Kui Eesti 2004. aastal Euroopa Liiduga (EL) ühines, siis oli meie põllumajandus väga suures ulatuses Nõukogude Liidu aegse tehnoloogia nägu. EL-iga ühinedes oli Eesti põllumajandustootjate nn ühikutoetuste tase ühe hektari kasutatava põllumajandusmaa kohta 31% EL-i keskmisest. Samas pandi suurt rõhku investeeringutoetustele.
EL-i keskmisele tugevalt alla jäävad, kuid varasemast suuremad ühikutoetused koos investeeringutoetuste ja EL-i ühisturuga parandasid oluliselt põllumajandustootjate ligipääsu laenudele ja liisingutele ning tegid võimalikuks tehnoloogilise hüppe. Praegu paistab meie põllumajandus visuaalselt igati kaasaegne. Seega on õigustatud küsimus, kas tehnoloogiline mahajäämus võrreldes nn vanade liikmesriikidega on nüüdseks kadunud või peaksime endiselt sellele tähelepanu pöörama.
Asusime kähku investeerima
Kui 2004. aastal oli keskmise Eesti põllumajandusettevõtte hoonete ja masinate väärtus ühe hektari kasutatava põllumajandusmaa kohta 602 eurot, siis 2023. aastaks oli see kasvanud 155% võrra 1537 euroni (joonis 1). EL-i keskmise põllumajandusettevõtte hoonete ja masinate väärtus oli 2004. aastal 2078 €/ha ning 2023. aastaks oli see kasvanud 16% 2409 euroni hektari kohta.
Kui Eesti põllumajandustootjate põhivaraga (hoonete ja masinatega) varustatus oli 2004. aastal 29% EL-i keskmisest, siis 2023. aastaks olime jõudnud 64%-ni EL-i keskmisest. Seega on Eestis investeeringute tegemise tempo olnud EL-i keskmisest oluliselt kiirem, kuid endiselt tuleb tõdeda mahajäämust.
Jooniselt 1 ilmneb, et hoonete ja masinatega varustatuse ja toodangu vahel on küllaltki selge seos. Koos põhivaraga varustatusega on kasvanud ka Eesti põllumajandusettevõtete toodangu väärtus ühe hektari kasutatava põllumajandusmaa kohta (perioodil 2004–2023 oli kasv 164%). Sama tendentsi on näha EL-i keskmise toodangu puhul, mis kasvas 2004.–2023. aastal 76%. Kui 2004. aastal moodustas Eesti põllumajandustootjate toodangu väärtus ühe hektari kasutatava põllumajandusmaa kohta 28% EL-i keskmisest, siis 2023. aastal oli see näitaja 42%.
Seda seost iseloomustab ka joonis 2. Põhivara väärtuse kasvades kasvab ka toodang. 2023. aastal oli Eesti põllumajandustootjate hoonete ja masinate väärtus ühe hektari kasutatava põllumajandusmaa kohta 873 eurot väiksem kui EL-i keskmisel põllumajandustootjal. Toodangu väärtus hektari kohta oli keskmisel Eesti põllumajandustootjal 1753 euro võrra väiksem.
Eesti toetused kasvanud, aga…
Eesti on EL-i liikmesriik olnud juba 22 aastat. Selle aja jooksul on Eesti põllumajandustootjate keskmine ühikutoetuste tase ühe hektari kasutatava põllumajandusmaa kohta suurenenud 95 eurolt 2004. aastal 237 euroni 2024. aastal (joonis 3). Kui 2004. aastal said Eesti põllumajandustootjad toetusi 69% vähem EL-i keskmisest, siis 2023. aastal oli mahajäämus EL-i keskmisest 42%. Vahe Eesti ja EL-i keskmise põllumajandustootja toetustes on endiselt enam kui 100 €/ha.
Seejuures tuleb tähele panna ka seda, et 2023. ja 2024. aastal oli Eesti põllumajandustootjate keskmine toetuste tase oluliselt väiksem kui 2021. ja 2022. aastal. 2023. aastal said Eesti põllumajandustootjad keskmiselt 60 €/ha vähem toetusi kui sellele eelnenud aastal. Seega on aastatel 2023–2025 lisaks ebasoodsatele ilmastikuoludele ja kehvale turukonjunktuurile pidanud Eesti teraviljakasvatajad hakkama saama ka varasemast väiksemate toetustega.
Toetuste kasv paisutas ka toodangut
Nagu artikli alguses tõdetud, on nii ühikutoetused kui ka investeeringutoetused mänginud Eesti põllumajanduse nüüdisajastamisel olulist rolli. Toetused on suurenenud ja ka põhivaraga varustatus on paranenud. Sellega on kaasas käinud toodangu kasv.
Ühikutoetuste ja investeeringutoetuste oluline roll investeeringute stimuleerimisel on leidnud kinnitust ka teadusartiklis, kus põllumajandustootjate rahavoog jagati kaheks – turult teenitavaks ja toetusteks. Turult teenitav rahavoog on ebastabiilsem, sest ilmastik ja hindade volatiilsus mõjutavad seda oluliselt.
Seevastu toetustest tulev rahavoog moodustab põllumajandustootjate sissetulekus suhteliselt stabiilse osa. Just põllumajandustoetused kui stabiilsem osa põllumajandustootjate sissetulekust koos investeeringutoetustega osutusid statistiliselt oluliseks investeeringute mõjutajaks. Ja nagu ilmnes jooniselt 2, on põhivaraga varustatus oluliselt seotud sellega, kui palju põllumajandustootjad oma põllumajandusmaalt suudavad toodangut saada.
542 €/ha kohta vähem tulu
Põllumajandustootjad on ettevõtjad ja ettevõtjate eesmärk on teenida kasumit. Joonisel 4 esitatud FSDN-i (Farm Sustainability Data Network ehk põllumajandusliku kestlikkuse andmevõrgu) andmete põhjal leitud ettevõtjatulu iseloomustab sisuliselt põllumajandusettevõtete puhaskasumit. Jooniselt ilmneb, et Eesti tootjate ettevõtjatulu ühe hektari kasutatava põllumajandusmaa kohta on märkimisväärselt väiksem kui
EL-i keskmisel põllumajandustootjal. Aastate 2004–2013 keskmisena oli Eesti põllumajandustootjate ettevõtjatulu 388 €/ha väiksem kui EL-i keskmine. Aastatel 2014–2023 on mahajäämus suurenenud, ulatudes keskmiselt 542 euroni hektari kohta. Kui ettevõtjatulust toetused maha arvata, siis on Eesti tootjad puhaskasumis olnud vaid neljal aastal (2004, 2005, 2006 ja 2022). EL-i keskmine põllumajandustootjate ettevõtjatulu on ka ilma toetusteta olnud positiivne.
Eelnevast järeldub, et Eesti põllumajandustootjad jäävad EL-i keskmisest endiselt maha nii toetuste, põhivara, toodangu kui ka ettevõtjatulu poolest. Need kõik on omavahel seotud. Kui tahame jõuda olukorrani, kus põllumehed suudavad turult rohkem raha teenida, siis on vaja luua tingimused selleks, et nad saaksid teha investeeringuid, mis võimaldaks rohkem ja efektiivsemalt toota.
Selles valguses on väga olulised otsused, mis langetatakse 2026. ja 2027. aastal perioodi 2028–2034 EL-i ühise põllumajanduspoliitika ja nn riigiplaani toetuste kohta. Eesti põllumajandus pole veel kaugeltki valmis ja investeeringutele tuleb jätkuvalt palju rõhku panna.
