Ühel kohtumisel majandusministriga jäi kõlama mõte, et põllumajanduses on innovatsiooni märksa vähem kui teistes majandussektorites. Ma küll tõin näiteid uuenduslikest põllumajanduspraktikatest ja -lahendustest, kuid jäin seejuures mõtlema – kas asi on tegelikult innovatsiooni puuduses või hoopis selles, kuidas me seda mõistet mõistame ja kommunikeerime?
Järgmine Euroopa Liidu (EL) eelarveperiood seab eesmärgiks tugevdada liidu majanduse konkurentsivõimet ja liidripositsiooni maailmas. See toob kaasa muutused ka finantsraamistikus (mitmeid seniseid fonde liidetakse) ning majanduse ja innovatsiooni edendamiseks luuakse uus Euroopa Konkurentsifond.
Sama loogika kandub ka põllumajandusse ja toidutootmisse ehk muutumas on nii ühise põllumajanduspoliitika fondid kui ka rahastamise põhimõtted. Sõnum on väga selge – toetust ei anta enam niivõrd tavapärastele investeeringutele, vaid eelistatakse innovatsiooni.
Innovatsiooni tehakse iga päev
Aga mis on innovatsioon põllumajanduses ja toidutootmises? Sageli seostatakse innovatsiooniga millegi täiesti uue leiutamist, uuenduslikku ideed või suurt läbimurret teaduses või tehnoloogias. Kuid tegelikult on innovatsioon palju laiem – see võib olla uue toote arendus, ressursitõhusam tootmisviis, nutikam ärimudel või ka lihtsalt olemasoleva probleemi lahendamine uuel viisil.
Kui nii võtta, siis tehakse sektoris iga päev innovatsiooni. Ettevõtted otsivad ju pidevalt võimalusi, kuidas toota efektiivsemalt, säästlikumalt ja kestlikumalt.
.jpg "heworitz")
Mis saab tavainvesteeringutest?
Järgmise eelarveperioodi raamistiku läbirääkimistel jääb siiski kõlama ootus fokuseerida rohkem innovatsioonile. Samal ajal on näha, et tavapärastele investeeringutele – näiteks uue tootmisliini või -hoone rajamisele – nähakse üha vähem kohta Euroopa Liidu fondides.
Ootuseid ei maksa seada ka uuele konkurentsifondile, sest sealt soovitakse rahastada eeskätt väga uuenduslikke ja piiriüleseid projekte. Ehk meie mõistes „tavapärased“ investeeringud peaksid tulevikus leidma rahastust riiklikest kavadest, kus osa maksumusest kaetakse küll EL-ist, kuid märkimisväärne osa peab tulema liikmesriigi eelarvest.
Siin tekib aga vastuolu. Kui uus tootmisliin digitaliseeritakse, automatiseeritakse või arendatakse koostöös teadus- ja arendusasutusega, kas see ei ole siis innovatsioon? Kui tööstushoone projekteeritakse ja valmib koos ehitusinseneride ja teadlastega energiatõhusaks ja ressursisäästlikuks, kas see ei ole uus lahendus?
Piir tavapärase investeeringu ja innovatsiooni vahel ei ole selge – sageli sõltub kõik sellest, kuidas projekt on sõnastatud.
Innovatsiooni lai tähendus
Mul oli hiljuti võimalus hinnata innovatsioonikoostöö projekte ning kogemus näitab, et innovatsiooni mõiste on praktikas väga lai.
Sisuliselt võib ettevõtte jaoks iga uus lahendus, näiteks uue tegevusega alustamine, toote retseptuuri kohendamine või tootmise parendamine, olla innovatsioon, eriti siis, kui see sünnib koostöös partneritega. Erinevus tavapärase investeeringuga ei pruugigi olla tegevuse sisus, vaid pigem selle esitluses ja raamistikus toetustaotlusel.
Seetõttu tekib paratamatult küsimus: kas tulevikus sõltub toetuse saamine vähem sellest, mida tehakse, ja rohkem sellest, kuidas seda kirjeldatakse? Võib-olla ei ole probleem selles, et põllumajanduses ja toidutootmises on innovatsiooni vähe. Võib-olla on küsimus hoopis selles, et me ei nimeta oma igapäevaseid arendusi piisavalt veenvalt innovatsiooniks.
