Tänavu on palju kõneainet saanud põllumajandustootjate raske olukord, mis on tingitud mai ja juuni põuast ning külmakraadidest. Üldse ei ole aga räägitud sellest, milline on olnud ilmastiku mõju tänavu kevadel istutatud metsakultuuridele.
Enne istutamist või maapinna ettevalmistamist on võimatu ette teada, millised saavad olema kasvuperioodi alguse ilmad. Metsa uuendamisel on paratamatult palju määramatust ja juhuslikkust.
Erakordne kuivus koos külmaga
Selle aasta maikuus oli Eesti keskmine õhutemperatuur 10,7 °C, mis oli 0,2 °C normist kõrgem. Samas temperatuur varieerus kuu jooksul koguni 30 kraadi ulatuses! Sealjuures registreeriti veel 6. mail Kuusikus ligikaudu kuus külmakraadi. Külmakraadid esinesid veel ka juuni alguses, mis tõi kaasa mitmeid külmakahjustusi. Maikuu keskmine sajuhulk oli vaid 12 mm, mis oli mitmeaastase keskmisega võrreldes ainult 28% normist. Juunis üldine kuivus jätkus, sest sajuhulk oli vaid 40% tavapärasest normist. See kõik tipnes sellega, et kogu Eestis oli metsades kaua kehtestatud väga suur tuleoht. Tegelikult andis Keskkonnaagentuur juba aprillis paljudele maakondadele teise taseme tuleohuhoiatuse.
Kahjustused siin ja seal
Tänavuse ilmastiku tõttu on selge, et piirkonniti ja kasvukohatüübiti esines üksjagu kahjustusi ka metsakultuuridel. Kahjustuste iseloomu mõjutab mitu aspekti. Esiteks nii ilmastik üldisemalt (temperatuur ja sademed) kui ka see, millise liigi ja istutusmaterjali tüübiga on ala uuendatud. Teiseks on oluline, kas maapind oli ette valmistatud või mitte. Kolmandaks mängib rolli ka see, kuhu taimed kevadel istutati – kas mätta või vaalu otsa või selle põhja.
Metsakultuuride ellujäämine
Metsakultuuride õnnestumist mõjutavad omavahelises seoses kõik need tegurid. Kindlasti olid tänavu haavatavamad sellised metsakultuurid, mis istutati kuivematesse kasvukohtadesse (liivad ja
saviliivad), kus maapind oli ette valmistatud. Samuti olid kahjustustele vastuvõtlikumad sellised taimed, mis asusid raiesmiku mikrokõrgendikel, näiteks mineraliseerimise vaalu harjal. Samas ei ole aastad vennad, sest väga vihmase kevadsuvega toimivad need tegurid kõik vastupidi. See näitab, kui keeruline on tegelikult uue metsa kasvama saamine.
Anna hukkunud kultuurist teada
Kui omanik on teinud pingutusi metsa uuendamiseks, aga ometi ilmneb, et taimed on suures osas hukkunud, siis on mõistlik kahjustuste kohta esitada Keskkonnaametile teatis.
Eriti oluline on kahjustuste kiire hindamine juhul, kui metsauuenduseks on taotletud ka toetust. Seda seetõttu, et kui kahjustuste teatis jääb esitamata, on riigil õigus metsauuenduse toetust mitte maksta või juba makstud toetus tagasi nõuda. Kui istutatud kultuur on hukkunud, aga selle kohta on esitatud õigel ajal teatis, makstakse toetus välja.
Täiendamise võimalus sügisel
Kui metsakultuur ei ole täielikult hukkunud ja väljalangevus on mõõdukas, siis tasub rajatud kultuuri täiendada. Üksikuid hukkunud taimi ei ole vaja asendada, aga kui neid on rohkem ja kultuur ei vasta enam metsa majandamise eeskirjas sätestatud hektaril kasvavate taimede miinimumnõudele, siis tuleks kultuuri täiendamine kindlasti ette võtta. Seda saab kenasti teha septembris ja sõltuvalt ilmast ka oktoobri esimestel päevadel.
Metsataimed mulda sügisel või kevadel?
Kuigi metsa istutatakse peamiselt kevadel, on järjest levinum ka sügisene, septembris tehtav metsauuendus. Küll aga peab sügisese istutamise juures silmas pidama erisusi võrreldes kevadise istutamisega.
Miks istutada sügisel?
Sügiseste istutustööde eelis on püsivalt niiske muld, mis ei lase istutatud taimedel kuivada. Sügisel istutatud ja juurdunud taimed alustavad kevadel kiiremini kasvu, sest nad on istutusjärgsest stressist taastunud. Kasvujõus taim on vastupidavam kehvematele keskkonnatingimustele, näiteks veepuudusele kuival kevadel.
Kui sügisistutuseks on valida potitaime ja paljasjuurse taime vahel, on mõistlik valida paljasjuurne istik. Potitaime ehk suletud juurekavaga taime juurekava võib olla juurdumiseks enne sügiskülmasid liiga väike. Sügiseti on kindlasti sobiv istutada kuusetaimi.
Sügisese istutuse õnnestumise tõenäosus on suurem, kui on arvestatud riskidega, mida see kaasa toob. Suurimad vead, mida sügisistutusel tehakse, on sobimatu istutuskoha valik või liiga hiline istutamine. Kui enne külmade tulekut ei jõua taimed juurduda, hukkub neid palju. Sügisene istutusaeg on üsna lühike, tavaliselt paar nädalat alates septembri teisest poolest. Lisaks kalendrile tuleb kindlasti jälgida ilma ja lähinädalate prognoosi! Seda ka sügisese istutuse puhul.
Miks istutada kevadel?
Kevadiste istutustööde eelis on pikem istutusaeg võrreldes sügisega. Istikud on n-ö puhkeseisundis ja potitaimi võib istutada veel juuni alguseseki. Avajuursete taimedega nii kaua oodata ei saa, nende parim istutusaeg on enne pungade paisumist. Avajuurseid taimi tasub eelistada viljakamate muldadega kasvukohtades. Potitaimed vajavad aga kindlasti ettevalmistatud maapinda ja nad sobivad eelkõige vähem viljakate kasvukohtade, näiteks pohla ja mustika kasvukohatüüpide uuendamiseks.
Kevadel võib istutada kõiki puuliike. Kindlasti tuleks kevadel kasvama panna männitaimed, kuna sügis ei ole nende istutamiseks sobiv. Istutamise aeg sõltub loodusest. Ei tohi istutada liiga vara, kui maapind on veel külmunud, ega ka liiga hilja, mil kevadine niiskus on pinnast juba läinud. Kevadine istutusaeg on paljasjuurse taime jaoks sageli väga lühike ning suurte istutusmahtude ja vähese tööjõu korral ei pruugita selle ajaga valmis jõuda. Maikuu lõpul istutamine võib jääda kuivale perioodile, mistõttu hukkuvad paljud taimed ja hiljem tuleb kultuuri täiendada.
Minu tänavukevadine metsaistutus osutus õnnestunuks. Istutasime looduslikule uuendusele kaasa aitamiseks 250 kaheaastast avajuurset sangleppa vanemale raiesmikule, kus maapind ei olnud
ette valmistatud. Taimede juurekava ja taimed ise olid suured. Istutasime labidaauku, mis tähendas, et istutamisele kulus üksjagu tööd ja aega. Istutus läks aga korda, sest ettevalmistamata maapind ja keskmisest tugevam rohukasv vanemal raiesmikul hoidis seda vähestki niiskust, mis kõige põuasemal ajal oli mulda jäänud.
