Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava PõKa visioonina on sõnastatud õilsad mõtted: Eesti toit on hinnatud ja maal on hea elada. Neid sõnu on paberil kena lugeda, kuid kas me näeme kunagi ka nende mõtete teostumist?
Kuigi elame äreval ajal, mis on paljudeni meist toonud arusaama julgeolekuteemade olulisusest, ei mahu sellesse pilti veel toidujulgeoleku aspekt. Sageli ei teadvustata seost riigi püsimise ja riigi suutlikkuse vahel katta oma elanike toidulaud kodumaise toorainega.
Kui Ukrainas algas täiemahuline sõda, tegi Naiskodukaitse tänuväärset teavitustööd, et inimesed varuksid koju toidutagavara. Kui paljud meist mõtlesid siis aga sellele, kas Eestil on piisavad toidutagavarad olemas ka juhuks, kui jääme mingisugusel põhjusel isolatsiooni?
Kahjuks pole me välisturgudest sõltumatud. Näiteks toodame Eestis umbes kolmveerandi lihast, mis me tarbime. Munadest ja köögiviljast tuleb aga pool Eestisse sisse tuua, puuviljadest isegi üle 90%.
On ka selliseid toidukaupu, mida meil jätkub ekspordiks. Näiteks kala, teravili ja piim. See nimekiri võiks olla aga oluliselt pikem. Siinjuures ei saa unustada, et ka toidutootmine on majandusvaldkond, mis panustab riigieelarvesse. Nii et kui meie toidutootjatel läheb hästi ja kaupa jätkub ka ekspordiks, siis suureneb ühtlasi Eesti riigi tulubaas.
Tark põllumajandus ja loomakasvatus
Nagu kõik majandussektorid, nii on ka toidutootmine ja põllumajandus kaksikpöörde ehk digi- ja rohepöörde valguses muutumas. Kui digilahendused mõjutavad meie tegevusvälja juba ammu, siis viimase aja trend on rohelahenduste kasutuselevõtt. Ka põllumajandus peab olema kliimatark. Kes nende muudatustega kaasa ei lähe, see kaotab konkurentsis.
Eesti farmerid on väga altid innovaatilisi lahendusi katsetama. Näiteks loomakasvatuses on meil ammu nutilaudad ja -karjamaad, kus loomade tervist ja heaolu jälgitakse ööpäev läbi. Traktorist aga peab lisaks roolikeeramisele oskama tõlgendada ka andmeid, mida kuvatakse tema traktori nutiekraanil taimekasvu, hooldustööde vajaduse või saagikoristuse kohta. Tänu neile uuendustele jääb ära hulk asjatut töövaeva ja ühtlasi jäävad mitmedki vead tegemata.
Need on vaid mõned näited digilahendustest, kuid innovatsiooni toidutootmises tuleks näha laiemalt. Räägime siis kliimamuudatuste kontekstis kasvõi Eestis uute perspektiivikate taimesortide kasvatamisest või uudsetest, keskkonnasõbralikumatest taimekaitseviisidest või uudsetest söötadest loomakasvatuses.
Siinjuures annab oma panuse ka Anu Ait OÜ, kes koostöös Eesti Maaülikooli teadlastega toob innovatsiooni Eesti farmidesse kahe Eesti maaelu arengukava projekti kaudu: „Uudse ja tervist toetava täiendsööda väljatöötamine uuslüpsiperioodiks, maksimaalselt ära kasutades lehmade aretusega saavutatud toodangu võimekust“ ja „Ternespiima Ig väljatöötamine üleminekupiimast“.
Tuleviku märksõna on kindlasti ringbiomajandus, mille eesmärk on säilitada materjalide väärtust võimalikult kaua. Põllumajanduses tähendab see biomassi maksimaalset väärindamist kogu eluringi vältel, alates mullast, milles taim kasvab, kuni taimest valmistatud toidu või söödani ning selle tarbimise järel- või kõrvalproduktina valmistatava biokütuse ja sellest toodetava energiani. Maakera (bio)ressursid on piiratud ja neid ei tohi priiskavalt kulutada.
Selle eesmärk on säilitada materjalide väärtust võimalikult kaua. Põllumajanduses tähendab see biomassi maksimaalset väärindamist kogu eluringi vältel, alates mullast, milles taim kasvab, kuni taimest valmistatud toidu või söödani ning selle tarbimise järel- või kõrvalproduktina valmistatava biokütuse ja sellest toodetava energiani. Maakera (bio)ressursid on piiratud ja seetõttu ei tohi neid priiskavalt kulutada.
Teadusasutuste ja ettevõtjate koostöö
Selliste innovaatiliste lahendusteni jõudmisel on väga suur roll ülikoolide ja põllumajandusettevõtjate koostööl. Teadus ja ideed sünnivad reeglina ülikooli seinte vahel, kuid nende praktikas rakendamiseks tuleb teadlastel ideid koos toidutootjatega farmis või põllul katsetada. Siin on vaja mõlema poole valmisolekut ja koostöötahet. Ja mitte ainult – vaja on ka soodsat keskkonda, näiteks riigi toetusi teadusinnovatsiooni rakendamiseks põllumajanduses. Seega on innovatsiooniprotsessis olulised koostööpartnerid ka riigiametnikud.
Taimekasvatuse valdkonnas on Eesti riik teadus-arendustegevuse toetamisele üsna palju mõelnud. Lisaks Eesti Maaülikoolile ning selle katsebaasidele Rõhul ja Polli Aiandusuuringute Keskuses on põllumajanduse teadmussiirde ja innovatsioonipunktiks ka Maaelu Teadmuskeskus (METK) Jõgeval.
Loomakasvatus vajab teadus-arendusasutust
Eesti inimeste toidulauda ei kata aga ainult põllumees, vajame ka piima, liha ja mune. Loomakasvatuses on aga innovatsioonimootori roll jäänud vaid Eesti Maaülikooli kanda, mis maailmatasemel ülikoolina aitab uuematel teadussaavutustel Eesti farmidesse jõuda. Innovatsioon loomakasvatuses on ka väga oluline, sest see valdkond on kohati põllumajandusest keerulisem: loom on elusorganism ja tema eest peab hoolitsema ööpäev läbi. Ehk tuleks maaülikooli kõrval METK-i sarnane riiklik teadus-arendusasutus ellu kutsuda ka loomakasvatuse valdkonnas, et meie farmeritel oleks võimalikke innovatsioonipartnereid rohkem?
Mida targemaks Eesti toidutootmine muutub, mida paremini oskame oma tooraineid väärindada, seda kindlamad saame olla selles, et meil jätkub kvaliteetset toitu nii endale kui ka välisturgudele. Me ei peaks eksportima toorpiima või teravilja, vaid pigem hõrku ja puhast Eesti toitu, mis on tuntud ja tunnustatud üle maailma. Eesti toidu väärtustamine algab aga meie kõigi kodudest ja igapäevasest söögilauast.
Nopri talu peremees Tiit Niilo kinnitab, et Eesti põllumees on uuenduslik ja kasutab parimat võimalikku tehnoloogiat. Samuti on meie toidu tooraine ja toit väga puhtad. Tarbijale usaldusväärse ülevaate andmine on aga samuti vajalik ja keeruline töö. „Turundus, tarbija harimine ja teadlikkuse suurendamine omamaise toidu kvaliteedist ja väikesest keskkonnajalajäljest on koht, kus põllumees ise saab kaasa lüüa, kuid see töö vajab kindlasti paremat rahastamist. Maamehed-toidutootjad kasutavad ära kõik tehnika soetamiseks ja hoonete parenduseks mõeldud investeeringutoetused, kuid tarbijaharimistoetused olevat riigi tasemel kasutamata. Kui oleks olemas mõni jõukohane toetusmeede meiesuguste jaoks, oleks kindlasti kasutajaid,“ räägib Niilo.
Tarbijate harimisena toob ta näiteks sotsiaalmeediaturunduse, mida Nopri talu kasutab. Toidu teekond põllult taldrikule on tänu Tiktokile kogu aeg nähtav ning jälgijad saavad teada, kuidas valmivad Nopri tooted ja milline on talu igapäevaelu. „Samas ei maksa arvata, et need videod sünnivad iseenesest. Iga kuu kulub meil üks päev filmimiseks, aga näeme, kuuleme ja tunneme tarbija positiivset hinnangut. Arusaadavalt on eri sihtgruppidel erinevad kanalid, mille kaudu harimistegevus käia saab.“
Niilo sõnul on tarbija toetamine eriti vajalik rasketes olukordades nagu praegu, mil kasina ostuvõime juures eelistatakse välismaiseid kampaaniatooteid. „Sellises olukorras on toidutootjal keeruline olla jätkusuutlik ja täita tarbija tulevikuootusi,“ tunnistab ta. „Me kõik teame, et väiksema raha eest on võimalik osta ka head ja eestimaist toitu, lihtsalt valik on kitsam. Aga jällegi – sellise käitumise eelduseks on teadlik ja haritud tarbija.“
Omamaine toit peab saama riikliku uhkuse asjaks
„Sõjavägi peaks sööma ainult omamaist toitu, samuti lasteasutused. PõKa eesmärk on väga äge, kuid selleni jõudmine ilma eestimaise tarbijata pole võimalik. Võtmekoht on ka see, kuivõrd saab teoks sisuline koostöö tootjate ja teadusasutuste vahel. Seni pole see olnud väga edukas, kuid märgid arengust on õnneks olemas. Kuidas aga kasvavad tulevased spetsialistid ning maaelu uurivad teadlased, kui maaeluga kokkupuutuvat seltskonda jääb järjest vähemaks,“ heidab Tiit Niilo küsimuse õhku.
