Meedias on kõlanud väiteid, justkui oleks Eesti põllumajandus loodusvaenulik, Eesti toidu kvaliteet
küsitav ja põllumehed kasumiahned tegelased. Loomulikult ei ole toidutootmine tabuteema, mille üle diskuteerida ei tohiks, kuid võiks proovida siiski faktipõhiseks jääda ning vähem lähtuda usupõhistest ja teinekord lausa äärmuslik-fanaatilistest seisukohtadest.
Eestit teiste Euroopa riikidega võrreldes saab kindlalt väita, et meie põllumajanduslik tegevus on üks loodus- ja keskkonnasõbralikumaid ning meie toit väga kvaliteetne, ohutu ja tervislik. Võttes arvesse Euroopa Liidu (EL) ülikõrgeid nõudeid toidutootmisele, siis kindlasti kehtib see võrdlus ka kolmandate riikide suhtes.
Eesti ja Hollandi üüratu vahe
Tavaliselt räägitakse toidu kvaliteedist ja ohutusest taimekaitsevahendite, mineraalsete väetiste ja loomakasvatuses kasutatavate antimikroobsete ravimite koguste kontekstis. On üsna palju inimesi, kelle arvates ei ole Eestis sellega kuigi hästi. Vaatame, mida näitab statistika.
Taimekaitsevahendite kasutamiselt on Eesti positiivsete näidete esireas. 2019. aasta andmetele tuginedes kasutati Eestis taimekaitsevahendeid hektari kohta 0,75 kg. EL-i keskmine oli samal ajal 2,05 kg/ha kohta ja näiteks Itaalias 3,68 kg/ha, Belgias 4,51 kg/ha ja Hollandis 5,1 kg/ha. Meist vähem kasutati taimekaitsevahendeid vaid Iirimaal, Rumeenias, Rootsis ja Luksemburgis, kus kasutustase jäi vahemikku 0,48–0,66 kg/ha kohta.
Suhteliselt sarnane pilt avaneb, kui vaatame väetiste kasutamist. 2019. aasta andmete põhjal kasutati Eestis hektari kohta natuke rohkem kui 40 kg väetist (N), samal ajal kui teistes EL-i riikides jäi see näitaja enamasti 60–80 kg/ha juurde ja Hollandis oli lausa 120 kg/ha. Ka antibiootikume kasutame loomakasvatuses oluliselt vähem kui Euroopas keskmiselt, kusjuures viimase kümne aasta jooksul on antibiootikumikasutus vähenenud üle 30%.
Tähelepanu keskkonnale
Väga oluline on ka aru saada, et kui EL-i ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) oma ligi 50% suuruse eelarvemahuga kogu EL-i eelarvest oli algusaastatel suunatud eelkõige põllumajandusettevõtjate konkurentsivõime tõstmiseks, siis praegune ÜPP on suurel määral suunatud keskkonnahoiule, bioloogilise mitmekesisuse suurendamisele, looduskaitsele ja kliimamuutuste leevendamisele. Lisaks tuleb ettevõtjatel otsetoetustele juurdepääsu saamiseks täita eeltingimusena nn tingimuslikkuse nõudeid ehk kohustusi veekaitse, elurikkuse, toiduohutuse, loomade heaolu ja paljude teiste nõuete osas.
Ei tohi unustada ka asjaolu, et viimaste aastakümnete jooksul on Eestis põllumajanduse osakaal ja intensiivsus oluliselt vähenenud. Kui 1990. aastal oli põllumajanduslikus kasutuses maad pea 1,4 mln hektarit, siis praeguseks on see kahanenud alla miljoni ja sellest on üle 20% mahepõllumajanduslikus kasutuses, mille poolest oleme EL-is auväärsel teisel kohal Austria järel. Meie põllumajandusloomade arvukus on kolme kümnendiga vähenenud kahelt miljonilt 600 000 loomani.
Eesti toit hõbemedali vääriline
Eelnevat arvesse võttes olemegi jõudnud olukorda, kus Eesti toit on Euroopa Toiduohutusameti andmetel ohutuselt ja puhtuselt teisel kohal, meie loodus on mitmekesine ja hoitud ning meie süsiniku jalajälg võrreldes paljude Euroopa riikidega tagasihoidlik.
See kõik ei tähenda, et peaksime olemasolevaga rahulduma. Kindlasti mitte. Väga oluline on eesootavatel aastatel aidata kaasa kliimamuutuste leevendamisele, kasvuhoonegaaside heite vähendamisele ja sidumisele põllumajanduses, mulla- ja veeseisundi parandamisele jne, kuid ei tohi unustada, et toit on inimese elujõu hoidmisel esmane vajadus ja omamaise toiduga kindlustamine peab olema kogu ühiskonna ühine eesmärk. Võrreldes paljude Euroopa, aga ka muu maailma riikidega, on Eestis sobivad klimaatilised tingimused ja loodusressurssid. Ja mis kõige tähtsam, meie haritud ja võimekad ettevõtjad. Seetõttu oleme väga heas positsioonis, mida tuleb hoida ja tugevdada.
