Eestis on puudu kümneid loomaarste. Nende põud aina süveneb, kuna käes on põlvkonnavahetuse aeg, kuid pensionile jäävate arstide asemele ei tule ülikoolist piisavalt noori veterinaare. Eriti halb on lugu produktiivloomade arstidega.
Harjumaal aberdiin-anguse tõugu lihaveiseid kasvatav Jane Mättik ütleb, et veterinaaride puudus on lihaveisekasvataja seisukohalt väga suur probleem. „Õnneks on minu piirkonnas kliinik, kus üks kahest vetarstist tegeleb suurloomadega ja tema on ka minu karja ihuarst,“ sõnab Mättik.
„Üldises plaanis on suurloomaarstidest siiski suur puudus, sest suurloomadega ei soovita väga tegemist teha. Lihaveisekarjad on ka suhteliselt väikesed ja asuvad hajutatuna üle Eesti, tihti asustatud punktidest väga kaugel, mistõttu sinna jõudmine võtab nii aega kui ka raha. Lisaks võivad lihaveised vabalt pidamisel, kuid ilma õige käitlemise ning abivahenditeta olla ka üsna temperamentsed, mistõttu nende abistamine ja ravi võib osutuda üsnagi komplitseerituks,“ nendib Mättik, lisades, et veterinaar ei pea karjas loomi taga ajama ja aega kulutama, oodates, et loomaomanik alles tema tulles looma kohale toob.
Jane Mättiku karjas kasvab umbes 300 lihaveist. Veterinaari läheb vaja keskmiselt korra kvartalis või mõnikord sõltuvalt probleemidest ka sagedamini. „Kuigi lihaveised on üsna hea tervise ja pika elueaga, võib siiski aeg-ajalt tulla ette olukordi, kus veterinaari abi on hädavajalik – olgu see siis raske poegimine või jalavigastus. Tegelen lisaks lihatootmisele ka tõuaretusega ning ka siin on teatud tööd, mida saab ja tohib teha vaid veterinaar. Samuti tuleb veterinaar kutsuda tõu- ja nuumloomade ekspordiks tehtavate veterinaartoimingute jaoks,“ loetleb ta. „Meie ihuarst on väga hõivatud, tema kutsumine on kulukas ja loomulikult proovin võimalikult palju ise hakkama saada. Samas, kui ma veterinaari kutsun, siis teen ka kõik selleks, et ta tahaks tulla minu juurde. Meil on väga hea koostöö,“ kinnitab Jane Mättik.
Suurloomade, sh lihaveiste käsitlemine aga üldiselt veterinaariatudengeid väga ei huvita, tõdeb Mättik. „Enamasti hakkavad noored veterinaarid tööle väikeloomade või hobustega. Ma arvan, et üliõpilasi tuleks enam motiveerida tegelema suurloomadega, kasvõi rahaliselt: väikeloomade õpe tasuliseks, suurloomaveterinaaria tasuta. Kusjuures veterinaaride puudus ei ole lihtsalt turutõrge, vaid tõsine riiklik probleem, mis hakkab mõjutama meie tootmis- ja ekspordivõimekust, loomade heaolu ja ka meie toidulauda,“ rõhutab kogenud lihaveisekasvataja.
Teatepulka pole kellelegi anda
Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi direktor Toomas Tiirats ütleb, et praegu on käes aeg, kus paljud suurloomade arstid lähevad pensionile, kuid noori, keda see ala väga huvitaks, ei ole piisavalt. Hoolimata sellest, et veterinaaria on maaülikoolis traditsiooniliselt populaarne eriala. Ühele kohale konkureerib 8–10 inimest ja Tiiratsi sõnul on paras katsumus selekteerida kandidaatide seast kõige motiveeritumad inimesed.
Eestikeelsesse õppesse võetakse igal sügisel vastu 34 loomaarstiks õppijat, kuid igal aastal lõpetab 15–20. „Motivatsioon on võtmeküsimus, sest ala on raske ja väljalangevus suur,“ ütleb Tiirats. Eriti just õpingute alguses, kui alustatakse looma anatoomia õppimisega. „Õpitakse surnud looma peal, asja juurde käib ka vastav lõhn. See on hoopis erinev sellest, mida näidatakse nunnudes loomaarstiseriaalides. Sel alal on väga palju õppimist enne, kui päriselt ravimise ja elusate loomadeni jõutakse.“
Eesti Loomaarstide Ühingu president Madis Leivits ütleb, et isegi Tallinnas ei leita väikeloomaarste ja sama lugu valitseb ka riigisektoris, kus on toiduohutuse valdkonnas vaja veterinaare. „Eriti halb on lugu maapiirkondades, kus produktiivloomade arste on palju puudu. Taasiseseisvumisaja alguses lõpetasid maaülikooli suured loomaarstide kursused – 60 inimest aastas. Praegu tuleb heal juhul 15 eestikeelset veterinaari. Sellest puudus pihta hakkabki,“ sõnab ta.
Õppestipendium võiks avitada
„Tänapäeval läheb tudeng ülikooli kõrvalt tööle, et end ära elatada. Aga veterinaaria on ala, kus on väga palju õppimist. Seda on väga raske teha töö kõrvalt. Kindlasti on see üks põhjus, miks on palju väljalangejaid,“ leiab Leivits.
Madis Leivits ütleb, et loomaarstide ühingus on vetarstide puudusest räägitud juba üle kümne aasta. Üht-teist on mure lahendamiseks ka tehtud, kuid ilmselt mitte piisavalt. „Tegemist on maaülikooli ühe põhieriala ja vastutusvaldkonnaga. Ülikool peaks tegema sammu, et efektiivsus sellel erialal tõuseks ja oleks rohkem lõpetajaid. Osa ingliskeelsest õppest peaks konverteerima eestikeelseteks õppekohtadeks, aga muidugi tekib siis küsimus, kust võtta ressurss. Siinkohal peaks riiklikul tasemel otsustama, et veterinaaria on riigi toimimise seisukohalt oluline ala,“ leiab Leivits.
„Ma usun, et abi oleks ka erialastipendiumide rakendamisest loomaarsti erialal. See meede toimiks kiiresti ja annaks efekti, sest välja kukutakse tihti seetõttu, et lihtsalt ei jõua õppida ja töötada korraga. Me ei räägi üliõpilaste ülekuldamisest, vaid natukesestki toetamisest.“
Velskrid tööturule tagasi?
Umbes kümmekond aastat tagasi kaotati veterinaartehnikute õpe. Ehk oleks abiks, kui lisaks loomaarstidele tegutseksid meil uuesti ka velskrid?
Praegu tohib loomaarstina töötada vaid maaülikooli lõpetanud loomaarst, kel on kutsetegevuse luba. Loomaarstide kõrval tegutsevad kliinikutes ka loomaarsti abilised, kuid nii nagu oli veterinaartehnikute ehk velskrite puhul, on ka nendel ainult abistav roll. Sisuliselt on see nagu õe ametikoht meditsiinis.
„Säreveres õpivad aastase programmiga loomaarsti abilised, aga nemad ei tööta üksinda, vaid paaris loomaarstiga, kes vastutab. On mõttekoht, kuidas koolitada loomaarsti abilisi ja kas aastane õpe on piisav. Näiteks Põhjamaades õpivad loomaarstide abilised kolm aastat,“ toob Toomas Tiirats näite.
Omamaine põllumajandus peaks olema uhkuse asi
Eesti Tõusigade Aretusühistu (ETSAÜ) tegevjuht Anu Hellenurme ütleb, et praegu saadakse seakasvatuses veel hakkama, sest alal tegutsevad raudvarana kogenud veterinaarid, nagu Mati Tuvi (Saimre Agro Grupi juht – toim) või Ulve Märtson (Hinnu Seafarmi asutaja – toim), kuid tulevik on tume.
„Noore põlvkonna huvi ja tahtmine ei tule kaasa. Inimesed tahavad õppida midagi, mis teeb meele rõõmsaks, toidutootmist aga pigem ei väärtustata,“ tunnistab Hellenurme, kes on ise samuti veterinaar. Ta toob välja, et loomaarsti roll on tegelikult palju suurem, kui vaid haige looma ravimine. „Produktiivloomade arst on toidutootmise ahela oluline osa. Karjatervis ja loomade heaolu on veterinaaria tähtis külg, mis haakub otseselt meie toidujulgeolekuga. Leian, et veterinaariat tuleks käsitleda tingimata koos jätkusuutliku kodumaise toidutootmisega ja toiduohutuse vaatenurgast.“
Kuidas motiveerida noori maale loomadega tööle asuma? Hellenurme arvab, et kõik algab sellest, mismoodi kõige kõrgemal tasemel toidutootmisesse suhtutakse. „Praegu on põllumajanduse kuvand pigem negatiivne – et see toimib toetuste abil, omamaist toitu ei hinnata, inimeste tööpanust ei väärtustata. Samamoodi nagu panustatakse me sõjalisse julgeolekusse, tuleks panustada toidujulgeolekusse. Tugev maaelu on riigile kindlus, mis on nagu võimas tagala ja tugev taustajõud, et meie riik toimiks. Seda, mis juhtub siis, kui tarneahelad ehitada üles impordile, saime juba natuke tunda. Kui Eestis peaks tekkima toidukriis, mida kliimamuutusi ja välispoliitilisi arenguid arvesse võttes ei saa välistada, on see palju teravam probleem kui elektri- ja gaasihindade tõus. Elektrita on võimalik mõnda aega elada, toiduta mitte.“
Rahastusskeem on ajale jalgu jäänud
Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi direktori Toomas Tiiratsi sõnul on kunagised rahastusskeemid veterinaaria õpetamiseks tehtud arvestusega, et eestikeelsesse õppesse võetakse igal aastal 25 tudengit. See arvutus ei kata praeguseid vajadusi. Vanem arstide põlvkond oli nõus töötama 24/7, aga noorem põlvkond tahab reguleeritud töötunde, vabu nädalavahetusi. Seega on vaja rohkem arste.
Maaülikooli infrastruktuur tagaks kuni 70 tudengi õpetamise. Praegu see umbes nii ongi – pooled õpivad eestikeelses tasuta õppes, pooled inglise keeles ja tasulistel õppekohtadel. „Kui suurendada veel eestikeelsete tudengite arvu, peaksime vähendama tasulisi ingliskeelseid õppekohti, kuid siis tekib juba lisarahastuse küsimus,“ sõnab Tiirats.
„Praegu ei ole meil eestikeelset tasulist loomaarstiõpet, sest regulatsioonid seda ei luba. Aga kui vastuvõtus joone alla jäävad tudengid oleksid nõus õppima omal kulul, saaksime samuti motiveeritud tudengeid juurde. See muudatus vääriks sisseseadmist.“
Tiiratsi sõnul vajab riigi reguleerimist ka eraraha kaasamine ehk stipendiumide maksmine. Praegu ei ole sellist võimalust, et mõni ettevõte rahastaks konkreetse tudengi õpinguid stipendiumiga.
„Selline võimalus võiks olla, meil leiduks kindlasti ettevõtteid, kes oleksid nõus katma veterinaartudengi õpingukulusid. Praegu on taolise stipendiumi maksmine tehtud nii keeruliseks, et sellepärast seda ei olegi võimalik rakendada. Tegemist on taas riikliku küsimusega.“
Siiski on ka praegu maaülikoolis nii veterinaariatudengitele kui ka teiste erialade õppuritele olemas ettevõtete ja eraisikute annetustest rahastatavad stipendiumifondid, millele heade õpitulemustega üliõpilased kandideerida saavad.
Maaülikoolis kaalutakse ka veterinaaridele täiendõppesüsteemi loomist. „See oleks mõeldud nendele loomaarstidele, kes on igapäevasest ravitööst kõrvale jäänud ja saaksid oma teadmisi värskendada alale tagasipöördumiseks,“ selgitab Tiirats.
Loomaarstide põud mõjutab mõistagi ka maaülikooli ennast. Veterinaaria doktorandid on enamasti välismaalased ja nende osakaal suureneb, sest eestikeelse veterinaariõppe lõpetajale pakutakse ettevõtetes konkurentsivõimelisemat palka ja ülikool ei suuda nendega konkureerida.
„Fakt on see, et me ei saa enam praegusel moel jätkata, vaid peame süsteemi muutma. Kui praegu astume samme, siis tulemusi näeme ju alles kuue aasta pärast, kui praegused sisseastujad lõpetavad,“ lisab Tiirats.
