Kirjutasin metsastamisest vähem kui aasta tagasi siinsamas ajakirjas. Seoses erinevate uuringute ja poliitikainitsiatiividega on puude istutamise ja metsastamise küsimus üha enam päevakorda tõusmas.
Hiljuti arutleti nendel teemadel põllumajanduskoja teadusnõukoja kokkusaamisel. Sel arutelul tunnetasin – ja põhjendatult – taas põllumeeste teatavat skepsist või isegi hirmu metsastamise ees. Ehk võiks püüda näha selles hoopis võimalust?
Maast kui ressursist
Küllap suurim hirm ongi selles, et maa on piiratud ressurss. Maast saadavatele hüvedele on inimestel väga erinevad ootused. Seda nii eri maaomanike kui ka huvirühmade seisukohast.
Põllumajandustootjad väljendavad põhjendatult oma muret piiratud maaressursi üle, sest konkurents on tihe. Samuti on meil ajalooliselt põllumajanduslikku maad olnud oluliselt rohkem kui praegu. Põhjuseid, miks see nii on, leidub mitu. Näiteks põllumajandusliku tootmise efektiivsemaks muutumine, globaalsemad turud, nõukogude pärand või 1990. aastate maareform koos üleminekuga turumajanduse põhimõtetele.
Eestis on viimase saja aasta jooksul metsamaad pidevalt lisandunud ja just põllumajanduslikus kasutuses oleva maa arvelt. Aga samuti on tootlikuma metsamaa lisandumises oma roll eelmise sajandi kestel rajatud kuivendussüsteemidel. Seega kogu „metsade vohamist“ ei saa põllumajandusmaa kadumise arvele ka panna.
Hinnangud seinast seina
Väga palju on spekuleeritud maa hulga üle, mis metsastamiseks Eestis praegu veel sobilik võiks olla. Uuringus „Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimekuse analüüs“ esitati metsastatava pindala konservatiivse hinnanguna 110 000 hektarit looduslikke rohumaid perioodil 2020–2050.
2019. aastal analüüsis Keskkonnaagentuur statistilise metsainventuuri (SMI), Eesti looduse infosüsteemi ja PRIA andmeid kasutades looduslike rohumaade olemit ning leidis, et metsastamiskõlbulikke alasid on kokku umbes 160 000 hektarit.
Varem on hinnatud metsastamiskõlbulike maade olemit SMI proovitükkidel. Viimane hinnang on antud SMI 2010. aasta andmete alusel, mille järgi sobiks metsastamiseks kokku 90 000 hektarit. Hiljutises LULUCF-i uuringus on metsastamise võimalikke mõjusid analüüsides arvestatud, et metsastamiseks sobilikke alasid on Eestis 75 000 hektarit. Aruandes on välja toodud, et valdavalt on potentsiaalselt metsastatavad maad eraomandis. SMI järgi on meil veel lisaks 64 000 hektarit põõsastikke.
Aastas lisandub 500 hektarit
Maakasutuse ja selle muutumise kohta on ka põllumajandusega seotud uuringuid. Näiteks valmis maaülikoolis hiljuti analüüs põllumajandusliku maakasutuse muutustest sõltuvalt erinevatest sotsiaalmajanduslikest suundumustest. Ka selles analüüsis oli üks läbiv põhimõte, et kasutamata põllumajandusmaa metsastumine ja metsastamine jätkub tempoga 500 hektarit aastas.
Täiesti omaette valdkond on maakasutuse juures sügavate turvasmuldade teema, mille aktiivne põllumajanduslik kasutamine on kliimapoliitiliselt omakorda üks vähemsoositud tegevusi. Nii soovitatakse ka maaülikooli uuringus, et teatud ulatuses on asjakohane ka püsirohumaa all olevate turvasmuldadega põllumassiivide metsastamine.
Eesti üldpindala jagunemine maakategooriatena (osakaal Eesti pindalast, %)
Samuti on maaülikooli uuringus hulk soovitusi. Üks lihtsamaid on see, et looduslikku metsastumist ei peaks ilmtingimata ära hoidma. Siiski rõhutan, et sellistel puhkudel on alati oluline jälgida, milliste liikidega see metsastumine toimub. Kui ala pelgalt võsastub (kasvavad remmelgad, toomingas vmt) või uueneb vähemväärtuslike liikidega (näiteks hall lepp), siis oleks mõistlik omanikul sekkuda.
Näiteks mineraalmuldadel on kindlasti süsiniku sidumine suurem ning kui seal kasvavad kasvukohale sobilikud ja tootlikumad liigid (arukask, kuusk, mänd), on süsiniku sidumine kindlasti suurem.
Eelnevalt sai juba välja toodud, et metsastumine ei pruugi kliimapoliitiliselt ega kinnisasja tulevikuväärtust arvestades olla kõige parem lahendus. Natukene läbimõeldum toimetamine, ennekõike liigilist koosseisu arvestades, annab kindlasti pikemas perspektiivis paremaid tulemusi.
Uuringud on näidanud, et endistel põllumaadel laiuvad kaasikud võivad olla väga produktiivsed. See tähendab, et hoogsas kasvueas seovad nad hästi süsinikku, vanemas eas on nad head süsinikutalletajad ja nendest saadavast puidust on võimalik valmistada maksimaalselt kestvustooteid, mis omakorda seda seotud süsinikku „kinni hoiavad“.
Seega on üheks aspektiks istutamise ja metsade rajamisega seonduvalt teadlikkus. See tähendab oskust hinnata kasvukoha tingimusi ja selle põhjal teha valik, milliste liikidega ja millist tüüpi istutusmaterjaliga tööle asuda. Samuti kas ja kuidas korraldada maapinna ettevalmistamine istutuseks. Ei tohi unustada, et need valikud ja otsused on pikaajalise mõjuga!
Toidutootmine olgu prioriteet
Teine oluline aspekt on paratamatult see, et mitte igale poole ei ole paslik ega ka lubatud istutada või metsa rajada. Iga objekti puhul tuleb vaadata ja hinnata, kuidas leida tasakaal maakasutuse erinevate eesmärkide vahel. Toiduga varustatus ja toidujulgeolek on üha rohkem päevakorras ning peame arvestama, et vajame viljakat põllumaad, et oma inimestele toitu toota. Ma usun ja loodan, et sellele vastuvaidlejaid enam ei ole.
Selleks, et väärtuslikku põllumajandusmaad kaitsta, on riigis olemas või väljatöötamisel mitmed hoovad. Aastaid tagasi püüti väärtuslikule põllumaale tagada seadusega eraldi kaitse. Praegu on aga see eelnõu takerduma jäänud. Kaitseta see maa siiski ei ole, sest planeerimisseaduse alusel koostatavate kohalike omavalitsuste üldplaneeringute üks ülesanne on väärtuslike põllumajandusmaade määramine ning nende kaitse- ja kasutustingimuste seadmine. Tegelikult tehakse seda juba ka planeeringute kõrgematel tasemetel ehk maakonnaplaneeringutes ja üleriigilises planeeringus.
Märkimist väärib kindlasti see, et põllumajandusliku maa metsastumise ja ka metsastamise puhul ei ole tegemist maakasutuse pöördumatu muutusega. Piirkonniti on viimastest oluliselt ohtlikumad hoopis taristuobjektide laienemine ja arendustegevus. Betooni või asfaldi peal toitu toota on paraku võimatu. Võimalus metsamaad põllumaaks teha ja maa viljakust taas toidu tootmiseks kasutada siiski säilib.
Metsastamine kui võimalus
Kas metsastamisest või lihtsalt puude istutamisest võiks tekkida ka väljund või võimalus põllumeestele? Eelnevalt välja toodud maaülikooli analüüsi üks soovitus on näiteks see, et põllumajandustootjad võiks teadliku puude istutamise või metsade rajamise kaudu tasakaalustada oma ettevõtte heitkoguseid.
Samuti võiks selliste tegevustega arvestada rohestamise juures. Euroopa Komisjon toob välja, et rohestamise toetus on abiks põllumajandustootjatele, kes võtavad kasutusele või järgivad põllumajandustavasid, mis aitavad saavutada EL-i keskkonna- ja kliimaeesmärke.
Üheks tavaks, mida tuleb järgida, on ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade olemasolu. Need on maa-alad, näiteks puud, hekid või kesa, mis parandavad elurikkust ja elupaiku. Teadlik puude istutamine (sh hekiks) ja metsastamine aitab neid nõudeid täita. Sealjuures on mõistlik arvestada rohealade ja rohevõrgustiku sidususega. Sellised rohestamise tegevused võiksid olla enim eelistatud aladel, kus rohevõrgustiku sidusus on vilets või keskmine.
Sellise analüüsi on riik tegelikult ka ära teinud. Projekti ELME käigus koostati rohevõrgustiku analüüs ja sellekohane planeerimisjuhend ehk meil on olemas head tööriistad, et puude istutamise ja metsastamise tegevusi targalt ja läbimõeldult kavandada ja juhtida.
Ühistud haaravad initsiatiivi
Oleme SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaasabil juba rohkem kui aasta tegelenud puude istutamise ja metsade rajamise koostööplatvormi loomisega. Toome kokku metsataimede istutamisse panustada soovivad ettevõtted ja maaomanikud, kellel on söötis seisvad maatükid, et istutada uusi puid ja rajada uut metsa.
Lühikese katsefaasi jooksul oleme kasvama pannud üle 4200 puu ja oleme liitunud ka Euroopa kolme miljardi puu initsiatiiviga.
Uue metsa rajamise koostööplatvorm annab kõikidele osapooltele oma väljundi ja väärtuse. Selle tulemusel tuleb Eestisse süsinikku aktiivselt siduvat maad juurde, ilma et ohustatud saaks meie toidujulgeolek. Pigem vastupidi, võiksime püüelda aktiivse koostöö poole nii, et ka põllumeestel ja tootjatel tekiks sellest lisaväärtust.
