Väetiste kasutamine on põllumajanduses vältimatu, vastasel korral väheneb regulaarse saagikoristuse tulemusel mulla toitainete varu. Väetada tuleb tasakaalustatult, sest saaki sidumata jäänud lämmastik ja fosfor võivad jõuda põllult ümbritsevasse looduskeskkonda, kahjustades ökosüsteemide toimimist.
Mullaosakesed seovad fosforit ja ammooniumit ning need pääsevad üldjuhul liikuma vaid koos mulla mineraalosaga. Kuigi savivaestes kergema lõimisega muldades võivad ka need koos veega mullaprofiilist välja leostuda ja põhjavette sattuda või suurte sadude ja intensiivse lumesulamise ajal pindmise äravooluga lähimasse veekogusse jõuda, pole nende mullast kaotsiminek nii laialt levinud kui nitraatlämmastiku puhul.
Nitraat jõuab hõlpsalt veekogusse
Nitraat (NO3-) on mullaosakestega nõrgalt seotud ning liigub tarvitamata jäämisel kiirelt koos sademe- või lumesulamisveega mööda maapinda, läbi mulla ja drenaažisüsteemi või põhjaveekihi mõnda veekogusse. Nitraat rikub sealse toitainete tasakaalu ning piisava fosfori olemasolul põhjustab eutrofeerumist ja rikub veeökosüsteemi toimimise. Ebasoodsas ökoloogilises seisundis veekogud mõjutavad negatiivselt inimestki. Näiteks kahanevad veekogude kalavarud, vähenevad puhkevõimalused ja veekogu esteetiline välimus, veevarustuseks kasutatavad veekogud vajavad kulukamat veepuhastust. Lisaks on nitraadirikka põhjavee joomine tervist kahjustav.
Levinud arusaama kohaselt kadus Eestis veekogude nitraadiprobleem pärast kolhoosikorra kokkukukkumist. Kuigi seireandmed näitasid 1990. aastatel pinna- ja põhjavee nitraadisisalduse olulist vähenemist, siis viimase 20 aasta jooksul on see pidevalt suurenenud. Võttes arvesse kõiki Keskkonnaseire Infosüsteemi kantud andmeid, on vooluveekogude viie aasta libisev keskmine nitraadisisaldus suurenenud viimase 20 aasta jooksul 5 mg/l tasemelt 8 mg/l-ni tänapäeval (joonis 1). Aastas seiratakse 60–100 vooluveekogu, seega on tegemist trendiga, mida ei saa lugeda juhuslikuks ega üksikute veekogude poolt mõjutatuks.
Andmed kinnitavad probleemi tõsidust
Selleks, et saada täpsem ülevaade viimase aja trendidest, võtsime vaatluse alla ajavahemiku 2011–2022 ja jagasime selle kolmeaastasteks perioodideks. Keskmistasime nitraadisisaldused pikemate jõgede puhul samasuguste lõikude (vooluveekogumite) kaupa, nagu kasutatakse jõgede seisundi hindamisel. Selgus, et aastate 2020–2022 keskmine nitraadisisaldus oli 64% vooluveekogumites suurem kui 2011–2013 keskmine. Andmeid mõlema perioodi kohta on 81 veekogumist. Võrreldes perioodiga 2017–2019, suurenes aastatel 2020–2022 keskmine nitraadisisaldus aga lausa 71% veekogumites. Ainus periood, mille jooksul keskmine nitraadisisaldus suuremas osas veekogumites (62%) vähenes, oli 2017–2019 võrdluses aastatega 2014–2016. Need andmed kinnitavad, et probleem on tõsine.
Kuigi Eestis on juba alates 2003. aastast Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlikul alal (NTA) rakendatud nitraadi põllumajandusest veekogudesse jõudmise vähendamiseks kohustuslikke meetmeid, näitavad seireandmed, et olukord halveneb seal kiiremini kui Eestis keskmiselt. Veekogumites, mille valglast jääb vähemalt 40% NTA-le, suurenes aastatel 2020–2022 keskmine nitraadisisaldus perioodi 2011–2013 keskmisega võrreldes 86% juhtudel. Võrreldes aastaid 2020–2022 aastatega 2017–2019, kasvas keskmine nitraadisisaldus lausa 91% veekogumites.
Ainus jõelõik, kus nende perioodide võrdluses nitraadisisaldus vähenes, oli Valgejõe lähtest Niinemäe kraavini. Et tegemist ei ole statistilise vea piires suurenemistega, näitab asjaolu, et kümnes veekogumis, mille nitraadisisaldus kahe värskeima kolmeaastase perioodi võrdluses suurenes, oli keskmine kasv 3,8 mg/l ja muutused jäid vahemikku 0,8 ja 5,9 mg/l.
Murettekitav eutrofeerumine
Nitraadisisalduse ja selle suurenemise mõju veekogudele saab hinnata, kui võtta arvesse ka teisi eutrofeerumise indikaatoreid. Nitraadisisalduse asemel kasutatakse eutrofeerimise hindamisel üldlämmastiku sisaldust. Veel arvestatakse üldfosfori sisaldust ning fütoplanktoni või põhjaeluliste ränivetikakoosluste ja suurtaimede koosluste seisundit.
Värskeimate andmete põhjal on Eestis eutrofeerumisohus 105 ja eutrofeerunud 13 vooluveekogumit 422-st. Eutrofeerumisohus on 19 ja eutrofeerunud 31 järve 93-st. Rannikuvee puhul on 16-st rannikuveekogumist 8 eutrofeerunud ja kaks eutrofeerumisohus. Üldlämmastiku suure sisalduse pärast on eutrofeerunud või eutrofeerumisohus 64 vooluveekogumit, 38 järve ja üheksa rannikuveekogumit.
Vooluveekogud on pigem eutrofeerumisohus ja mitte eutrofeerunud seetõttu, et õnneks on Eestis reeglina suure lämmastikusisaldusega vooluveekogudes vähe fosforit ja vastupidi. Lisaks on kiiresti voolavas vees nii ränivetikatel kui ka suurtaimedel keeruline toitaineid omastada.
Samas jõuab lämmastikurohke vesi vooluveekogudest nii järvedesse kui ka rannikumerre, kus sissekantud lämmastik võetakse põhjasetetesse kogunenud fosfori abil kiiresti aineringesse ning see toob kaasa eutrofeerumise. Seetõttu on ka eutrofeerunud järvede ja rannikuveekogumite osakaal palju suurem kui vooluveekogumite oma.
Põhjavees suureneb nitraadisisaldus
Põhjavee puhul pole nitraadisisalduse olukord vooluveekogudest parem. Vaadates näitena viit
NTA-l asuvat allikat või allika-ala, mida on alates 1980. aastest enam-vähem regulaarselt seiratud, selgub, et nende nitraadisisaldus vähenes oluliselt 2000. aastate alguseni ja on seejärel tõusma asunud (joonis 2). Nende viie allika aasta keskmine nitraadisisaldus oli 2022. aastal suurem kui ühismajandite ajal 1982. aastal, ulatudes peaaegu joogivee piirväärtust tähistava 50 mg/l-ni.
Suuri nitraadisisaldusi, üle 50 mg/l või selle lähedal, on viimastel aastatel regulaarselt tuvastatud ka NTA-st väljaspool asuvatest allikatest, näiteks Mõra jõeoru allikates Tartumaal, Koila Linnamäe allikast Viru-Nigula lähedal, Võhma lähedal Kahalas olevast allikast, samuti Rapla- ja Viljandimaa allikatest.
Mis on süveneva nitraadiprobleemi põhjused?
Mõistagi tekib küsimus, mis on süveneva nitraadiprobleemi põhjused ja milline on selle juures põllumajanduse osa. Põllumajandusega seotud mõjutegurid võiks jagada nelja rühma – maakasutuse, tootmissisendite kasutamise intensiivsuse ja ilmastikuga seotud ning biogeofüüsilised. Valglapõhiste andmete analüüs näitas, et vooluveekogude nitraadisisaldus on kõrgem seal, kus rähksete, koreserikaste ning turvasmuldade osakaal on suurem. Samuti seal, kus põllumaa suhe kogu valgla pindalasse ja taliviljade osakaal põllukultuuride pindalast oli suurem. Taliviljade puhul on väetusnormid sama saagikuse juures pisut kõrgemad ja statistika näitab, et püütakse ka suuremaid saake. Ka suurem loomühikute arv valgla pindala suhtes oli vooluveekogude nitraadisisaldusega positiivselt seotud.
Mineraalväetiste kasutamine pea kahekordistus
Valglapõhiseid väetiste kasutamise andmeid Eestis paraku ei ole, mistõttu saab välja tuua ainult üldise seose, et aastatel 2004–2021 kasutatud mineraalväetiste kogus peaaegu kahekordistus. Kui mõelda väetiste kasutamise majandusliku optimumi peale, siis nendel aastatel, kui teravilja hinnad tõusevad väetiste hindadest suhteliselt kiiremini, on kasulikum varasemast rohkem väetisi kasutada. Ning vastupidi, kui väetiste hinnad kasvavad teravilja hindadest kiiremini, on kasulikum väetiste kasutamist vähendada. Sellest loogikast lähtuvalt oli Eestis tugev stiimul suuremaid saake püüda näiteks aastatel 2007, 2012 ja õlikultuuride puhul ka alates 2016. aastast. Tugev stiimul väetiste arvelt kokku hoida oli aga aastatel 2009 ja 2013–2014. Kes kõrvutab neid aastaid joonistel 1 ja 2 toodud nitraadisisalduse graafikutega, näeb mõningaid kokkulangevusi. Ilmastikulgi on oluline osa. Näiteks 2016. aasta suve lõpp oli sademeterohke, eriti Lääne-Virumaal. Sellega kaasnes aga saagikuse oluline vähenemine.
Eelkirjeldatud tegurite mõju võib kumuleeruda. Näiteks olukorras, kus rähksetel ja koreserikastel muldadel kasvatatakse talinisu ja turuolukord soosib suure saagi püüdmist, kuid saagi rikub konkreetse aasta ilmastik ning augustist oktoobrini on tavapärasest sademeterikkam. Nii jääb osa antud toitainetest kasutamata ja nende leostumise tõenäosus on tavapärasest oluliselt suurem. Mida suuremaid saake eesmärgiks seame ja mida heitlikum on ilmastik, seda suurem on ka risk, et süvendame nitraadiprobleemi veelgi.
Esitatud andmed näitavad, et senised nitraadi veekeskkonda jõudmise piiramise meetmed pole olnud efektiivsed ei NTA-l ega Eestis tervikuna ning tuleb astuda jõulisi samme põllumajanduses lämmastikukasutuse tõhustamiseks. Vastasel juhul jätkub nitraadi asjatu liikumine pinna- ja põhjavette ning meie looduskeskkond ja joogiveevarude kvaliteet halvenevad üha suuremal määral.
Kevadeks valmivad parendusettepanekud
Ka Euroopa Komisjon on toonitanud 2021. aastal Eesti nitraadidirektiivi täitmise aruande tagasisides, et Eesti peaks NTA-de ulatuse üle vaatama ning lisama alasid, millelt jõuab vesi eutrofeerunud või eutrofeerumisohus veekogudesse. Lisaks soovitatakse üle vaadata põllumajanduse veekeskkonnale avalduva mõju piiramise meetmed, et vähendada mere ja siseveekogude eutrofeerumist.
Nimetatud põhjustel tellis Kliimaministeerium Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuselt, Maaelu Teadmuskeskuselt ja Keskkonnaõiguse Keskuselt uuringu NTA piiride ülevaatamiseks ja muudatusettepanekute tegemiseks nii ala piiride kui ka nitraadikadu piiravate meetmete kohta. Artiklis toodud andmed on selle töö esimese etapi tulemus. Kevadeks valmivas lõpparuandes esitatakse ettepanekud võimalikeks muudatusteks ja analüüsitakse nende rakendamise sotsiaalmajanduslikke ja veekeskkonnale avalduvaid mõjusid.
