Eesti on mitmes mõttes positiivses olukorras võrreldes enamiku teiste Euroopa riikidega – kasutame vähem taimekaitsevahendeid ja väetisi, meil on palju mahemaad, meie toit on puhtam, meil on säilinud mitmekesine loodus, mille üle oleme uhked.
Põllumajandustootmise esmane eesmärk on varustada ühiskonda toiduga, kuid see tegevus toimub vahetus kontaktis looduskeskkonnaga. Seetõttu on oluline, et tootmine arvestaks ümbritseva keskkonnaga ja tagaks selle hea seisundi. Paraku näitavad seireandmed Eesti pinna- ja põhjaveekogumite seisundi halvenemist ja nitraatide sisalduse suurenemist vetes (vt Põllumehe Teataja veebruarinumbris ilmunud artiklit siin https://pollumeheteataja.ee/uudis/2024/02/26/nitraate-jouab-pinna-ja-pohjavette-jarjest-rohkem/). Erinevates meetmeprogrammides rakendatud tegevused põllumajandusest tulenevate keskkonnariskide vältimiseks ei ole andnud soovitud tulemust.
Hinnanguliselt on haritavalt maalt veekogudesse jõudev inimtekkeline lämmastikukoormus 20 000 tonni aastas, mis lämmastikväetise toiteelemendi hinna kaudu ümberarvutatuna tähendab põllumajandussektorile ligi 27 miljonit raisatud eurot. Seetõttu on vaja täiendada ja nüüdisajastada põllumajanduse veekeskkonnale avalduva mõju piiramise meetmeid.
Soojem ja niiskem kliima pole kasuks
Soojenev kliima on soodne orgaanilise aine lagundajate tegevusele. Periood, mil maapind on talvel külmunud, on lükkunud edasi ja muutunud lühemaks. Külmal ajal on sademeid enam ja need on intensiivsemad – lume asemel vihm ja rohkem korraga. Sellega kaasneb mulla sagedasem ja ulatuslikum külmumine ja sulamine. Soojemaks on muutunud eriti kevad-talv, perioodil 1950–2016 vähenes keskmine lumikattega päevade arv 27 võrra. Ebasoodne või äärmuslik ilmastik on saanud põllumajandustootmises tavaliseks.
Hooaja keskmisel temperatuuril ja kumuleeritud sademetel on väga oluline mõju lämmastiku leostumisele. Erinevate lämmastikuvormide liigsed vood halvendavad pinna- ja põhjavee kvaliteeti. Mullas toimuvate protsesside (ammonifikatsiooni ja nitrifikatsiooni) tagajärjel vabaneb orgaanilisest ainest nitraatioon, mis leostub hõlpsalt.
Mullas oleva liigse lämmastiku leostumise ärahoidmiseks tuleks väetada võimalikult täpselt vastavalt taime vajadusele, vältida väetamist vegetatsiooniperioodi lõpus ja hoida põld taimkattega kaetult aasta ringi. Erinevate vahekultuuride kasvatamine vähendab uuringute andmetel lämmastiku leostumist 30–60%. Soovitatav on vähemalt 30–50% haritavast maast hoida talvise taimkatte all.
Kuidas vähendada lämmastiku leostumist?
Eesti ja teiste riikide uuringud on näidanud, et võrdväärse lämmastikunormi andmisel on talvel lämmastiku leostumine vedelsõnniku ja digestaadi puhul oluliselt suurem kui mineraalväetiste kasutamisel. Suur on leostumine ka siis, kui anda sügisel ilma taimkatteta põllule vedel- või poolvedelsõnnikut. Seejuures ei ole vahet, kas seda tehakse septembris, oktoobris või novembris, kuid vähemalt 1. oktoobrist tuleks selline tegevus taimkatteta põldudel lõpetada. Sügisel pärast sõnniku andmist kaob nitraatlämmastik künni kihist ühe-kahe kuuga. Arvestades Eesti tingimusi, ei ole soovitatav kasvavate põllumajanduskultuuridega põldudele vedel- ja poolvedelsõnnikut laotada 15. oktoobrist kuni 1. aprillini.
Digestaadi ja vedelsõnniku puhul aitavad lämmastiku leostumist vähendada samad võtted. Mõlemat tuleks anda sügisel ainult taimkattega põllule ja nendega antav lämmastiku kogus ei tohi olla suurem põllul kasvava kultuuri sügisesest lämmastiku omastamise võimest.
Lisaks ajastamisele mõjutab lämmastiku võimalikku leostumist oluliselt ka sõnniku laotamiseks kasutatud tehnika. Vedelsõnniku või virtsa viskoossus võib märkimisväärselt varieeruda, mistõttu ei ole paisklaotamisel laotamislaiust, -ühtlust ja kogust hektari kohta võimalik täpselt ennustada.
Selle asemel on võimalik kasutada vedelsõnniku mulda viimiseks sisestus- või sõbastusseadisega vedelsõnnikulaoturit või laotada vedelsõnnik lohislaoturiga põllupinnale ja segada mullaga täiendava tööoperatsiooni käigus.
Põllukultuuride väetamisel on oluline lähtuda sõnnikus sisalduvate taimetoiteelementide täpsest arvestusest, et tagada loomakasvatusega vältimatult kaasneva materjali tõhus kasutamine, väiksem kulu mineraalväetiste ostmisele ning vähendada kadusid nii pinna- kui ka põhjavette.
Analüüsi sõnniku keemilist koostist
Aladel, kus põllumajandustootmine on põhjustanud või võib põhjustada olulise veekeskkonna kvaliteedi languse, võiksid põllumajandustootjad põldudel väetisena kasutatava sõnniku toiteelementide sisalduse väärtused laboratoorselt määrata kord kolme aasta jooksul kõikidest sõnnikuhoidlatest.
Väetamisplaani koostamisel tuleb lähtuda sõnnikuproovi keemilise analüüsi tulemustest. Et saada täpsemat ettekujutust põllu olukorrast, on saagiaasta lõppedes nutikas koostada peamiste t taimetoiteelementide bilanss, mis võimaldab hinnata nii riske keskkonnale, tasuvust (bilansi suur ülejääk on sisuliselt rahaline kahju) kui ka täpsemalt planeerida väetamist järgnevaks aastaks.
Põllukultuuride väetamisel on kindlasti vaja arvestada mulla omadusi, eelkultuuride mõju, erinevate kultuuride toiteelementide omastamise võimet konkreetsel hetkel ja ka reaalset saagipotentsiaali. Viimane sõltub paljudest tingimustest, sealhulgas nii sordist, agrotehnoloogiast kui ka ilmastikuoludest. Saagi planeerimisel võiks lähtuda pikaajaliste keskmiste saakide tasemest konkreetsel põllul.
Toiteelementide omastamine on kõige intensiivsem taimede kiire kasvu ja arengu ajal, kuid see on võimalik vaid teatud koguses päevas. Suurim päevane lämmastikuvajadus on 1,2–2,5 kg/ha ja fosforivajadus 0,4–0,6 kg/ha sõltuvalt kasvatatavast kultuurist. Kui taim ei jõua põllule antud lämmastikku ära kasutada, liigub see kasvukihist välja ning on kadu nii keskkonna jaoks, kuid ka asjatult raisatud raha. Seepärast on soovitatav anda väetamisel suuremad lämmastikukogused jaotatult, suurima ühekordse normiga 80 kg/ha. See võimaldab täpselt ajastada ja pidevalt hinnata konkreetse aasta ilmastiku- ja kasvuolusid ning kohandada kultuuride väetamist aasta reaalsetele saagiootustele.
Väetamine nõuab väga täpset tööd
Väetamisel on oluline jälgida põllu mullastikuomadusi ja orgaanilise süsiniku sisaldust. Mulla erisusi ja väetisetarvet peab ja saab praktikas tunduvalt rohkem arvesse võtta, kui seda seni on tehtud.
Eestis tehtud katsed on näidanud, et isegi juhul, kui turvasmullal asuvat rohumaad ei harita ega väetata, on lämmastiku leostumine võrreldav mineraalmullal paiknevate haritud ja väetatud põldudelt leostunud lämmastiku kogusega. Turvas on mineraliseerudes hea lämmastikuallikas ning suure mineraalse lämmastikusisaldusega turbamullal toimub puuduliku fosfori- ja kaaliumivarustatuse foonil ka väetisi andmata mineraalse lämmastiku liikumine alumistesse kihtidesse. Turvasmullal kasvatatavate kultuuride lämmastikunormi tuleks vähendada 30%.
Samuti on toiteelementide leostumise seisukohast oluline teada, kui kiiresti vesi mulda ja mullas liigub. Mida kergema lõimise ja suurema poorsusega on muld, seda kiiremini imendub vesi mulda ja liigub seal kiiremini kui tihedas mullas. Paekivil kujunenud õhukestes ja koreselistes erineva veerežiimiga muldades on vee filtratsioonikiirus suur. Taimede toiteelementide omastamise võime sõltub aga suures osas nende kasutuses olevast veest. Lämmastikuga väetamist peaks sellistel tundlikel muldadel vähendama 20% võrra ja seda peaks tegema võimalikult heas sünkroonis taime vajadustega, et vältida liigset toitainete leostumist. Taimede ja mullaelustiku poolt kasutamata nitraatlämmastikku ei suuda muld kinni hoida ja see uhutakse mulla alumistesse kihtidesse, kust see võib jõuda kas põhja- või pinnavette.
Põllumajanduskultuuride kasvatamisel tasub meelde tuletada, et enamiku kultuuride puhul on väetiste mõju saagi moodustumisele väiksem kui pool kõikide tegurite kogumõjust. Võrdselt olulised on ka kasvukoha tingimused, agrokliima ja agrotehnilised võtted.
Eeltoodut arvesse võttes on muutuvas kliimas ja seetõttu muutuvas poliitilises ning majanduslikus keskkonnas vajadus uute, kohandatud meetmete järele. Tarvilik on rakendada oludele vastavat keskkonnasäästlikku tavaviljelust, kasutades kultuuride vajaduspõhist ja muldade seisundist tulenevat tasakaalustatud väetamist.
Nitraaditundlike alade kaks stsenaariumit
Eelnevalt kirjeldatud täiendavad lämmastiku leostumise piiramise meetmed on Maaelu Teadmuskeskus koos Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse ja Keskkonnaõiguse Keskusega välja pakkunud kliimaministeeriumi tellitud nitraaditundliku ala (NTA) muutmise uuringus. Uuringus esitati kaks võimalikku NTA ümberkorraldamise varianti.
Esiteks ala laiendamine koos täiendavate kohustuslike meetmete kehtestamisega nii ala sisse jäävatel põllumajandusmaadel kui ka osaliselt üle Eesti (probleemala põhine lähenemine). NTA laiendamise puhul hõlmati kaardil kujutatud ettepanekuala sisse nende olulise põllumajanduskoormusega voolu- ja seisuveekogude valglad, milles on seireandmete põhjal nitraadi- või üldlämmastiku sisaldus ökosüsteemide toimimiseks liiga suur ja mis on seetõttu kas eutrofeerumisohus või juba eutrofeerunud.
Lisaks hõlmati ettepanekuala sisse piirkonnad, kus on kaevudes või allikates tuvastatud suur nitraadisisaldus. Allikate puhul võeti piirväärtuseks 25 mg/l ja kaevude puhul 40 mg/l.
Teine variant on NTA täiendavate kohustuslike meetmete kehtestamine kõikides Eesti piirkondades, kus nitraatide leostumine on kiirem (leostumise riski põhine lähenemine).
See variant ehk kogu Eesti NTA-ks muutmine ei tähenda, et igal pool peaksid hakkama kehtima samad kohustuslikud meetmed. Täiendavaid meetmeid oleks selle variandi põhjal põhjust rakendada üle Eesti leostumise riskipiirkondades. Nendeks on kaitsmata ja nõrgalt kaitstud põhjaveega alad ning turvasmuldade ja tundlike muldadega kaetud alad.
Uuringus väljapakutud võimalikud uued NTA-d
Kumb NTA variant ja mis vormis kehtima hakkab, selgub lähiaastatel. Kaart: Tambet Kikas
