„Meie põllumajandussektori üks praegune väljakutse on ellujäämine ja seejuures lõputu inimeste harimine, kuidas isegi tänapäeval tuleb toit endistviisi põllult,“ sõnab põllumeeste ühistu Kevili juhataja Hannes Prits.
Hannes Prits on Kevilit juhtinud viis viimast aastat, kuid enne seda jõudis põllumajandusse ja toidutootmisse päris suure ringiga. Ta õppis Tartu Ülikoolis avalikku haldust ja kõrvalerialana majandust. Samal ajal pidas igasuguseid ameteid alates tööst restoraniäris kuni palgaliseni tubakamüügifirmas. Hiljem töötas Hannes Prits kolmel ametikohal alkoholi maaletoovas ettevõttes Prike, kus lõpuks juhtis Balti riikide veiniportfelli.
Veinimaailm tundus küll tore ja omamoodi huvitavgi, aga Prits leidis, et tahaks tegutseda mingis mõjusamas valdkonnas. „Veinikaupmehe elu on ju puhas vahendustegevus – sa tood siia mingi kauba, räägid sellele juurde loo, paned külge hinna ja müüd maha. Maailm sellest tegevusest just ülemäära ei muutu,“ ütleb ta. „Kui pakuti võimalust asuda juustutootja Estover müügi- ja turundusdirektoriks, haarasin sellest rõõmuga kinni, sest tegemist on ikkagi eestimaise kapitali ja väga huvitava toidutootmisega.“
Piima esmatootmine tundus väga põnev
Aasta hiljem oli Hannes Prits saanud ettevõtte tegevjuhiks ning mingil hetkel tekkis idee, et juustutööstus võiks osta mõned piimafarmid. Kõlab loogiliselt, sest juustutööstus vajab iga päev töötlemiseks kindla koguse piima.
„Tegin endale selgeks loomakasvatuse põhitõed ja mida enam ma sellesse valdkonda süvenesin, seda põnevam tundus. Mul olid suurepärased mentorid ja õpetajad, piimanduse tippjuhid Margus Muld ja Ahti Kalde, mõlemal on imeline võime seletada keerulisi asju lihtsalt,“ räägib Prits. „Piima esmatootmine tundus väga põnev ka selle poolest, et see on meil töötlemisest rohkem arenenud ja täiesti objektiivsetel põhjustel. Võta või mastaap – meil Eestis seda lihtsalt pole! Me ei saa arendada efektiivset toiduainetööstust olukorras, kus sul on pakkemasin, mis peab kasumi tootmiseks töötama 18 tundi ja siis pessu minema. Aga meil ta töötab neli tundi, siis pessu ja edasi seisab niisama.“
Pakkus Raja Teele kombeliseennast
Millalgi 2020. aasta sügisel piiksatas Pritsi telefon sõnumiga kunagiselt koolivennalt, kes uuris, et äkki Hannes teab kedagi, kes tahaks kandideerida Kevili juhatajaks. „Vastasin, et Raja Teele kombel pakun algatuseks iseennast, ja nii läkski,“ muigab ta.
Viimase viie-kuue aastaga on Kevili kõvasti liikmete arvu kasvatanud – kui viis aastat tagasi oli liikmeid 150, siis nüüd üle 200, kuid ühistu tegutsemise idee on ikka sama: aidata hoida elus keskmist taimekasvatustalu ehk laiemas mõttes hoida elu maal.
Keskmine Kevili liige harib maad 600 hektaril, samas on liikmete hulgas ka neid, kel harida vaid 35 või lausa 4000 hektarit. Ühistu mõte on ühiselt müüa vilja ja osta sisendeid ning aina enam tegeleda ka põllumeeste huvikaitsega.
Hannes Prits ütleb, et viimase aja teema, millest ei saa mööda vaadata ja millega on väga vaja tegeleda, on huvikaitse. On ju põllumeeste osa tööhõives vaid mõned protsendid. „Kui me oma välja paistmise ja kuuldavuse eest ise ei hoolitse, siis me ei paistagi välja,“ ütleb ta.
„Põllumajandusest on viimasel ajal palju juttu ja see on võib olla ka ajastu märk. On ju nii, et headel aegadel räägitakse headest asjadest – kallitest maalidest, kinnisvarast, ilusatest autodest –, aga keerulistel aegadel on põhiteemad elektri hind, kütuse kättesaadavus ja toidujulgeolek.“
Eestist pärit vilja kirju geograafia
Eesti vili jõuab Kevili kaudu sõna otseses mõttes laia maailma. Nõukogude ajal levis küll arvamus, et Eestis ei saa kasvatada kvaliteetset toidunisu, kuid Hannes Pritsi sõnul tõestavad tänapäeva põllumehed, et isegi kehvemal aastal läheb siin kasvanud nisu valdavalt inimeste toiduks.
Enamik Eesti nisust liigub Lääne-Aafrikasse. Oder läks viis-kuus aastat tagasi Araabia poolsaarele söödaviljaks, aga nüüd pigem Lõuna-Euroopa seakasvatussektorile. Hernes läheb enamasti Norrasse inimeste toiduks ja osalt kalasöödaks ning uba Egiptusesse.
Kokku ekspordib Eesti umbes miljon tonni teravilja aastas ja teravili on üks väheseid toiduaineid, mida me suudame toota oma vajadustest rohkem. Maailma teraviljakaubanduses võetakse Balti riike ühtse regioonina ja koos oleme me tegijad – kümne miljoni tonniga aastas Prantsusmaa järel Euroopa suuruselt teine vilja eksportiv regioon.
Põllumajandussaaduste ekspordis on pjedestaalil vili ja piim
Eesti põllumehed olid juba kahe maailmasõja vahelise Eesti Vabariigi ajal kõvad eksportijad ja on seda ka praegu.
Põllumajandussaaduste eksport moodustab kogu Eesti ekspordist 15% ehk iga seitsmes euro tuleb meil toidu ekspordist. Peamiselt ekspordib Eesti vilja ja piima, aga ka veiseliha. „Kui lisada siia ka puit, siis toit ja puit kokku annavad lausa veerandi Eesti ekspordist. Kui me need kaks sektorit ära võtaks, kukuks Eesti majandus kokku. Seejuures märkimisväärne on, et neis kahes sektoris töötab alla 3% hõivatutest ehk need on üliefektiivselt majandavad valdkonnad,“ sõnab Prits. „Meil ei ole rohkem nii tugevaid ekspordisektoreid – põlevkivi oleme praeguseks ära killinud ja elektrit me ju ka enam ei ekspordi nagu veel mõnda aega tagasi.“
Nüüd on aeg minna tagasi juurte juurde
Hannes Prits leiab, et mõnes mõttes on põllumajandussektori efektiivsus saanud sektori vaenlaseks. Kui veel mõnikümmend aastat tagasi elas maal palju rohkem inimesi ja hõive põllumajanduses oli kordades suurem, siis keegi ei kurtnud, et sõnnik haiseb, traktorid müristavad ja lehmad ammuvad.
„Kõigil meil oli mõni sugulane, sõber või tuttav põllumees või kasvatasime ise toitu. Praegu on aga nii, et inimesed ei seosta poes müüdavat toidukraami enam luust ja lihast põllumeestega. Farmerist on saanud haruldane liik,“ toob Prits välja. „Näiteks on tavaline, et me seletame pidevalt, miks on vaja väetist ja taimekaitset. Et väetis on taime toit ja taimekaitse on ravim ja kui sa neid asju taimele ei anna, siis ei saa taimest asja.“
Ta ütleb, et koroonaajal oli esimest korda üle hulga aja näha, kuidas inimesed mõtlevad toidule. „Olin siis veel toiduainetööstuses ja nägin, kuidas inimesed varusid metsikus koguses toitu. Aga headel aegadel ei mõelda toidujulgeolekule ja ka meie valitsus ei mõtle sellele, kuigi meil ei olegi täielikku toiduga isevarustatust,“ leiab Prits.
Rohepööre põllumajanduses
Järjest valjemalt räägitakse rohepöörde lõppemisest või vaibumisest. „Rohepööre põllumajanduses on suuresti vanade praktikate tagasi toomine: vahekultuuride kasvatamine, sõnniku kasutamine, karjatamine. Need ei ole uued leiutised ja neid kindlasti ei saa naeruvääristada. Ühes rohepöörde teemaga on meil viimasel ajal kuulda aga ka ihalust nn tasaarengu järele. Mis see on – kas me tõesti näeme oma tulevikuna kaitsealal asuvat vanadekodu? Tuleks aru saada, et tasaareng ei tähenda mitte paigalseisu, vaid seda, et sina jääd iga päevaga vaesemaks ja teised sinu ümber saavad rikkamaks,“ arutleb Prits.
„Maad sööti jättes ja metsi üle ujutades ei jää me siin maanurgas ellu. Või ongi meie eesmärk siin välja surra – pakkuda Euroopale väikese raha eest oma osa loodushoiust nii, et me suretame ennast siin välja ja las teised Euroopas elavad oma mõnusat elu edasi. Ma usun, et segased ajad raputavad põhiväärtused uuesti paika. Tõsi, meil läheb sellega kauem aega kui mujal Euroopas.“
Kuidas läheb Eesti viljakasvatajal?
Hannes Prits meenutab, et meil on selja taga kolm kehva saagiaastat. Ja mitte ainult – alates koroonaajast oleme liikunud aina kriisist kriisi ja see pole lõppenud praegugi.
„Sisendkuludega on asjad praegu täiesti tasakaalust väljas. Jah, kui väetis osteti ära varem, talivili on külvatud, viljahinna oled lukustanud, siis võib tegevus ära tasuda. Üldiselt aga on tänapäeva põllumajandus nagu tippsport ehk sa ei tohi teha ühtegi eksimust. Kõik vead on kallid,“ räägib Hannes Prits.
Äri tuleb mitmekesistada
„Eks lõpetajaid ikka on ja ilmselt saab tänavune aasta olema päris kriitiline. Viisakas viis on tõmmata otsad kokku ja katsuda lõpetada enne, kui kohustuste maht ei ületa varade mahtu.“
Pritsi sõnul on sektori praegune peamine ülesanne see, kuidas leida lisandväärtusi ja lisategevusi, millega saab teha oma äri kõikumistele vähem vastuvõtlikuks. Paljud väiksemad põllumehed seda juba teevadki – teraviljakasvatus ei ole nende ainus tegevusala, vaid sellele on midagi lisaks – kes pakub majutust, kes maaturismi-teenuseid või muud.
Eesti põllumees on visa
„Ma usun, et meil on võimalik arendada põllumajandust uuele tasemele, aga taas – küsimus on selles, kas meil lastakse seda teha või jätkame me kõikide peale tulevate euroideede elluviimist samasuguse Saksa täpsusega nagu siiani,” mõtiskleb Prits.
„Mulle meeldib siiski mõelda, et kui meie põllumajandust ei tapnud ära Nõukogude kord, siis ei suuda seda ka Euroopa Liit ega meie enda ametkonnad.“
Oopkaup: Hannes mõtleb nagu omanik ja räägib asjadest nii, nagu need on
Põllumeeste ühistu Kevili nõukogu esimees Andres Oopkaup kiidab Hannes Pritsi tööd ja ütleb, et palgalise töötajana paistab Hannes silma oskusega mõelda nagu omanik.
„Ühistu juhtimisel on see väga vajalik oskus – sa pead aru saama, mida soovivad ühistu liikmed ehk ettevõtte omanikud,“ sõnab Oopkaup. „Igal juhul on mul väga hea meel, et meil omal ajal õnnestus Hannes Kevilisse tööle kutsuda.“
Oopkaup meenutab, et Kevilisse juhti otsides arutati omavahel, kes võiks põllumeeste huve kõige paremini kaitsta ja tollal piimanduses töötanud Hannes Prits oli üks variant. „Ta on tõesti hea esineja ja põllumeeste huvide eest seisja. Ta toob väga häid võrdlusi ja näiteid, mõtleb kiiresti ja räägib asjadest nii, nagu need on. Põllumeestega suheldes on kõik need omadused väga olulised,“ sõnab ta.
„Omanikena oleme Hannese tööga väga rahul ja selle tunnistuseks on asjaolu, et korra oleme tema ametiaega juba pikendanud. Hannes on ilmselgelt väga pühendunud nõukogu seatud eesmärkide täitmisele ning me oleme läbi tulnud ka keerulistest aegadest. Eelnev piimanduse taust on andnud Hannesele head taustateadmised põllumajandussektori toimimisest,” kinnitab aastaid Kevili nõukogu tööd juhtinud Andres Oopkaup.
