Ligemale 70 elanikuga Ristiküla tõusis augustis tähelepanu keskmesse, kui kohalik mees Veiko Tugedam valiti Eesti parimaks metsamajandajaks.
Veiko Tugedam pole hariduselt metsa- ega põllumees, vaid endine politseinik. Riigitöölt teenitud puhkusele jäädes võttis ta südameasjaks Pärnumaal Saarde vallas asuva koduküla elu edendamise ja eakama pereliikme Lembit Mumme üle 30 hektaril laiuva metsa majandamise.
„Metsaga olen tegelenud ajast, mil Pärnust maale elama tulin ja pere metsa majandama hakkasin. See oligi mul esimene kokkupuude metsaga ja metsaühistu on tubli toetaja,” seletab ta.
Tugedami jutu järgi on väikese metsakinnistu majandajale oluline, et tegevuse algusaastatel oleks nõuandja ja koolitajana kõrval tugev metsaühistu. Kõnealusel juhul oli selleks ühistu Ühinenud Metsaomanikud.
Metsas peab kõigil hea olema
Veiko Tugedami majandatav eramets piirneb kunagise Riisselja-Ikla raudteetammiga, millelt algab Tugedami rajatud üldkasutatav vähem kui kilomeetrine matkarada. Trimmerdatud ja sissekäidud tee lookleb kõrge männiku varjus samblavaiba ja kanarbiku vahel, jõuab sookailude taguse rabalaukani ja keerab tagasi. Pealetrügivat alusmetsa taandab majandaja saega, pinnasesse roopaid nagu sügavaid haavu jätvat tehnikat ta ei kasuta.
„Kui metsas on lindudel ja loomadel hea elada ja endal ka tore toimetada, siis ongi hästi!” Selliselt kõlab saarlast Viljar Viili ja Jõgevamaa meest Maido Simot metsamajandajate tänavusel konkursil edestanud pärnumaalase Veiko Tugedami põhimõte.
Metsa- ja põllumehe vahele tõmbas poisikesena maal kasvanu paralleeli, kuigi üks näeb tulemust keskeltläbi 70 aasta pärast, teine igal sügisel ning mõlemad sõltuvad loodusest.
„Loodusstiihiad mõjutavad põllupidajat rohkem, metsandust vahetevahel ja päris rängalt, nagu meil oli kogemus kolme hektari murtud metsaga pärast 2005. aasta jaanuaritormi. Siis hakkab metsamees ka kiiresti liigutama, et murrust veel asja saada ja viimanegi tulu peost ei kaoks, aga põllumehel võib igal aastal juhtuda, et saagiga läheb kehvasti,” arutleb Tugedam.
Kasutusest väljaläinud põllumaade metsastamist pooldab kohaliku kultuuripärandi hoidjana tuntud mees juhul, kui omanik istutab sinna metsa peale.
„Kui põld kasvab lihtsalt võssa, siis ehk aastate pärast hakkab seal midagi head juhtuma ka looduse ja loomastiku jaoks. Mõistlikum oleks teistmoodi lahendus, et kui omanik ei oska oma põllumaaga midagi teha, siis istutagu sinna metsataimed või andku maa kellelegi kasutusse,” pakub Tugedam. Lisades, et rentigu kas või kohalikule ühistule, sest kui järgmisel põlvkonnal on tahtmine midagi kasvatama hakata, on neil võimalus, põld on säilinud.
Aga jah, need võssa kasvanud põllud? „Ei saa seal maad harida, ei ole seal metsa. Riigikassat saab muidugi ka sellise maa maksustamisega täita ja kui see on omaniku eesmärk, on ta selle saavutanud.”
Aktiivne kogukonna liige
Ristikülas on Veiko Tugedam rajanud pere kinnistule hektari suuruse üldkasutatava pargi, kus kasvab ligi 40 puu- ja põõsaliiki. Reiu jõe madala kaldapealse on pargimees täitnud pinnasega ja seletab, kuidas nõukogude ajal asjad käisid ning jõgi sovhoosirahvale ujumiskohaks sai.
Kuiva maa peale ehitati sild valmis, seejärel hakati jõesängi selle alt läbi juhtima. Raske lintbuldooser, rahvakeeles „joss”, pidi mööda jõepõhja kivid kokku lükkama, aga „jossi“ käigukast ja muud jõuosad läksid vett täis ning oli igavene tegu, et kobakas taas töökorda putitada. Sellest ajast voolabki jõgi kohinal üle kärestiku.
Veiko Tugedami kui Ristiküla külaseltsi juhatuse aktiivse liikme silmanähtav ettevõtmine koos kohaliku kogukonnaga on külaplatsi rajamine ja palkaida ülesehitamine. Selle kõrvale kerkivasse aita on plaanitud külarahva ihuharimiskohana saun.
Külaplats lõpeb näidisaiaga, mis on istutatud kohaliku aedniku Inga Kaldvee teadmistele tuginedes alale, kus nõukogude ajal asus hobiaedniku ja selektsionääri Heinrich Albert Kurmi õunaaed. Kurm rajas puukooli, pidas mesilasi ning tegeles viljapuude ja marjapõõsaste aretusega. Tema aias kasvas üle 45 liigi ilu- ja marjapõõsaid, viljapuid ja köögiviljahübriide.
Mets kui tervik
Majandatavale metsale mõeldes ütleb Tugedam, et tunneb rõõmu metsast kui tervikust, võimalusest seal toimetada, linde ja loomi jälgida, metsahääli kuulata.
Tugedami jutu järgi on ta sugulastega tulemuse nimel tööd teinud ja vaeva näinud ning see pakub rahulolu. Mõnegi metsatuka on ta jätnud puutumata, siis on huvitav vaadata, kuidas loodus seal omatahtsi toimetab. Saega metsa minnes ja matkarada trimmerdades mõtleb ta sellele, et endal ning loomadel oleks seal võimalus liikuda. Tema sõnul saavad metsloomad väga hästi aru, kus neil on mugavam ja turvalisem – nemad ei pea „nutikast” lugema, kuidas looduses liikuda.
Vanarahvas ütleb, et narrid põldu ühe korra, narrib põld sind üheksa korda vastu. Tugedam arvab, et ega metsamehegagi teisiti ole, sest valesti hooldatud ja raiutud mets narrib sind raieküpseks saamiseni võimaliku saamata tuluga.
Metsamajandajate konkurssi korraldab Eesti Erametsaliit alates 1994. aastast. Tegemist on Eesti ainsa metsaomanikele suunatud konkursiga, kus aastate jooksul on oma tegevusi tutvustanud sajad metsaomanikud.
