Taimekasvataja suurim vara on tema põllumuld. Kui seni on rõhk olnud mullaharimise vähendamisel ja vahekultuuride kasvatamisel, siis järjest enam on tõusnud fookusesse loomade roll mullaseisundi parendamisel.
Nii tekkis taimekasvatusettevõtte Mäemõisa OÜ juhil Sander Hiirel idee tuua loomad tagasi oma põldudele ja alguse on saanud koostöö karjakasvataja Stefan Gernertiga OÜ-st Niiduveis.
Kust tuli mõte loomad oma maadele tuua?
Oleme Mäemõisas spetsialiseerunud teravilja, õlikultuuride ja kaunvilja kasvatamisele, kus kõik sisendid on peamiselt tulnud kanistrist või kotist. Kui väetise hinnad tõusid ja kadus võimalus saada sealäga, hakkasin otsima lahendusi, kuidas muuta põllumajandus jätkusuutlikumaks. Nii jõudsingi taastava põllumajanduse põhimõteteni, kus üks kandev idee on loomade integreerimine tootmissüsteemi.
Sellest inspireerituna oleme juba alates 2018. aastast praktiseerinud sügiseste vahekultuuride kasvatamist võimalikult suurel pinnal, mistõttu tundus mõte loomade abil vahekultuure väärindada igati loogiline.
Vahekultuurid, häiringute vähendamine, hekiribad ja muud praktikad on head, aga kui tahad kiiresti suurendada mulla elurikkust ja orgaanilise aine sisaldust, siis on lahenduseks loomad.
.jpg "heworitz")
Neli aastat tagasi, kui alustasin koostööd Inglismaa taastava põllumajanduse konsulendi Ben Taylor-Davies’iga, rääkisime loomade toomisest minu põldudele. Nüüd on loomad lõpuks kohal.
Miks peaks üks taimekasvataja oma elu keerulisemaks tegema?
Minul puudub loomade pidamise kogemus, mistõttu tahtsin seda kindlasti teha koostöös loomakasvatajaga. Nii sündiski partnerlus Stefan Gernertiga, kes on varem töötanud erinevates farmides Inglismaal, Rootsis ja Austraalias. Mina pakun söödabaasi, varjualuse ja masinapargi, Stefan loomad, teadmised ja majandamise.
Sellise partnerluse peamine eesmärk on loomade karjatamise abil mullaviljakuse tõstmine, parandades toitainete ringlust ja toetades mullaelu. Parima mullatervise saavutamiseks ei ole eesmärk kogu kasvav biomass loomade abil ära süüa, vaid loomade kaudu ringlema panna – loomad söövad osa ära, osa tallavad maasse ja ka muld saab väetatud.
Kuidas mõjutab selline partnerlus taimekasvatust?
Umbes kümnendik tootmises olevast põllumaast võiks olla loomade „tarbida“, see rikastab viljavaheldust ja väärindab vahekultuure. Praegu näen kaht võimalust: vahekultuuride väärindamine loomade abil või lühiajalise rohumaa väärindamine portsjonkarjatamisega. Plaanis on disainida viljavaheldus selliselt, et asendada ligi kolmandik herne ja oa pinnast (või suurendada seda) suvise vahekultuuriga, millele saab pärast külvata talikultuuri. Teen seda nagunii ja seeläbi saaksin vahekultuurist rohkem kasu, kui seda loomast kui väikesest väetisetehasest läbi lasta.
Eesti muldade seisund ei ole halb, kuid riskid kasvavad. Kliimamuutustest tingitud ebasoodsad ilmastikutingimused on sagedasemad. Prognooside põhjal pikeneb meie taimede kasvuperiood, aga välistatud ei ole väga külmad talved ja kuivad suved või märjad suved ja külmad kevaded. Kõige parem kaitse on mulla orgaanilise aine sisalduse suurendamine – mida suurem see on, seda vastupidavam on muld.
Millised on väljakutsed ja riskid?
Kõige keerulisem on partnerluse korraldamine ehk see, kuidas jagatakse riske ja panust. Siin on vaja Exceli ridu ja selgeid kokkuleppeid. Riske peab hindama ja riskide realiseerumisel peavad leevendusmeetmed olema läbi mõeldud. Taimekasvatajal suureneb kasumlikkus hektari kohta, loomakasvataja peab omakorda saama piisava kasu, et riske kanda. Koostööst peavad võitma kõik osapooled: taimekasvataja, loomakasvataja ning loodus ja muld.
Ka talv ei ole ületamatu takistus. Veised saavad Eestis ka talvel väljas hakkama, kui on olemas varjualune, vesi ja toit. Usun lihtsatesse lahendustesse – näiteks on meil vanu sigalaid, mida saab loomade jaoks korrastada.
Kas see partnerlus on pigem katsetus või tuleviku ärimudel?
Meie alustasime ligi 20-pealise karjaga, aga plaan on kiiresti skaleerida. Eesmärk on leida töötav koostöövorm, mis looks kasu nii loomakasvatajale kui ka taimekasvatajale ning saaks olla alus ka teistele sarnastele koostöödele. See on ettevõtete virnastamise (ingl enterprise stacking) põhimõtte kohandamine Eesti tingimustesse, mille kohta olen inspiratsiooni saanud taastava põllumajanduse eestvedaja Northern Roots konverentsidelt.
See on noortele, kellel pole oma maad, võimalus ettevõtlusega alustamiseks ja põllumajandusse sisenemiseks. Samuti on see lahendus loomakasvatuse ja põllumajanduse väärtusahelate mitmekesistamiseks. Kui taimekasvatajad hakkavad rohkem oma põldudele loomi tooma, tekiks Eestis vajadus karjade suurendamise järele. See looks uusi võimalusi nii lihatootmiseks kui ka ekspordiks, rääkimata toidujulgeoleku tagamisest.
Seetõttu soovime ka oma koostöökogemust jagada ja paika panna aluspõhimõtted, millest lähtuda ja mida laiemalt üle võtta. Hakkame enda kogemusi ja teadmisi jagama Mäemõisa Mullaelu blogis ning koolitustel, mille eestvedaja on Stefan Gernert.
Mida ütled kokkuvõtteks?
Põllumajanduses tuleb riskide juhtimiseks leida uusi lahendusi ja teha koostööd. Lihtsamad ajad on möödas. Põllumees peab ise oma lugu rääkima ja väärtusahelas kõrgemale tõusma. Kui loomad on põldudelt kadunud, tuleb nad sinna tagasi tuua – see on parim viis anda mullale n-ö tagasi selle eest, mis ta meile pakkunud on.
Seejuures ei pea piirduma ainult lihaveiste toomisega põldudele. Miks mitte lambad, kitsed, sead või kanad? Igal loomal on oma roll. Fantaasia seab piirid.
