Praegu päikeseparkide rajamiseks ja neis elektri tootmiseks enam riiklikku toetust ei maksta. See aga pole oluliselt nende ehitamise hoogu maha võtnud, sest lokaalne energiatootmine on saanud uue tähenduse.
Nii võib maakohta, näiteks farmi või viljakuivati lähistele rajatud päikesepark, kus suudetakse ka teatud kogus elektrit salvestada, olla põllumehele tõhus tagatis puhkudel, kui võrguelekter kaob või on börsihinnaga ostes eriti kallis. Seega tagab salvestav päikesepark enda elektrivajaduse ja annab võimaluse sagedusturul raha teenida.
Tehnoloogia nüüd odavam ja kättesaadavam
Eelkõige enda vajadusteks energia tootmine osutub oma äri seisukohalt järjest tähtsamaks, teisalt saavad salvestusvõimekusega päikesepargid osaleda juba tulevast aastast avaneval sagedusturul meie elektrivõrgu koormuse reguleerijatena. Kui suvisel päikeseelektri tootmise kõrgajal on särtsu külluses ja võrku müümine eeldatavasti teab mis suurt tulu ei too, siis sagedusturul võivad päikesejaama omanikule avaneda hoopis uued võimalused ka pargi rajamiseks tehtud investeeringu loodetust kiiremini tagasi teenida.
Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et põllumees peab enese heitlikes turutingimustes kindlana tundmiseks tegelema ka kõikvõimalike kõrvaltegevustega. Kel on lisaks väike tööstus, kes peab turismitalu. Ka energiatootmine võib avada uusi uksi oma majapidamise tulubaasi suurendamisel ja riskide hajutamisel.
Võrumaal Antsla valla maadel teraviljakasvatusega tegelev Avo Kons nendibki, et põllumees ei saa tänapäeval olla ainult põllumajandustootja. „Ta peab hajutama riske ja olema n-ö maaettevõtja, kel mitu tegutsemisliini – põllumajandus on taluniku hobi ja et seda hobi saaks üleval pidada, peavad olema tegevused, mis raha sisse toovad,” iseloomustab Avo Kons maakohas ettevõtlusega tegelemise iseärasusi. „Meil on talus näiteks tuhatkond hektarit põllumaad, mõnisada hektarit metsa, päikeseenergia tootmine, kasvatame lihaveiseid ning lisaks on meil veel n-ö kamba peale ka suusakeskus Kütiorus,” tutvustab Kons.
Ent päikeseparkide juurde naastes tuleb tõdeda, et nende esmane ülesanne, eesmärk ja kasu on farmeri seisukohast vaadatuna selles, et tagada enda toodetud odav elekter energiamahukate tööde tegemiseks – näiteks lüpsmine piimafarmides, viljakuivatamine koristushooajal, töökoja ja selle seadmete varustamine elektriga jmt. Ja nagu märgitud – kõvasti paindlikkust lisab sellisele jaamale salvestusvõimsuse liitmine energiatootmisega, kusjuures akud kuluvad ära ka ajal, mil päike elektrit ei tooda, sest neid tasub ka võrgust laadida siis, kui elektri börsihind odav.
Näiteks kui jaama tootmisvõimsus on 100 kW, siis selle juures võiks olla ka umbes 100 kWh akupank, mille nominaalne võimsus oleks umbes 50 kW ja mis suudaks ühe täislaadimise järel täisvõimsusel voolu anda vähemalt kahe, aga sõltuvalt tarbimisest ka kuni kümne tunni jooksul.
Rahapaigutus tasus loodetust kiiremini ära
Viimased paar aastat, kui võimust võtsid kõrged energiahinnad, oli päikeseelektri tootmine niivõrd kasumlik, et sellega tegelenud ettevõtjad iseloomustavad seda aega ülivõrdes. Nii on enamikul kümnendi alguses päikesejaama rajanud arendajatel õnnestunud investeering praeguseks tagasi teenida, kuigi alguses loodeti tasuvusajaks 6–8 aastat.
Mulgimaal Lassivälja talu pidav Mart Villems sai oma 70 kW võimsusega päikesepargi valmis 2020. aasta detsembris, kusjuures selle rajamise eesmärk oli nii enda tarbeks elektri saamine kui ka võrku müümine. Ja kuna peagi jõudis kätte energiakriis, kujunesid esimesed aastad elektri müümisel väga edukaks.
„Sel ajal, kui parki ehitasin, olid elektrihinnad all ja erilist majanduslikku kasu sellest ettevõtmisest ei paistnud,” nendib Mart Villems. „Et aga toona oli veel viimane võimalus saada päikeseelektri tootmisele taastuvenergia toetust, siis suuresti just sellel ajendil sai park tehtud. Ja läks nii, et elektrihinnad tõusid nii palju, et kolme ja poole aastaga on park ennast juba tagasi teeninud.”
Villems märgib, et tema päikesejaama aastatoodang on siiani olnud keskeltläbi 70 MWh, millest umbes poole kasutab ta ära oma majapidamises, teise poole müüb võrku. Kõige suurema energiakulu moodustab suvine teraviljakuivatamine, mille elektritarbe saab suuresti katta oma toodetud päikeseenergia arvelt. Lisaks läheb elektrit töökoja ja majapidamise tarbeks.
Mis salvestusvõimsuse juurdehankimisse puutub, siis peab Villems seda mõttekaks, kasvõi juba sellepärast, et elektri hinna kõikumine on suur, vahel on see isegi miinusmärgiga ja akupanga abil saaks vältida võrkumüümist ajal, mil see ära ei tasu.
„Aga investeering on väga suur ja praeguses majanduslikus olukorras ma natuke kardan sellist rahapaigutust ette võtta,” nendib ta. „Akupanga rajamise maksumus on samas suuruses päikesepargi rajamisega. Minu pargile sobiks 120 kWh akupank ja selle maksumus on täpselt võrreldav uue pargi ehitusega.”
Ala, mis päikesepaneelide alla jääb, pole Lassiväljal kuigi suur – park mahub tuhandele ruutmeetrile ja asub otse majapidamise kõrval, nii et väärtuslikku põllumaad selle all pole.
Paneelide ümbrust ja alust tuleb Villemsi sõnul murutraktoriga niita, mingi suurema tehnikaga ta seal sõita ei julge, sest paneelide konstruktsioonile võib masinatega kergesti pihta sõita ja endale lisakulusid tekitada. „Lammaste karjatamine paneelide all on hea idee ja ma tean, et seda ka tehakse,” ütleb ta.
Talus jagub päikesejaamade elektrit igaks otstarbeks
Avo Konsi Hoburaua talus on kokku kolm päikesejaama, millest esimese, 2018. aastal valminud pargi võimsus on 340 kW, teine park annab 200 kW ja kolmas, kõige väiksem (16–17 kW), on rajatud kodumajapidamise elektriga varustamiseks. Viimane sai püsti pandud katsetamiseks, kas sellisest pargist piisab maaelamises vajaliku elektri tootmiseks ja kas jagub tulevikus ka mõne elektriauto laadimiseks. Nüüd, kui park juba mõnda aega töötanud, on selge, et selline võimsus on just optimaalne ja võimaldab suveajal isegi natuke elektrit võrku müüa.
Esmalt rajatud kõige võimsam park sai rajatud teraviljakuivati energiavajaduse katteks ja kui midagi üle jääb, siis ka müümiseks. Järgmisena tehtud 200-kilovatine päikesepark teenib ennekõike elektri võrku müümise eesmärki. See pandi püsti hoonetest eemale, kehvale põllujupile, kus niikuinii vili kasvada ei tahtnud.
Kui esimesele pargile saadi PRIA-st investeeringutoetust, siis teine park rajati oma raha eest, aga kuna paneelide hind oli vahepeal märgatavalt odavamaks läinud, siis kujunes rahapaigutuse suurus enam-vähem samasuguseks nagu esimese, toetusega ehitatud pargi puhul.
Ka Avo Kons räägib, et vahepealsed energiakriisi aastad tegid päikeseparkide tasuvusaja paar-kolm korda planeeritust lühemaks. Praegu on ta oma parkide rajaja Smarteconiga arutanud ka salvestusvõimekuse juurderajamist, et näiteks järgmisel aastal avaneval sagedusturul osaleda, aga ta tunnistab, et küsimusi on sellega seoses esialgu veel niivõrd palju, et investeeringu tegemine pole eriti ahvatlev. Eriti, kui arvestada, et 340 kW päikesepargile sobiliku akupanga rajamine läheks maksma umbes 180 000 eurot.
„Pakutakse, et akupargi tasuvus võiks olla seitse aastat, aga selle arvutuse aluseks on võetud 2022. aasta energiahind. Praegu enam sellist hinda pole, sellepärast arvame, et tasuvus lükkub 9–10 aasta peale,” arutleb Kons. „Siin on ka see konks, et meie ettevõte saab olla selle pargi rajamise investor, aga müük ja selle reguleerimine käib n-ö IT-firmade kaudu, kes otsustavad, millal akusid laadida ja millal sealt elektrit müüa. Aga jah, me oleme Exceli tabeli ette võtnud ja rehkendame neid asju, sest tuleb ikkagi sinnapoole (energia salvestamise – toim) suunduda. Ainuüksi elektri müük ei too varsti enam midagi sisse,“ arvab Kons.
Päikesepark võiks toita elektriga töötavat viljakuivatit
Nüüd on talul plaanis soetada Eestis esimene täielikult elektril töötav viljakuivati, mida hakkab elektriga varustama esimesena ehitatud kõige võimsam päikesepark. Sellise kuivati testversioon loodetakse kas sel või järgmisel aastal tallu saada ning siis tasuks akupank kindlasti ära, kuna selle laadimiseks saab kasutada suvepäeval kogutud odavat energiat, mida kuivatis öösel kasutada.
„Paraku sellist aega oleks vaid kuu-poolteist, muul ajal, kui kuivati ei tööta, tuleb ikka võrku müüa. Aga seda saabki siis müüa vastavalt turuolukorrale. Usun, et kombineerimine toimib kõige paremini,” kirjeldab Avo Kons. „Eks alati on nii, et esimesed võidavad. Küllap Eesti Energia hakkab ka sel turul osalema. Päikeseparkidega oli sama lugu – kuni riik sinna ei sekkunud, oli eratootjal kõik ilus, aga hakkas ka riik tootma, sulas väiketootja tulu kokku. Akupankadega võib tekkida sarnane olukord.” Nii leiab Kons, et uute ja suhteliselt väikese võimsusega päikeseparkide rajamine pelgalt selleks, et elektrit võrku müües tulu teenida, saab peagi ümber.
Salvestamine annab sõltumatuse
Siiani on põllumajandusfirmade rajatud päikesepargid jäänud oma võimsuselt enamasti vahemikku 50–200 kW. Kui park on suurem, siis on see mõeldud eelkõige enamiku seal toodetud elektri võrku müümiseks.
Päikeseparkide paigaldajaid on turul rohkesti ja pakutavad võimalused erinevad – näiteks võib paneelid paigaldada farmihoonete katustele, viimasel ajal kinnitatakse neid ka hoonete lõunapoolsetele seintele. Võimalik on teha ka off-grid lahendusi, mis pole võrguga ühendatud.
Põllumehe jaoks võiks selline päikeseelektri tootmise mudel olla üsna asjakohane, arvestama peab aga sellega, et võrguvaba lahendus eeldab salvestusvõimekuse olemasolu ning ilmselt ka generaatori lisamist sellesse autonoomsesse võrku avariiolukordade puhuks, kui päikesepark ei tooda, akud on tühjad, aga elektrit on näiteks lehmade lüpsmiseks vaja.
Ehitatakse järjest suuremaid päikeseparke
Päikeseparkide rajamisega tegeleva OÜ Wiso Engineering hankejuht Madis Anni ütleb, et nii päikeseparkide rajamise eesmärgid kui ka tehnoloogia on aja jooksul kõvasti muutunud. Paneelid on muutunud efektiivsemaks, nad on läinud suuremaks, ka rajatakse järjest suuremaid parke, sest sisendhindade languse tõttu tasubki pigem planeerida suuremat parki.
„Ka tehnoloogia hind muutub üsna kiiresti odavamaks. Viimase paari aastaga on paneel, mis on hinna mõistes põhiline komponent, läinud niipalju odavamaks, et investeeringus on paneelidele kuluva summa suurus võrreldav terasraamide maksumusega, mille külge elemendid kinnitatakse,” räägib Madis Anni. Seadmete kättesaadavus ja valik on ka aja jooksul paremaks muutunud.
Ta märgib, et põllumees võiks endale päikesepargi koos salvestusega rajada teatud ulatuses energiasõltumatuse saavutamiseks. „Päikesepargiga saab põllumees optimeerida oma kulusid, näiteks intensiivse energiakasutuse perioodidel, aga ka konstantse tarbimise puhul,” selgitab Anni. „Eesmärk on suvisel perioodil toota ise oma tarbeks maksimaalselt elektrienergiat. Ülejäägi saab salvestada akudesse või müüa võrku.”
Farmerile pole võrku müümine peamine siht
Kirjeldades päikesepargi rajamist ideest teostuseni soovitab Madis Anni kõigepealt sõnastada lähteülesande, mida pargi ehitamisse raha paigutades püütakse saavutada.
Vastavalt sellele saab projekti hakata etapiviisiliselt ellu viima: alustades eelprojektist ja lõpetades projekteerimistingimustega, edasi tuleb ehitushange ja tööde teostaja valimine ning ehitamine.
Pargi optimaalne suurus tuleb täpselt välja rehkendada
Pargi suuruse üle otsustamiseks peab farmer kõigepealt teadma oma tarbimise profiili kuude lõikes. Siis saab rehkendada, kui suurt taastuvenergia tootmisvõimust optimaalselt vajatakse ning vastavalt sellele ka park projekteerida. Seejuures on oluline rajada päikesepark tarbimiskohale võimalikult lähedale. Päikesepargile lisab jumet sellele installeeritud akupank.
„Paindlikkus on võtmesõna – akupank lubab salvestada toodangust ja enda tarbimisest ülejääva energiakoguse, mida hiljem ise tarbida või võrku müüa,” kirjeldab Anni. „Seda ei pea müüma odava hinnaga, vaid näiteks õhtusel ajal, kui paneelid enam toodangut ei anna ja hind kõrgem.”
Päikesepargi rajamise maksumus sõltub selle võimsusest – kui näiteks 100 kW jaama hind jääb 50 000 – 70 000 euro vahemikku, siis 1 MW võimsusega jaama rajamiseks kulub umbes pool miljonit eurot. Madis Anni toob näite, et 100 kW võimsusega päikesepargi juurde optimaalse, kilovatt-tunni põhise arvestusega 50 kW/100 kWh akupanga rajamine kergitaks kogu rahapaigutuse hinda 50–60%. See sõltub paljudest asjaoludest, millest määravaim on see, kui pika aja jooksul peaks akupank suutma vooluvarustuse tagada ja kui suur on tarbijate energiatarve.
