olin siis 18-aastane ja nii saigi,“ räägib Airi.
Algatuseks astus ta Luua metsanduskooli ja hakkas õppima metsnikuks. Luuale oli nimelt Puutsalt hea lähedal käia. Talus oli sel ajal paar lehma, kelle piima Airi Luuale käies Pikknurme meiereisse viis. Sinise Žiguli ja 25-liitrise piimanõuga piimavedamine lõppes aga varsti ära, sest asjal polnud rahaliselt jumet. Ettevõtlik Airi valmistas siis hoopis piimast kohupiima ja võid ning müüs seda Luua koolis. Ostjaid jagus.
Pärast Luua kooli töötas Airi ühe aasta asendustalunikuna Soomes ja seejärel viis tema tee juba Eesti Maaülikooli loomakasvatust õppima. Puutsa tallu olid sel ajal siginenud aga juba esimesed lihaveised.
Ülikooliõpingute kohta ütleb Airi, et kuna ta oli enne loomakasvatusega juba tegelenud, ootas ta ülikoolilt enamat. „Kahjuks lihaveisekasvatust sisuliselt ei õpetatagi. Bakalaureuseõppes räägitakse sellest vaid kahes loengus, magistriõppes annab see aine kuus ainepunkti,“ sõnab ta. Murelikuks teeb teda ka loomakasvatusüliõpilaste vähesus maaülikoolis – aastakümneid tagasi oli neid kursusel 40 ringis, nüüd aga parimal juhul ehk kümme. „Võib-olla tasuks teha Baltikumi või põhjamaadeülene õppekava, sest loomakasvatusala on siin piirkonnas üsna sarnane. Nõnda saaks pakkuda laiemat ja süsteemsemat õpet,“ leiab ta.
Rohumaateaduse nukker seis
Airi sõnul ongi lihaveisealal kõige suurem probleem teadmiste ja teaduse puudus. Eestikeelset infot sisuliselt pole, rohumaateadus on põhimõtteliselt kadunud, ei ole ka toimivat konsulentide süsteemi. Iga farmer toimetab oma kõige parema arusaamise järgi ja pole harv, kui tehakse korduvaid vigu lihtsalt puudulike teadmiste tõttu.
„Meil on 1680 lihaveistega tegelevat farmerit ja kolm loomakasvatuskonsulenti. Nende juurde ei ole lihtsalt võimalik jutule pääseda, nad tegelevad PRIA dokumentide täitmisega ja praktilist nõuannet ei osata sealt ka alati küsida,“ ütleb Airi. „Lihaveiste alal puudub Eestis teadustugi. Samas, võib-olla ongi see hea, sest tänu sellele on ala arenenud intensiivpõllunduse vastassuunda – mahekasvatuse poole.“
Hiljuti lõppes PRIA toel tehtud innovatsiooniklastri projekt, mille käigus uuriti karjatamist ja rohumaid. „Meil olid suured eesmärgid, rääkisime mitmeliigilistest karjatatavatest rohumaadest ja tahtsime neid luua kodumaise seemne baasil. Selgus aga, et see ei ole võimalik – näiteks Jõgeva valge ristiku seemet polnud Eestist nii palju saadagi, kui meil vaja, ja pidime seda ostma Uus-Meremaalt. Roosa ristiku seeme tuleb Kanadast, aasnurmik Lätist. See on väga kurb, sest meil on ju rohumaad olemas, kuid kuidagi oleme mänginud end nii nurka,“ räägib Külvet.
„Kuigi praegu rohumaateadust Eestis peaaegu ei eksisteeri, on see kunagi siinmail olnud maailma tipptasemel. 1960. aastatel uuriti Jõgeva, Vändra ja Kuusiku katsemajandites 1921. aastal külvatud rohumaid ja leiti, et korralikult hooldatud rohumaa püsis ka 36 aastat pärast külvamist. See ongi viimane sel alal tehtud teadustöö ja eks need põhiteadmised toimivad tänapäevani, kuid juurde on tulnud uut infot.“
Airi sõnul ongi kõige stabiilsemad püsivalt looduslikud rohumaad – need toodavad enam-
vähem ühtviisi nii keskmisel kui ka kehval aastal. „Kui ma tean, et sellest jõekäärust saan 16 rulli heina, siis see ongi alati nii,“ toob Airi näite. Ta lisab, et inimlik on püüda asja parandada, kuid enamasti rikutakse nii ära looduse tasakaal ja tehakse olukord hoopis hullemaks. „Näiteks arvamine, et maad parandab kündmine – tegelikult see näiliselt korraks midagi parandab, sest mullaelustik selle tagajärjel sureb ja tekib orgaanika, kuid juba paari aasta pärast on olukord algsest kehvem ja lõpuks jõutakse olukorrani, kus põllul kasvab saak ainult tänu valgele terale, mis tuleb kotiga osta väetisetootja edasimüüjalt.“
Rohumaade eest tuleb hoolt kanda, ütleb Puutsa talu perenaine. Neid tuleb õigesti väetada ja ei piisa vaid sellest, kui seal lehmakari peal tallab. Eestis aga rohumaid sisuliselt ei väetata. Üsna tüüpiline on vaatepilt, kus loomad on karjamaa mustaks tallanud ja suurt midagi seal ei kasva. Mõistlikum oleks rakendada portsjonkarjatamist – loomad lastakse karjamaal piiratud alale kolmeks päevaks, seejärel liigutatakse
kari järgmisele maalapile edasi ning samale rohumaale jõuab kari tagasi alles 25 päeva pärast, kui rohi on saanud uuesti kasvada. See on veisekasvatajale küll töömahukam, kuid samas oluliselt säästlikum karjamaade seisukohalt.
Loodusvaenulik Euroopa
Lihaveisekasvatuse entusiastina ning MTÜ Liivimaa Lihaveis asutaja ja eestvedajana on Airi Külvet palju ringi vaadanud ka Euroopa lihaveisekasvatajate juures. Ta ütleb, et Eestis toimetatakse oluliselt loodussõbralikumalt kui mujal Euroopas.
„Farmikülastustel on mind väga pannud imestama, kui väheste teadmistega on keskmine Euroopa farmer. Näiteks sõnnikumajandus on täiesti tume maa – sõnnik lükatakse lihtsalt lauda taha. Oleme sageli näinud ka pilti, kus põllumulda ei olegi, puuviljaistandused on glüfosaadiga paljaks tehtud ja lehmade karjamaad puhtaks näritud. Kõige sellega võrreldes on meil Eestis loodust veel palju,“ sõnab ta. Justkui tema jutu kinnituseks hakkab talu tagant heinamaalt kostma rukkiräägu rääksumist. See hääl on jäänud Euroopas haruldaseks ja seda kuuleb üha vähem ka Eestis, sest rukkiräägule on saatuslikuks saanud intensiivpõllumajandus.
Puutsa talu perenaisel jagub palju kiidusõnu Eesti põllumeeste nooremale põlvkonnale, kes on tema sõnul hästi lahtise mõtlemisega. „Ega keegi ei taha oma maale halba, aga lihtsalt ei teata, mida teeb kehv karjatamine. Ma usun, et tänavune kehv heina-aasta annab portsjonkarjatamisele kõva tõuke, sest tänu sellele saab ühel ja samal maaühikul rohkem veiseid kasvatada kui kahel karjamaal, mis paljaks süüakse.“
Airile teeb ka rõõmu, et Liivimaa Lihaveise kontseptsioon toimib. Puutsa talu loomadki lähevad selle organisatsiooni kaudu müüki ning liha jõuab nii Eesti kauplustesse, restoranidesse, koolidesse, lasteaedadesse kui ka ekspordiks. See tähendab, et loomakasvataja ei pea mõtlema turundusele, vaid saab keskenduda ilusate loomade kasvatamisele.
Esimene kvaliteedikava Eestis
Liivimaa Lihaveisega on liitunud kümmekond veisekasvatajat ja lisaks kasvatab riikliku rohumaaveise kvaliteedikava järgi loomi 70 farmi. Need on mahefarmid, kes kasvatavad teatud tõugu lihaveiseid vastavalt kvaliteedikava nõuetele: loomad kasvavad karjamaadel kogu karjatamisaja ning nende toiduks on hein ja silo, mitte teravili. Riiklik rohumaaveise kvaliteedikava oli esimene omataoline Eestis. Äsja on tunnustatud ka Muhu Liha kvaliteedikava ning nemad turundavad saartel kasvanud loomade liha (peamiselt lammast, aga ka veist). Lisaks liiguvad ka Eesti seakasvatajatel mõtted kvaliteedikava loomise suunas.
Kommentaar: Airilt on palju õppida!
Linnamäe lihatööstuse tegevjuht ja lihaveisekasvataja Marko Hiiemäe kiidab koostööd Airi Külvetiga, kellelt ta on farmerina palju õppinud ja keda peab oma mentoriks.
„Portsjonkarjatamine, igal sammul loodusega käsikäes toimetamine ja jätkusuutlik maaharimine on teemad, mille puhul ma ei teagi, et oleks Eestis veel suuremat spetsialisti kui Airi,“ sõnab Hiiemäe. „Meie koostöö algas kolm aastat tagasi ja vaatasin väga suure huviga, kuidas ta majandab. Tänaseks olen nii mõndagi Airi põhimõtetest oma tallu üle võtnud,“ kirjeldab Marko Hiiemäe.
Hiiemäe kiidab portsjonkarjatamist, mida temagi rakendab, ja ütleb samas, et sel teemal lähevad arusaamad põllumeeste vanema generatsiooniga küllaltki lahku. „Praegune põud aga näitab eriti hästi kätte, kuidas portsjonkarjatamine on jätkusuutlik ja rohumaid säästev,“ sõnab ta. „Just mõtteviis, et põllumajandus saab ja peab olema jätkusuutlik, on suuresti Airilt pärit. Ma arvan, et ilma tema teadmisteta, mida ta suurima rõõmuga jagab, teeksin praegu paljusid asju teistmoodi. Põllumehed võiksid teda rohkem kuulata, sest ta räägib ainult seda, mille toimimist on põhjalikult uurinud ja päriselus katsetanud.“
Mis puutub MTÜ-sse Liivimaa Lihaveis, siis usub Hiiemäe, et kui seda poleks 13 aastat tagasi algatatud, oleks lihaveisekasvatuse olukord Eestis ehk nukram.
„Ma olen sündinud 1988. aastal ja esimest korda sõin veiseliha 19-aastaselt restoranis. Meil ei olnud veisekasvatamise ega veiseliha söömise traditsiooni. Suuresti tänu Liivimaa Lihaveise tegevusele on eestimaine rohumaaveise liha viimase viie kuni kümne aasta jooksul meie tarbijateni jõudnud ja ka väga kenasti vastu võetud,” kinnitab Hiiemäe.
Tema sõnul ei saa alahinnata ka rohumaaveise kvaliteedikava tähtsust. Tarbijale annab see kindluse, et ta ostab kodumaist liha, loom on kasvanud oma loomulikus keskkonnas, elanud karjamaal õnnelikku ja kvaliteetset elu.
