Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu pakub välja Eestile jõukohased kasvuhoonegaaside (KHG) heite vähendamise eesmärgid eri sektorites, pidades silmas ka seda, et Eesti majanduse konkurentsivõime paraneks.
Kuigi kliimaneutraalsuse saavutamiseks on esikohal fossiilsetest kütustest loobumine ja CO2 heite vaba energeetika arendamine, tuleb KHG heidet vähendada kõikides sektorites, sh põllumajanduses.
Põllumajandussektori osas on kliimakindla majanduse seaduse eelnõus seatud eesmärk vähendada KHG heidet 2030. aastaks võrreldes 2022. aastaga 14%. Sealt edasi on eesmärk vähendada KHG heidet 2035. aastaks 17% ja 2040. aastaks 18% võrreldes 2022. aastaga. Võrdluseks, Eesti kogu KHG heite vähendamise eesmärk on 2035. aastaks 29% ja 2040. aastaks 56% võrreldes 2022. aastaga. Selle taustal on põllumajandussektorile seatav eesmärk suhteliselt realistlik ning arvestab vajadusega tagada piisav toit ja hoida põllumajandussektori ekspordivõimet.
Sellegipoolest on 14% eesmärgi saavutamiseks vaja rakendada täiendavaid meetmeid, sest koos tootmismahu kasvuga on suurenenud ka Eesti põllumajandussektori KHG heide. Võrreldes 2005. aastaga oli heide põllumajandusest 2022. aastal 31% suurem ja oleme selles osas olnud selges kasvutrendis. Kuna täiendavate meetmete rakendamisega kaasnevad eeldatavasti ka kulud, siis hindas Maaelu Teadmuskeskus (METK) Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi tellimusel kliimaeesmärkide saavutamiseks võimaliku kaheksa olulisima lisameetme sotsiaalmajanduslikke mõjusid.
Järgnevalt kirjeldame analüüsitud meetmete potentsiaalset mõju KHG heite vähendamisele ja nende rakendamisega kaasnevat marginaalkulu ühe tonni CO2 ekvivalendi kohta. Marginaalkulu on meetme rakendamisega kaasneva täiendava kulu (ka saamata jääva tulu) ja täiendava kokkuhoiu (nt sisendite kasutamise vähendamisel) vahe.
Turvasmuldade viimine püsirohumaa alla
Suhteliselt kõige suurem potentsiaalne mõju KHG heite vähendamiseks kaasneks turvasmuldadel asuva ja praegu põllukultuuride kasvatamiseks kasutatava põllumaa viimisega püsirohumaa alla. 2023. aasta andmetel oli põllukultuuride kasvatamiseks kasutusel kokku 30 419 hektarit turvasmuldadega põlde, mida kasutas kokku 2806 põllumajandustootjat. Neist omakorda peaaegu 90% puhul moodustasid turvasmuldadega alad vähem kui 20% nende kasutatavast põllumajandusmaast.
Mineraalmuldadega põlde oli 674 638 hektarit, seega moodustasid turvasmuldadega põllud 4,3% põllukultuuride kasvatamiseks kasutatavast põllumaast.
METK-i analüüs käsitles varianti, kus aastatel 2025–2030 viiakse igal aastal 3000 hektarit turvasmuldadel asuvat põllumaad püsirohumaa alla ja 2030. aastaks on selline maakasutuse muutus tehtud kokku 18 000 hektaril põllumaal. Võrreldes 2022. aastaga oleks 2030. aastal selle meetme rakendamisel sektori KHG heide 116,3 kt CO2 ekv ehk 5,1% võrra väiksem. Selle meetme marginaalkulu oleks keskmiselt 21,2 eurot/t CO2 ekv.
Kas marginaalkulu 21,2 eurot/t CO2 ekv on palju või vähe? Kui oletada, et KHG emiteerimiseks tuleks osta CO2 kvooti, siis 24.06.2024 oli Euroopa Liidus ühe tonni CO2 kvoodi hind emissioonikaubanduse süsteemis (ETS) 67,4 eurot. Seega, kui põllumajandussektoris toimuks sarnane emissioonikaubandus, siis oleks võrreldes heitekvoodi ostuga majanduslikult mõistlikum viia turvasmuldadel asuv põllumaa püsirohumaa alla.
Kuid ka seejuures on erisusi olenevalt sellest, milliseid põllukultuure turvasmuldadel kasvatatakse. Näiteks kaunviljade puhul oleks marginaalkulu 7 eurot/t CO2 ekv, lühiajalise rohumaa puhul 9 eurot/t CO2 ekv ja teravilja puhul 24 eurot/t CO2 ekv. Köögivilja ja rühvelkultuuride puhul oleks marginaalkulu aga kordades kõrgem, vastavalt 65 ja 128 eurot/t CO2 ekv.
Erinevused tulenevadki eri kultuuride kasvatamisest loobumisel saamata jäänud tulu hinnangust. Seega oleks turvasmuldadel asuva põllumaa viimine püsirohumaa alla kõige kulutõhusam nende põllumajandustootjate jaoks, kellel on kariloomad ja kes saaksid püsirohumaad kasutada ka söödatootmiseks. Teraviljakasvatajate puhul on küsitav, milline oleks püsirohumaalt teenitav tulu. Kui rohtse biomassi järele on nõudlust, siis on tulu olemas.
Köögivilja ja rühvelkultuuride puhul oleks KHG heite vähendamise marginaalkulu aga CO2 kvoodi hinnast kõrgem, mistõttu ei saa nende kultuuride turvasmuldadel kasvatamise lõpetamist praeguse heitekvoodi hinna juures majanduslikult otstarbekaks pidada. Samuti tuleks köögivilja ja rühvelkultuuride puhul võtta arvesse meie niigi vähest isevarustatust nende kultuuride toodanguga, mistõttu tuleks hoolikalt kaaluda, milline on mõistlik tasakaal KHG heite, sektori ettevõtete majandusliku käekäigu ja peamiste toiduainetega isevarustatuse vahel.
Märgalaviljelus
Turvasmuldade märjutamine (turvasmuldadega aladel veetaseme tõstmine) aitaks samuti KHG heidet vähendada. Kui eelkirjeldatud 18 000 hektarit turvasmuldadega põlde märjutada, siis see aitaks 2030. aastaks võrreldes nende püsirohumaa alla viimisega vähendada KHG heidet täiendavalt 19,7 kt CO2 ekv ehk 0,9% võrra. Sellega kaasneks marginaalkulu kasv keskmiselt 24,5 euroni tonni CO2 ekv kohta. Kuivendatud turvasmuldadel paikneva 9962 hektari loodusliku rohumaa märjutamise abil oleks võimalik 2030. aastaks KHG heidet vähendada 44,1 kt CO2 ekv (1,9%) võrra. Kuna selliselt looduslikult rohumaalt reeglina põllumajandustoodangut ei saada, siis mõju toidutootmisele sisuliselt puuduks. Polderaladel asuva 4418 hektari põllumaa märjutamine võiks KHG heidet vähendada 22,9 kt CO2 ekv (1%) ja selle meetme marginaalkulu on keskmiselt 42,4 eurot/t CO2 ekv.
Põllumajandusloomad
Sigade arvu vähendamine sektori KHG heitele olulist mõju ei avaldaks. Kui sigade arv oleks 10 000 võrra väiksem, siis oleks sektori KHG koguheide umbes 0,1% madalam. Sigade arvu vähendamisel oleks marginaalkulu 84 eurot/t CO2 ekv ehk võrreldes CO2 hinnaga heitekaubanduse turul oleks see meede kulukam. Kui piimalehmade arv oleks 10 000 võrra väiksem, siis see vähendaks sektori KHG koguheidet 2,7%, kuid selle meetme marginaalkulu on 337,1 eurot/t CO2 ekv ehk teisisõnu, see ei ole KHG heite vähendamiseks kulutõhus.
Metsastamine
METK-i analüüsis arvutati 6000 hektari põllumajandusmaa metsastamise mõju. 2030. aasta perspektiivis annaks see KHG heite vähendamiseks väikese panuse (0,5%) ja selle marginaalkulu oleks 132 eurot/t CO2 ekv. Samas, 2040. aasta perspektiivis oleks selle meetme marginaalkulu 25 eurot CO2 ekv, mistõttu tuleks metsastamist käsitleda ühe võimalusena just pikemas perspektiivis.
Kütused
Põllumajandusmasinates 25% ulatuses alternatiivkütuse (taimse päritoluga õlist toodetud ehk HVO kütus) kasutamine vähendaks sektori KHG heidet 2,2%, kuid oleks praeguste kütusehindade juures kulukas meede. Biometaani osakaalu suurendamine 25%-ni põllumajandussektori gaasitarbimisest vähendaks sektori heidet 0,1% ja see oleks samuti üsna kulukas. Kui Eestisse lisanduks seitse biogaasijaama, siis nende jaamade toodanguga fossiilse diislikütuse asendamine tooks kaasa arvestusliku KHG heite vähenemise 1,7% võrra, kuid puhtalt kliimaeesmärkide saavutamise seisukohast ei oleks see meede kulutõhus. Samas on see meede oluline energiasõltumatuse ja ringbiomajanduse arengu seisukohast.
Maaharimistehnoloogia
Täppisväetamine kogu väetatava pinna ulatuses vähendaks põllumajandussektori KHG heidet 0,6%, kuid ei oleks kliimaeesmärkide seisukohast kulutõhus. Ka künnipõhise maaharimise asendamine otsekülviga ei mõjutaks sektori KHG heidet oluliselt. Samas tuleks nende tehnoloogiate puhul arvesse võtta ka võimalikku positiivset mõju veekeskkonna reostuse vähenemisele ning põllumuldade seisundile. See, et meede ei ole kliimaeesmärkide seisukohast kulutõhus, ei tähenda, et see ei ole põllumajandustootmise ja põllumajanduse keskkonnahoiu seisukohast asjakohane.
Mineraalväetiste kasutamise vähendamine
METK-i analüüsis arvutati ka mineraalse lämmastikväetise vähendamise võimalikku mõju sektori KHG heitele. Kui mineraalse lämmastikväetiste kasutamist vähendada 20%, siis väheneks põllumajandussektori KHG heide 1,4%. Kuid kuna tehtud arvutused eeldasid, et proportsionaalselt väheneb ka põllukultuuride saagikus, siis sel eeldusel oleks see meede kõige kõrgema marginaalkuluga. Samas, kuna lämmastiku kasutamise tõhusus on umbes 60% lähedal, siis teoreetiliselt võiks olla võimalik vähendada mineraalse lämmastikväetise kasutamist ka nii, et saagikus ei vähene. Sel juhul oleks see väga kulutõhus KHG heite vähendamise meede.
Järeldus: maakasutuse muutmisest tõuseb suurim kasu
Kokkuvõtvalt võib öelda, et väiksema kuluga ja ühiku kohta suurema heite vähendamise potentsiaaliga on meetmed, mis on seotud maakasutuse muutusega – turvasmuldadel põllumaa viimine püsirohumaaks või märjutamine, pikemas perspektiivis ka metsastamine. Seetõttu võiks maakasutuse muutmisega seotud meetmete puhul mõelda nende rakendamisele suuremas ulatuses, kui METK-i analüüsis käsitletud.
Alternatiivkütuste kasutamine põllumajanduses suurendab tootmiskulusid, selle asemel võib leida heite vähendamise võimalusi ka kokkuhoius, valides läbimõeldud tootmistehnoloogia. Kütuste puhul sõltub palju alternatiivkütuste kasutamisele suunava aktsiisipoliitika hoobadest. Tehnoloogilised lahendused ei tundu ainult KHG seisukohast kulutõhusad, aga nendega võib kaasneda muid positiivseid aspekte, sest ühtegi analüüsitud meetmetest ei saa toidutootmise tervikust eraldi vaadata.
Kui reastada KHG heite vähendamise potentsiaal ainult nende meetmete puhul, mille marginaalkulu jääb praegusest CO2 heitekaubanduse hinnast madalamaks (sisuliselt ainult turvasmuldade kasutamise muutmisega seotud meetmed), siis selgub, et need meetmed üheskoos võiksid analüüsis läbi arvutatud mahus põllumajandussektori KHG heidet vähendada umbes 8%.
Seega tuleb tõsiselt kaaluda maakasutust muutvate meetmete ulatuse laiendamist või siis marginaalkulu poolest järgmiste soodsamate meetmete rakendamist. Tervikvaatest lisab heite vähendamisele keerukust põllumaa kõlvikute, põllumajandustootjate ja maaomanike suur hulk, mistõttu puuduvad võluvitsad, mis aitaks mõne üksiku meetme ja ettevõtte abil sektorile seatud eesmärki saavutada.
Kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalikud olulisimad lisameetmed, nende KHG heite vähendamise potentsiaal ja marginaalkulu
