Kuigi metsandus on Euroopas üsna varieeruv sektor nii metsamaa struktuurilt kui ka osakaalult, luuakse poliitikat kõigile ühtemoodi. Veelgi enam, seda tehakse olukorras, kus otsustusorganitel selleks sisuliselt mandaati ei ole.
Metsandussektoris põhjustavad tihtilugu suurt pahameelt uute regulatsioonide loomiseks toodud põhjendused, mis on eesmärkidega vastuolus või sisutühjad. Küsimusi tekitab uute bürokraatiat ja halduskoormust suurendavate regulatsioonide eesmärk ning kulisside taga peituv võimuvõitlus.
Andmed on võim!
Kui peidetud eesmärkideks on regulatiivne kontroll liikmesriikide ressursside üle või andmete kogumine tuleviku õigusaktide tarbeks, peab Eesti enda seisukohtade kujundamisel kindlalt kahe jalaga maas seisma.
.jpg "heworitz")
Selge on, et metsad mängivad tähtsat rolli, seda on mõistnud ka Euroopa Liit, kuid metsade struktuur Euroopas on väga varieeruv ja ühtset käsitlust ei ole. Seda enam peame Eestis kujundama väga selged seisukohad, et säiliks tasakaal majanduslike ja looduskaitseliste eesmärkide vahel.
Metsarikkad riigid hädas
Euroopas on küpsemas mitu metsandussektorit puudutavat algatust, millel on üsna suur mõju metsarikastele liikmesriikidele. Euroopa Komisjon tutvustas möödunud aasta lõpus metsaseire määrust, mida ilmestab hästi ühe komisjoni ametniku viide stalinistlikule lähenemisele algatuse juurutamisel. Selline ei tohiks olla suhtumine liikmesriikide ja sealsete maaomanike otsustusõigusesse. Uus seireraamistik tähendab muu hulgas meie maksumaksja jaoks lisaväljaminekuid ja ka tundliku informatsiooni avalikustamist. Kuidas on kaitstud omandiõiguse põhimõtted?
Üha rohkem regulatsioone
Lisaks uuele seireraamistikule on laual ka metsade raadamise ja raadatud maal toodetud toidu algatus, looduse taastamise ja looduskaitse raamistik ning elurikkuse strateegia, mis seavad metsaomanikele üha suuremaid ootusi, kohustusi ja eesmärke. Nende kõigi ühine joon on ebaselgus, vastuolulised eesmärgid ning selgete ja ühtsete definitsioonide puudumine.
„Kaitse” või „range kaitse” on olemuselt riigiti väga erinevad. Kas on õiglane nõuda meilt kaitsealuse ala suurendamist olukorras, kus oleme juba selles vallas Euroopas esirinnas?
Kas midagi on ka hästi?
Usun, et on positiivne, et metsade teema on päevakorda tõusnud. Inimene täidab elus eesmärke tulevaste põlvede nimel ning neile tuleb jätta maa ja mets vähemalt sama heas seisukorras kui see on praegu.
Kindlasti loovad uued algatused ka ettevõtjatele uusi võimalusi. Siiski peab säilima kriitiline meel ja maaomanikel lasub üha suurem roll ennast poliitikakujundamisse kaasata. Peame õppima mineviku vigadest, et neid mitte korrata.
Me peame olema hea kohanemisvõimega ja ei saa loota, et riik meie eest kõik ära teeb. On selge, et ametnikud kõigest kõike ei tea ja ei peagi teadma. Samuti peavad juhtorganid ja ka ühiskond tervikuna mõistma, mis hüvesid maaomanikud ühiskonnale pakuvad, ning nendega arvestama. On vaja koostööd ja ühiseid jõupingutusi!
Selge on see, et praegune sotsiaalmajanduslik olustik on muutunud võrreldes 20 aasta taguse ajaga. Nii tarbijate kui ka ühiskonna teadlikkus ümbritsevast on muutumas, nagu ka kliima ja majanduslik keskkond, mis vajab uusi ja teistsuguseid praktikaid.
Seda enam ootame ka enda eeskõnelejatelt ja poliitikakujundajatel sirgeselgsust ja sektori kaasamist olukorras, kus näeme järjest rohkem konkureerivaid ja paraku kohati ka väga vastuolulisi eesmärke.
