Põldudel käib päikselisi ilmu või vihmahoogude vahelist aega ära kasutades agar viljakoristus. Umbes veerand Eestimaal kasvatatud teraviljast ja rapsist jõuab üleilmsele turule teraviljakasvatajatest põllumeeste ühistu Kevili kaudu.
Põllumehed räägivad, et suve teises pooles lõpuks pärale jõudnud hoovihmad võivad kevad-suvisest põuaperioodist ikalduma kippuvat saaki mõnevõrra päästa. Suurt lootust sellele siiski ei panda ja eelkõige suvivilja puhul nähakse eelmise aastaga võrreldes tera- ja kaunviljasaagi vähenemist keskeltläbi kolmandiku võrra.
On põlde, kus näiteks suviodra saagikus tulnuks vaid napp 800–1000 kg hektari kohta ja sellisel juhul oli põllumees sunnitud langetama otsuse vili põldu sisse künda, sest koristamisest saadavad tulud poleks katnud koristamisega kaasnevaid kulusid.
Arvestades, et mullu koguti meie põldudelt üle keskmise hea rapsi, tera- ja kaunviljasaak – üle 1,8 miljoni tonni, siis tänavuseks prognoositud umbes 400 000 tonni võrra väiksem kogusaak ei tähenda ikaldust. Küll aga tõdevad farmerid, et eelmisel aastal väetiste ja taimekaitsevahendite ostuga tehtud erakordselt kõrgeid väljaminekuid tänavuse saagi müügist saadav tulu ei korva.
Kevili koondab üle Eesti 180 teraviljakasvatajat, kellest lõviosa tegutseb Harjumaal, Virumaal, Kesk- ja Lõuna-Eestis. Väiksem on Kevili esindatus Lääne-Eestis, aga sealsetele põllumeestele loodetakse atraktiivsemaks muutuda pärast seda, kui Mäos valmib ühistu kolmas teraviljaterminal, mille ehitamist alustatakse just neil päevil.
Lisaks on Kevilil terminalid veel Rakvere külje all Roodeväljal ja Tartumaal Rõngus. Viimases avati just käimasoleva koristushooaja hakul vilja vastuvõtu laiendus koos kahe uue, kokku 32 000 m3 vilja mahutava punkermahutiga. Need on Eestis suurimad omataolised ja tänu kahele uuele mahutile suudab nüüd ka Rõngu terminal mahutada kokku 70 000 tonni vilja ehk enam-vähem samapalju, kui mahub Roodevälja terminali. Lisaks on Kevilil laod sadamates – Muugal ja Sillamäel. Kui pärast Mäo terminali valmimist kõik kokku liita, ka Kevilisse koondunud põllumeeste endi laod mahutuvusega kokku umbes 100 000 tonni, siis võiks ühistu tulevikus kokku ladustada umbes 300 000 tonni vilja. Strateegiliselt on see oluline, sest suure viljakoguse eest saab küsida kõige paremat hinda.
Kui järjekordne viljakoorem Roodevälja terminali väravasse jõuab, võetakse sellest kõigepealt proov laborianalüüside jaoks. Vilja vastuvõtja enam koorma otsa ronima ei pea, nagu proovi võtmine vanasti käis, vaid seda tehakse otse laborist puldi abil juhitava ja arvutiekraanilt jälgitava käpa abil. Loomulikult koorem ka automaatselt kaalutakse. Enamik autosid sõidab tänapäeval e-veoselehega, kus on kirjas kõik andmed koorma päritolu ja muu kohta.
Vili peab olema vaba laokahjuritest
Roodevälja terminali vanemlaborant Mariann Jalakas ütleb, et proovist tehakse kõigepealt kindlaks vilja niiskus, millest sõltub kuivatamisvajadus, samuti prügisus. Lisaks analüüsitakse kvaliteedinäitajaid, millest eriti nisukultuuride puhul on olulised proteiini- ja gluteenisisaldus ning langemisarv. Viimane iseloomustab nisu teras oleva tärklise seisundit, millest sõltub nisujahu küpsetuskvaliteet. Kõigist parameetritest oleneb, millisesse kvaliteediklassi vili läheb ja milline on põllumehele selle eest makstav hind.
Mariann Jalakas märgib, et kui viljakoormast leitakse laokahjurina tuntud putukaid, näiteks harilikku jahumardikat, siis seda koormat vastu ei võeta. Muidugi peab kvaliteetsel viljal olema hea lõhn – kopitust või hallitust ei tohi seal esineda. Hooajal tuleb suur osa vilja Kevili terminalidesse otse põllult, aga tuuakse ka põllumeeste oma kuivatitest ja ladudest. On ju teada, et koristushooajal on vilja hind kõige odavam, sestap püüavad need, kel oma kuivati- ja ladustamisvõimsus olemas, võimalikult palju viljast ise hoiustada, et hiljem selle eest mõnevõrra rohkem raha saada.
Tänavune viljasaak kümnendi keskmine
Kevili juhatuse esimees Hannes Prits märgib, et vilja hinda meie siin Eestimaal oma pisikese tootmisega kuidagi ei mõjuta. Ta teab rääkida, et Venemaalt, niipalju, kui sealseid väljakäidud numbreid võib usaldada, on tänavu tulemas taas rekordeid kompav viljasaak, sama räägitakse Ukraina kohta, suurt saaki prognoosib ka Prantsusmaa ja veel nii mõnigi riik.
„Kui teistel on suur saak ja meil keskmisest kehvem, siis tähendab see seda, et Eesti põllumehe jaoks kujuneb vilja hind pigem keskmisest kehvemaks,” selgitab Hannes Prits. „Aga ma ei ütleks, et Eesti viljasaak on tänavu katastroofiliselt madal. Sõltub, millega kõrvutada – eelmise aastaga võrreldes, mil meil oli üldse läbi aegade suuruselt neljas viljasaak, on see jah kesisem. Aga viimase kümne aasta keskmise taseme annab ilusasti välja.”
Tema hinnangul on viljasaak tänavu kehvapoolsem paepealsetel põldudel Ida- ja Lääne-Virumaa põhjapoolsesse serva jäävatel aladel, Tallinna ümbruses Harjumaal ja Otepää kandis – need kohad said põuaga kõige rohkem pihta. Nimelt ei jää paepinnasesse vesi pidama, pinnas kuivab kiiresti läbi ja nii ei kasvagi sellises mullas enam suurt miski.
Prits teab põllumeeste jutu põhjal rääkida, et kohtades, kus juuni alguses tuli kasvõi 5 mm vihma, võis see päästa saagikuses kuni 1,5 tonni hektari kohta. Kui võrrelda aastatega 2017 ja 2018, mis olid teraviljakasvatajate jaoks tõesti katastroofiliselt halvad – esimene oli ülikuiv ja teine äärmiselt niiske – siis tänavu pidasid taliviljad põuale suhteliselt hästi vastu. Sellest on ka põllumehed aru saanud ja nii näitab statistika aasta-aastalt suviviljade külvipinna vähenemist.
Kokkuvõttes on põllumees tänavu majandusliku dilemma ees – erakordselt kalli väetisega saadakse põldudelt vähem vilja, aga kuidagi peab ju ots otsaga kokku tulema.
Viljakoristuse ajal on hea logistika a ja o
Hannes Prits räägib, et viljakoristushooajal on väga oluline logistika – kui põllumees ja vilja vastuvõtja suudavad logistika sujuvalt ja efektiivselt korraldada, siis ei tule ette tõrkeid, järjekordades seismist ega ülemäärast ajakadu.
„Me võtame märja vilja järjest vastu ja hakkame seda siis järjepanu kuivatama. Kui logistika on paigas, siis võidavad põllumehed koristuse kiiruses, vilja kvaliteedis ja kokkuvõttes ka rahaliselt,” kirjeldab Prits. „Meie kuivatid kuuluvad ju põhimõtteliselt kõigile ühistu liikmetele. Ja meie suurtes kuivatites saab kuivatada väga täpselt – me ei kuivata üle ega jäta vilja niiskeks. Eks põllumehed siis otsustavad, mida kuivatada meil ja mida oma kuivatites. Näiteks väga märga vilja on ehk mõistlikum omal kuivatada. Aga hinnas ei ole suurt vahet, kas kuivatada meil või püüda vilja oma laos hoida.”
Nimelt ei pea Kevilisse toodud vilja hinda kohe fikseerima. Seejuures tuleb eristada vilja kui füüsilise kauba hoiustamist ja hinnaga n-ö spekuleerimist. Seda nimetatakse kauplemiseks futuuridega – kauplemine ilma füüsilist kaupa omamata. Lisaks võtab Kevili kuivatamiseks vastu ka nende põllumeeste vilja, kes ei ole ühistu liikmed – sellisel juhul on see omaniku ja kliendi lepinguline suhe.
Kevili ühistu teeb põllumehe eest ära mitmed operatsioonid, mis edukas viljaäris olulised. Vilja hinda, mis kujuneb börsil, ühistu mõjutada ei saa. Küll saab aga ühistu optimeerida oma liikmete sisendkulusid ja logistikat – just need on aspektid, kus teraviljaäris on midagi võita.
Oma autopark tasub kuhjaga ära
Kõige kallim on koristuse ajal teravilja vedu. Nii Kevilil kui ka selle liikmetel on oma autopark, et veohinnalt säästa, sest Hannes Pritsi sõnul küsivad kõik lepingulised vedajad praegu viljaveo eest topelthinda. Novembrist alates on jutt hoopis teine – veetaks kasvõi omahinnaga, saaks vaid tellimusi. Nii veab ka Kevili vilja sadamasse suuresti väljaspool koristushooaega. Ka siis tuleb järgida efektiivsust – kuna sadamalaod on väga kallid, siis seal pikalt vilja hoida ei tasu – need tuleb aastas mitu korda täis ja siis jälle tühjaks laadida.
„Ka selles osas on laopinna omamine mandril oluline, et suudaksime vedada ka otse laeva. Siin Roodeväljal suudame tunnis välja vedada kuni 700 tonni vilja,” räägi Prits. „Kui laev seisab sadamas umbes viis päeva, suudame sellele vedada kümneid tuhandeid tonne vilja.”
Kunagised laevale laadimise pudelikaelad sadamates on tema sõnul praeguseks likvideeritud – pigem on pudelikael autode saadavuses, mitte vilja laevadele pealelaadimises. Suurimad viljalaevad, mis Muuga sadamas käivad, võtavad peale 60 000–70 000 tonni.
Viimastel aastatel on Kevili müünud päris palju vilja Aafrika riikidesse – see turuosa pigem suureneb. Küll aga näitab olulist vähenemist müük Araabia riikidesse. Hannes Prits selgitab, et Araabiasse on logistiliselt lähemal laevatada Musta mere piirkonnast. „Meie piirkonna logistiline eelis on Aafrika ja see on veel üks põhjus, miks Aafrika saab ilmselt olema tulevikus meie peamine sihtkoht toiduvilja tarnimisel. Palju vilja läheb Eestist ka Hispaaniasse, Skandinaavia riikidesse ja mujale Euroopasse.
