Olukorrad, mida oleme harjunud kriisideks nimetama ja mis ka põllumeest puudutavad, ei näi lõppevat. Nüüd on sõda Pärsia lahe lähistel taas üles viinud väetiste ja kütuste hinnad.
Kahtlemata on põllumehel lähiajaloost omandatud kogemus, et väetised, taimekaitsevahendid, seemnevili, tehnika kuluosad jmt tasub soetada võimalikult soodsa hinna ajal võimalikult suure varuga. Ent nagu ütleb tiitli „Aasta põllumees 2024“ vääriliseks hinnatud Margo Klaasmägi, ei ole varusid võimalik lõputult koguda. Pealegi ei pruugi seda võimalda põllumehe käsutuses olevad käibevahendid.
Margo Klaasmäe juhtida on Artiston Grupi põllumajandusvaldkond. Lisaks on ta osanik Lääne-Virumaal Laekveres ja Muugal toimetavates Artiston Gruppi kuuluvates põllumajandusettevõtetes, mille käsutuses on kokku 4900 hektarit haritavat maad ja farmid, kus koos noorloomadega 2000-pealine kari.
Tal on juba valmis rehkendus, mille kohaselt kallineb väetise- ja kütusehinna tõusu tõttu talivilja tootmise omahind keskeltläbi 40%, suviviljal 35%. See on tema sõnul märkimisväärne kallinemine, millest enamiku peab ettevõtja korvama oma kasumi arvelt.
„Ega me veel ei tea, kui kõrgele kütuse hind võib tõusta. Põllumeestel on hiljutine kogemus küll olemas, aga puht inimlikult on nad siiski oodanud ja lootnud, et kui põllumajandustoodangu hinnad on kukkunud Ukraina sõja eelsele tasemele, siis langeb samale tasemele ka väetise hind,” kirjeldas Klaasmägi põllunduses valitsevaid meeleolusid.
„Paraku seda pole juhtunud ja eks seetõttu ei ole ka varude soetamisega tegeletud. Paljudel pole selleks lihtsalt vaba raha. Meie ettevõtetes sai esimese ringi väetisekogus osaliselt soetatud läinud aasta sügisel ja muist veel ka enne uue kriisi algust tänavu veebruaris, kui veel kehtis fikseeritud hind.”
Paar aastat väetisepõuda väga halvasti ei mõju
Tema hinnangul saab normist väiksema väetisekogusega läbi ajada maksimaalselt neli aastat, enne kui põllumullas tekib tõsine toitainete defitsiit. Millise piirini võib miinimumkogustega väetamisega minna, sõltub palju konkreetsest põllust. Milline varu vajalikke mineraale seal mullas on ja milliseid viljelusviise kasutatakse. Samuti oleneb mullatüübist, millal ressurss otsa saab.
„Kui põllumees väetisenorme vähendab, siis peab ta kohe vähendama ka oma saagiootust. Ja siin võib mingil hetkel päevakorda tõusta küsimus majandamise eesmärkidest ja selle mõttekusest,” tõdes Klaasmägi. „Lihtsalt toetuse saamiseks pole ju mõtet põldu pidada, et viskan mingi seemne maha, rohkem ei panusta ja kasvagu sinna, mis kasvab. Selline tegevus pole jätkusuutlik ja ükski tõsine põllumees selle peale välja ei lähe.”
Täppisviljelus aitab sisendite arvelt kokku hoida
Kui ressurss on kallilt käes, siis tuleb seda kokku hoida ja säästlikult kasutada. Säästmine ei tähenda siinkohal koonerdamist, küll aga sõltub väetamise kvaliteet ja väetise kulu oluliselt külviku seadistamisest, põllukaartide täpsusest, kaasaegsete tehnoloogiate kasutamisest, mulla seisundi kohta teadmiste saamisest jne. Asjaoludest, mida tänapäeval nimetatakse täppisviljeluseks.
„Ühtepidi aitab see väetisi kokku hoida, teistpidi nõuab oma tehnikapargi ajakohasena pidamine investeeringuid,” rääkis Margo Klaasmägi. „Aga eks edukale majandamisele orienteeritud põllumees peab tehnikasse raha paigutama, sest ajakohane tehnika aitab kahtlemata kokku hoida põldude väetamises, taimekaitses, ka lupjamises.”
Ta kinnitas, et lupjamisega peab tõsiselt tegelema, sest liighappelistes muldades ei anna ka väetamine loodetud efekti ja võib kujuneda hoopis raha raiskamiseks.
Ettevõtjad, kel ka loomakasvatus, saavad läga arvelt väetiseprobleemile mõnevõrra leevendust, aga tervet rehkendust sellega ära ei tee. „Agronoom arvutas välja, et meie farmidest tuleva tahkesõnniku,
läga ja biogaasijaamast saadava digestaadi arvelt saame korralikult ära väetada vaid umbes 30% oma põldudest,” kirjeldas Klaasmägi. „Seda kogust saab ka optimeerida, aga kõigile põldudele ikkagi ei jätkuks. Lisaks on tahkesõnniku laotamine kulukam.”
Maaelu Teadmuskeskuse taimekasvatuse konsultant Mart Toomsalu selgitas, et põllumajanduses toimuvad muutused aeglaselt ja kui mõne tooraine hind järsult tõuseb või langeb, siis ei ole võimalik sellele kiiresti reageerida. Nii ka väetiste puhul, sest lämmastikväetise tootmine sõltub tugevalt maagaasi hinnast. Mistõttu peame olema valmis, et energiaturu šokkide puhul tõusevad lämmastikväetise hinnad ka Euroopas.
Farmer kohaneb, kuid teatud piirini
„Samas võib öelda, et tootjad on tänaseks Ukrainas toimuvast sõjategevusest tingitud hinnatõusudega kohanenud,” ütles Toomsalu. „Oktoobrikuust alates on tootjatel olnud aega väetist varuda. Seega enamik neist on selle juba ära ostnud ning kriis puudutab eelkõige neid, kes otsused viimasele minutile jätsid.“
Toomsalu kirjelduse kohaselt on muutunud päritolumaad, kust väetist imporditakse. Enne Pärsia lahe kriisi jõustus Euroopa Liidu süsinikumeede, mistõttu osa maaletoojatest vähendas juba sügisel väetisekoguseid, mida kolmandatest riikidest Euroopasse sisse tuua.
Ta möönis, et praegu on ebaselge, kuidas süsinikumaksu kogutakse ja kui suur see olema saab. „Viimaste aastate ilm on olnud nii heitlik, et väiksemast väetamisest tingitud saagikadu on keeruline põhjusena välja tuua,” nentis Mart Toomsalu.
Tema sõnul on tootjad proovinud alternatiivseid ja optimaalsema väetamise viise, näiteks vahekultuurid ning digestaat. Samuti on vähendatud saagieesmärke.
Taimekasvataja peab olema enamat kui agronoom
Väetiste tootmise, müügi ja väetamisalase nõustamisega tegeleva OÜ Yara Eesti väetamisekspert Eva Tuusis möönis, et üks vabaturumajanduse võlusid ja valusid on asjaolu, et kui turul tekib defitsiit, siis on kauba müüjal võimalik hinda tõsta.
„Väetise müügiturg ei ole kohalik, meid ei mõjuta ainult kohalik nõudlus, vaid ka Lõuna- ja Kesk-Euroopa oma, kuna sealne kevadhooaeg algab tunduvalt varem,” selgitas ta olukorda. „Samas, iga ettevõte saab hindu tõsta ainult teatud piirini – kui kõrge hinna tõttu nõudlust pole, siis ei suuda keegi müüa. Kuskil on tasakaaluhind. Praeguste hinnatõusude taga ei ole defitsiit, vaid ka meie kui müüja jaoks sisendite hinnad tõusevad. Loodame, et see on ajutine.”
Millal tekib põllul väetamisvõlg?
Tema sõnul peab iga põllumees tunnetama, kas ja millal tema põllud väetamisvõlga jäävad. Tuusis tunnistas, et farmeril on selja taga juba mitu keerulist aastat ning igal aastal on tehtud kärpeid, olgu siis väetiste kogustes, taimekaitses või töökäikude arvus põllul.
Ka eelmisest sügisest meenuvad keerulised koristustingimused, mis omakorda põhjustasid raskusi sügiskülvil ja selle kõige taustal ei olnud ka viljahinnad kõige ahvatlevamad. „Optimeerimist, ka väetamises, on tehtud juba pikemat aega. Tõsi, väetamata jätmise või ebapiisava väetamisega ei muuda põllumees mulda kohe, sest üks-kaks aastat väetisepõuda muldadele veel ei mõju,” rääkis Tuusis. „Küll aga hakkab mõju ilmnema siis, kui juba neli-viis järjestikust aastat väetistega kokku hoida. Tegelikult annab toitainetega kokkuhoidmine saagikuses tunda juba esimesel aastal.”
Aga kas põllumehel on arvestatavaid alternatiivseid valikud mineraalväetiste asemele? Eva Tuusis ütles, et külvikorraga annab mineraalväetiste puudujääki leevendada, lisades biomassi andvaid vahekultuure, kuid siis ei ole võimalik võtta saake igal aastal. Loomakasvatajatel on alati alternatiiv läga ja sõnniku põlluleviimine.
Alternatiive üksjagu
Tuusis lisas, et alternatiivide hulgas on ka vajaduspõhine ja teadlik väetamine, vähetähtis ei ole oma viljavahelduse parandamine ja igasuguste põllutööde parem ajastamine, sortide valik ning külvitehnoloogia. „Võit ei tule ainult väetisest endast,” kinnitas ta. „Oleme jõudnud ajajärku, kus me ei pea ainult viljamüügil hindasid jälgima, vaid olema ka sisendite ostul väga tähelepanelikud. Põllumehest on saamas enamat kui lihtsalt agronoom. Väetamiseksperdina saan ainult rõhutada ajastamise olulisust ja igapäevast väetamise kohandamist vastavalt tingimustele.”
Ta kinnitas, et Yara tehased on praegu töös, kuid ka väetisetootja on äraootaval seisukohal. Eesti edasimüüjad on õnneks teinud häid otsuseid ja õigel ajal põllumeeste jaoks väetisi tellinud. Need kogused on sügis-talvel klientideni jõudnud.
„Nüüd jääb meil loota, et olukord stabiliseerub, ja järgmiseks suuremaks osturingiks, kui põllumees hakkab valmistuma sügiseks, on toimunud nende jaoks positiivne muutus,” sõnas Eva Tuusis.
