Jõgevamaa teraviljakasvataja Tõnis Soopalu jagab Instagramis põllumehe elu telgitaguseid tuhandete jälgijatega USA-st Jaapanini. Ta ütleb, et sotsiaalmeedias oma tegemiste aktiivne jagamine on andnud teise dimensiooni ka farmeritööle ja on hea näha, et põllumajandus läheb päriselt nii paljudele inimestele korda.
Vaimastveres põldusid pidav Tõnis ei plaaninud tegelikult põllumeheks hakata, nii kuidagi lihtsalt läks. Tema vanemad ehitasid talu alates 1990. aastate algusest nullist üles ja alustasid nagu paljud sel ajal paarikümne hektariga. „Enne eurotoetusi valitses siin praeguses mõistes kiviaeg ja eks mu vanemaid toitis vaid usk ja lootus,“ sõnab ta. Mõistagi aitas Tõnis lapsest saati jõudumööda vanemaid talutöödes, kuid teda ei kasvatatud ideega, et ta ilmtingimata peaks isa töö üle võtma ja põllumeheks hakkama.
Nii õppiski Tõnis Tartu Ülikoolis hoopis riigiteadusi. Õpingute lõppedes olid aga kodutalus asjad parasjagu sealmaal, et isale hakkas talupidamine koormavaks muutuma. „Ta pakkus mulle, et kas ma võtan põllupidamise üle või ta lõpetab sellega. Samal ajal sai taotleda ka noortaluniku toetust 40 000 eurot. See oli 2011. aastal väga suur raha. Niisiis läksin õppisin Säreveres taimekasvatust, võtsin isa käest talu üle ja alustasin farmerielu,“ räägib Tõnis. Maad oli tookord 100 hektarit, nüüdseks on põldude pind 280 hektarit. „Suuremaks ei plaani kasvada, sest selle pinna suudan ise ilma lisatööjõudu palkamata ära harida.“
Vaja oleks väga häid aastaid
Praegust aega nimetab Tõnis huvitavalt raskeks. „Tootmiskulud on viimastel aastatel tõusnud lausa kohutavalt, marginaal on muutunud nii õhukeseks, et selle katmiseks peavad tulema ainult head või väga head aastad. Aga eelmine aasta ei olnud hea,“ sõnab ta. „Mul on siiski nii palju vedanud, et taliviljad on alles erinevalt Lõuna- ja eelkõige Lääne-Eestist, kus tänavune lumeta talv mõnel pool talirapsi täielikult hävitas.“
Tõnis nendib, et põllumehed ei ole osa saanud üüratust hinnatõusust, mis on toimunud poes. „Kõik sisendid on läinud mõne aastaga oluliselt kallimaks, seevastu vilja hind on ikka sama. Algtootmisega tegelevad ettevõtjad saavad sama raha, mida alati ja hinnatõus meieni ei jõua,“ sõnab ta. Näiteks nisutonn maksis 2012. aastal 200 eurot ja jahu 590 eurot tonn. 12 aastat hiljem maksab nisu ikka sama palju, aga jahu on 1400 eurot tonn.
Põllumajanduses ei ole Tõnise sõnul praegu ruumi valeotsusteks. Ta toob näiteks vahepealse väetise hinnatõusu. Selle hind kerkis lühikeseks sügisperioodiks 1000 euroni tonn ja osad põllumehed ostsid selle hinnaga terve eelseisva hooaja väetised. Eks nad kartsid, et ehk tõuseb hind veelgi. „Ma tegin südame kõvaks ja ei ostnud. Ning pool aastat hiljem oli väetise hind langenud poole võrra. Aga väga paljud põllumehed kasvatasid selle hirmkalli väetisega saagi, millega jäid suurde miinusesse,“ räägib ta. „Põllumajandus on selles mõttes absurdne ala, et igal muul tootmisalal saad oma toodangut prognoosida, aga meie alal on teada vaid sisendite hind ja kõik muu on täielikult sinu kontrolli alt väljas. Ilm on ettearvamatu, vilja hinna ütleb meile börs, põllumehel ei ole siin mingit sõnaõigust.“
Tuleb otsida nutikaid võimalusi
Muidugi otsib ta põllumehena ka lisasissetulekut ja võimalusi maaharimine veel efektiivsemaks muuta. Näiteks liitus Tõnis eAgronomi süsinikuprogrammiga ehk püüab juurutada oma põllumaal praktikaid, mille käigus seotakse süsinikdioksiidi. Seotud süsinikku hinnatakse vastavate metoodikatega ja väljastatakse süsinikukrediidi sertifikaat, mille müügist saab teenida lisatulu.
Süsiniku suuremaks sidumiseks on Tõnis ette võtnud mitu sammu: ta on loobunud kündmisest, purustatud põhk jääb põllule, samuti kasvatab ta vahekultuure, millega omakorda seondub väiksem väetiste vajadus.
Eesti põllumees paistab Euroopa Liidus silma vähese pestitsiidide kasutusega ja võrreldes suurte põllumajandusmaadega on meil elurikkusega üsna head lood. Ometi on põllumeestele pandud suur vastutus rohepöörde elluviimisel ja see nõuab suuri investeeringuid.
„Ma pean vähendama oma süsiniku jalajälge, mis tähendab näiteks, et pean tegema otsekülvi – külvama otse kõrde. Otsekülvik maksab aga 150 000 eurot. Või peaks põllumees pritsima täpsemalt, kuid vastav kaamerasüsteem, mis tunneb ära umbrohtusid ning võimaldab täpsemini pritsida, maksab 50 000–60 000 eurot. Kui ma rohepöörde nõudeid ei täida, vähenevad toetused. Praeguses ela-või-sure olukorras on rohepööret meie jaoks küll natuke liiga palju ja liiga kiiresti,“ sõnab Tõnis. Ta lisab, et paljud põllumehed lootsid, et seoses pandeemia ja Ukraina sõjaga rohepöörde tempo vaibub, kuid praegu seda näha ei ole. „Ma ei ole rohepöörde vastu, sest põllumehena usun, et panus keskkonnahoidu ja kestlikkusse on tähtis, aga minu hinnangul ei ole põllumajandussektoris seda raha, et hakata rohepööret kiiresti ellu viima.“
Põllupidamisest Instagramis
Räägime ka Farmer Tõnisest ehk Tõnise tegemistest Instagramis. Tema kanal sai Instagramis alguse umbes viis aastat tagasi ja alguses oli see rohkem naljaklippide tegemine. Idee sai Tõnis põllumeeste jälgimisest Youtube’is ja kuna Ameerika põllumeestega oli keeruline suhestuda, mõtles ta, et prooviks midagi Eestis teha.
„Ajapikku on kanal läinud sisulisemaks ja ma näitangi ilustamata igapäevaelu. Selgitan, miks ma midagi teen, mida erinevad tööd tähendavad. Alguses olin ettevaatlik oma tegevuste jagamisega, kuna ikka on hirm, et teen midagi valesti ja teised põllumehed ei võta tõsiselt. Siiani on aga tagasiside olnud väga positiivne ja ka teiste põllumeestega on olnud konstruktiivseid mõttevahetusi. Keegi mind siiani elurikkuse hävitamises ei ole süüdistanud ja pigem tuntakse siirast huvi põllumees-mõjulooja tegemiste suhtes,“ sõnab Tõnis, kel lisaks Instagramile on ka blogi, kus ta saab oma tegemistest pikemalt kirjutada.
Instagramis on Farmer Tõnisel üle 10 000 jälgija ja Eestis on ta ainuke põllumees, kes oma toimetusi sotsiaalmeedias järjepidevalt jagab. Kusjuures ta ei ole panustanud ühtegi senti kanali jälgitavuse kasvatamisse, vaid jälgijaskond on ise orgaaniliselt laienenud. Tõnisel on jälgijaid kogu maailmast.
Mis inimesi kõige enam huvitab? „Täiesti suvalised asjad! Mõne klipiga näen kõvasti vaeva, aga inimesi eriti ei huvita. Samas kõnetab aga mõni nn lambiteema – näiteks surnud hiir kombainis või mõni kassivideo. Inimesi huvitavad kõik asjad ja ka need, mis minu jaoks on argipäev,“ räägib Tõnis. „Ma arvan, et see kanal on kasulik, sest inimesed on maaelust väga võõrdunud. Sotsiaalmeedia vahendusel näeb ka linnainimene, mis elu maal elatakse.“
Tõnisele on sotsiaalmeedia tore kõrvaltegevus, mis samas on ka farmerielule hoogu andnud. Talle meeldib väga katsetada uusi asju – olgu siis masinaid, tehnoloogiaid või viljasorte. Sotsiaalmeedia on hea koht selliste katsetuste tulemuste jagamiseks, samuti on hakanud tulema ka mõningaid koostööpakkumisi.
„Minu põhimõte on uute masinatega see, et masin tuleb selgeks õppida ja kasutada kõiki selle funktsioone maksimaalselt. Ehk kui mul on automaatrooliga traktor, siis ma ei sõida sellega manuaalselt. Meie ala on pidev õppimine ja edasiliikumine. Instagramis oma tegemiste jagamine lisab sellele aga veel õhina dimensiooni, sest näen, et ka teistele lähevad minu tegemised korda,“ räägib ta. „Kindlasti aga ei ole sotsiaalmeedia minu jaoks mingi asi iseeneses. Oleksin põllumees ka ilma Instagramita.“
Jagatud mure on pool muret
Tõnis räägib motivatsioonist, kuid ometi näib praegu nii mõnigi kord ettevõtjatega suheldes, et õhin hakkaks justkui lõppema. „Eks ta tõsi on, et põllumeeste seas on viimastel aastatel lootusetust ja ängi rohkem. Depressioon tekib, kui oled oma arust teinud häid otsuseid, mis tegelikkuses on osutunud sinust mittesõltuvatel põhjustel valedeks,“ nendib ta.
„Vaimse tasakaalu säilitamine on ülitähtis, olgu probleemiks ilm, viljahind või kell kaks öösel katki läinud masin. Sotsiaalmeedias tegutsemine on andnud mulle ka selles suhtes palju tuge, et ükskõik mis juhtumisi ma jagan, on põllumehi, kes kirjutavad mulle sarnastest probleemidest ja jagatud mure on pool muret. Noorem põllumeeste generatsioon on läbipõlemise vältimises vist osavam. Võtan asja nii, et ma pole ju maaga laulatatud – Excel on minu väga hea sõber ja kui ikka üldse ei näe, et oleks võimalus omadega mäele jõuda, siis tulebki teha midagi muud.“
Kommentaar: Farmer Tõnis kujundab parimal viisil kogu põllumajandusvaldkonna mainet
Farmer Tõnis mõjub oma humoorikate Instagrami postitustega nagu üksik erekollane rapsiõis muidu alles ärkavas kevades, arvab Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Ants Noot. Ta lisab, et Tõnise oskus peegeldada põllumehe argipäeva, kasutades selleks sotsiaalmeedia võimalusi, on parim viis kogu põllumajandusvaldkonna mainekujundamiseks. „Teda võib julgelt pidada uue põlvkonna suunanäitajaks, kes oma ausate ja avameelsete postitustega suudab igapäevaselt kinnitada, et adra taga käiv jalg on õigel teel.“
Nooda sõnul võiks Tõnise blogi kuuluda nii kooliõpilaste kui ka kõikide riigikogu liikmete kohustusliku lektüüri hulka, sest praktiliste kogemuste ja nõuannete ning konstruktiivsete põllumajandust puudutavate ülevaadete kaudu on see hea infoallikas nii põllumajanduspoliitika kujundajatele kui ka alles oma tulevikku planeerivatele noortele. „Farmer Tõnis on mitmekülgne ja särav tegelane, kelle maine ja mõju ulatuvad juba praegu kaugemale kui silmapiir. Jääb vaid üle loota, et ta suudab inspireerida ka teisi põllumajandustootjaid, kes aitavad meil näha poest koju toodava toidu tootmise tegelikke tagamaid ehk põllumeheks olemise talumatut kergust.“
