Läänemaa teraviljakasvataja ja mölder Tiit Mansberg Lauri-Jaani talust on maaettevõtja, kelle töö vilju maitsevad lõviosas Eesti inimesed. Seitsme aastaga Jahu-Jaani kaubamärki kandvate mahejahudega koduturul kindlalt kanda kinnitanud, plaanib Tiit oma toodetega rõõmustama hakata ka piiritaguseid tarbijaid.
Haapsalu lähedal Kivikülas asuvas Lauri-Jaani talus on põllumajandusega tegeletud rohkem kui sajandijagu. Vahepealne nõukogude aeg tekitas talupidamisse pausi, aga uus algus saabus aastal 1989, kui Tiidu isa Aavo ja ema Maie hakkasid piimakarja pidama ning jogurtit ja kohupiima valmistama, samuti kasvatati lambaid ning tegeleti vilja- sh seemneviljakasvatuse ning köögiviljakasvatusega. Seda kõike tehti mahedalt, nii et Lauri-Jaani talu võib end uhkusega nimetada Eesti üheks esimeseks mahetaluks.
Piimakari ja köögiviljakasvatus on nüüdseks minevik, kuid teraviljakasvatus on jäänud ning just teraviljad ja neist oma veskis jahvatatud jahu annavad talu peamise sissetuleku. Mahekasvatustki pole hüljatud, hoolimata sellest, et mahetootjate toetused on viimastel aastatel kokku kuivanud. „Usun, et mahe on õige ja tavapõllundusse minek ei läheks minu tõekspidamistega kokku,“ põhjendab Tiit, miks mahedalt teenitav väiksem sissetulek teda tavapõllunduse poole vaatama ei pane.
Speltanisu Eestisse toojad
Lauri-Jaani talul on teraviljapõlde 300 hektari jagu, neist üle poole pere omandis. Vaba maad ümbruskonnas pole, nii et kui tahaks maad juurde osta, tuleks mõnele konkurendile ostusooviga läheneda. „Isa ajal oli tavaline, et suutsime igal aastal osta mõne senise rendimaa. Nüüd peaks sellist sammu väga hoolega kaaluma ja ka panga poole pöörduma,“ viitab Tallinna Tehnikaülikoolis majandushariduse omandanud Tiit, et põllumaa hind on tõusnud väga kõrgeks.
Kultuuride valik, mis Lauri-Jaani põllumaadel kasvab, on lai: tatar, hernes, nisu, oder, rukis, kaer ja speltanisu. Viimase puhul väärib märkimist, et omal ajal oldi Eestis esimene talu, kus speltat ehk ürgnisu kasvatama hakati.
„Mu vend käis Saksamaal talus sulaseks ja tõi sealt kaasa peotäie seemneid,“ jutustab Tiit, kuidas spelta kasvatamine alguse sai. Kõik uued ideed pole aga elujõuliseks osutunud. Näiteks katsetas Tiidu isa väikesel põllulapil kanepi kasvatamist, aga ühel hommikul selgus, et taimed olid maha niidetud. Kellele need ette jäid või tarvilikuks osutusid, pole siiani selge.
Jahu-Jaan suurpoodide riiuleil
Juba aastaid jahvatatakse oma põldudel sirgunud vili oma veskis jahuks, tehakse ka kruupe ja helbeid. Seejärel läheb lai valik jahusid ja muid teraviljatooteid Jahu-Jaani kaubamärgi all suurematesse Eesti jaekettidesse müüki.
Tiit meenutab, et aasta oli siis 2017, kui Jahu-Jaan alguse sai ning peagi jõudsid loovagentuuri Optimist abiga loodud uude ja pilkupüüdvasse pakendisse pandud mahejahud Lõuna-Eesti Toiduvõrgustiku kaudu esimeste toodetega suurte kettide, Selveri ja Rimi „Talu Toidab“ riiulitele. Nüüdseks saab Läänemaal kasvanud viljast jahvatatud jahusid osta ka Prismast, Rõõmu kaubamajast ja Saue Kaubakeskusest. „Kiidan Selveri ja Rimi „Talu Toidab“ poode! Ilma nendeta ei oleks meil võimalik müüa. Nii et mul on väga hea meel, et nad viitsivad jännata väiketootjatega,“ pole Tiit heade sõnadega kitsi.
Tõepoolest, arvestades, et umbes 90% Jahu-Jaani toodangust ostavad Eesti jaekliendid, on jaekaupluste rolli raske üle hinnata. Talupojatarkus aga ütleb, et kõiki mune ühte korvi panna ei ole mõistlik ja nii saadigi Lauri-Jaanil 2019. aasta sügisel valmis oma e-pood. Ajastus poleks saanud olla parem, sest mäletatavasti saabus 2020. aasta varakevadel koroona ja ühes sellega mastaapsed liikumispiirangud. „Meie e-poe müük kasvas kauplustega samale tasemele, see oli väga üllatav,“ meenutab Tiit, et kardetud müügilangust ei tulnudki.
Järgmine ärev aeg saabus paar aastat hiljem koos majanduslangusega, kuid ka see ei kärpinud Jahu-Jaani mahetoodete müüki, hoolimata sellest, et tegemist on n-ö kallima otsa kaubaga. „Kasvu ei tulnud, aga langust ka mitte, nii et hirmud olid suuremad kui tegelikkus,“ resümeerib Tiit. Oma osa mängib muidugi ka tõik, et mahetooteid ostavad kliendid, kellel pole iga sent arvel ja kes on maheda eest nõus rohkem maksma.
Seitsme aastaga üks hinnatõus
Huvitava faktina väärib mainimist ka see, et seitsme aasta jooksul on Jahu-Jaani toodete hind tõusnud ainult ühe korra. Kuidas see võimalik on? „Alustasime kohe kõrgema hinnaga, arvestades oma kulusid. Edasi on puhas matemaatika ja efektiivistamine. Näiteks ma ei tee sada kilo jahu, vaid tonni,“ on Tiidul vastus valmis.
Nii et kuigi kulud on oluliselt tõusnud, on mahu kasv ja tootmise efektiivsemaks timmimine kulubaasi kasvu tasakaalustanud. „Aga võib-olla see lähenemine polegi õige, sest teeme ju rohkem tööd, aga saame vähem…,“ mõtiskleb Tiit.
Ta lisab, et põllumajandus on otsekui lõputu ring – kogu raha, mille teenid, läheb tegevuse efektiivsemaks muutmiseks või laiendamiseks ettevõttesse tagasi.
Eksportida või siiski mitte?
Lauri-Jaani taluski peetakse laienemisplaane, mis peaksid Jahu-Jaani toodangu edaspidi viima piiri taha.
„Ekspordime jahu väga vähe, aga eksport on unistus, milleni võiks kunagi jõuda. Praegu oleme sellises seisus, kus kulud on paigas, rahavood jooksevad, aga järgmine samm eeldaks laienemist. See on julguse küsimus. Aga kuna viimased aastad on olnud nullimäng ja pidev balansseerimine, et tulud ikka kataks kulusid, siis pole veel julgenud seda sammu teha,“ avaldab Tiit.
Kiviveski jahu Kivikülast
Tiit meenutab, et Jahu-Jaani turuletulekut ette valmistades ehitas ta jahutootmise targu üles suurema võimsusega, kui toona kliente oli. Peagi tekkis aga tagasilöök tooraine ehk vilja kogusega.
„Jahuvalmistamisega alustamiseks oli mul ka teravilja all olevat maad piisavalt ja kuna seni olin teravilja ära müünud, tundus, et kõik klapib. Aga ma ei mõelnud sellele, mis saab siis, kui oma teravilja ei jätku – näiteks kui mingil aastal pole vilja kvaliteedinäitajad korras. See tähendab, et kui
tera langemisarv ja proteiinisisaldus pole piisavad, ei saa ju sellisest viljast tehtud jahust saia küpsetada,“ nendib Tiit.
Nii et kuigi Jahu-Jaani peamine eesmärk on valmistada tooteid oma põllul kasvanud viljast, tuleb vilja vahel ka sisse osta. Näiteks rukist. „Meie klient on Muhu Leib ja nende rukkijahu vajadus on nii suur, et peaksin kõik oma põllud rukki alla panema. Seetõttu ostan Muhu Leiva jaoks rukki sisse ja teen sellest jahu,“ tutvustas Tiit.
Aastas toodab Jahu-Jaan umbes paarsada tonni jahu, seejuures jahvatatakse vilja traditsioonilises kiviveskis. „Pagarid hindavad kiviveski jahu, see on teistsugune kui suurtes tööstustes valtside vahel jahvatatud jahu. Ma ei oskagi täpselt vastata, aga ju siis on toidul elu sees, on ju kivigi loodusest pärit,“ ütleb Tiit.
Põlvkondade järjepidevus Lauri-Jaanil
Nii-öelda täiskohaga põllumees on Tiit olnud kümme aastat. „Alustasin juba aastal 2012, kui tulin Tallinnast palgatöölt ära, et isa rohkem aidata. Tegelesin paberimajanduse ja toetustaotluste kirjutamisega. Kuid täielikult võtsin talupidamise üle kaks aastat hiljem, kui isa suri,“ meenutab talupere noorim poeg Tiit.
Nüüd on ajaratas taas edasi liikunud ja jõudnud sinnamaale, et lisaks Tiidu abikaasale Kristelile, kes tegeleb raamatupidamise, tellimuste, logistika ja turundusega, lööb peretalu tegemistes kaasa ka tütar Marii. „Tütar võttiski asja käsile, et „ärataksime ellu“ Jahu-Jaani sotsiaalmeediakontod. TikTokis me veel ei ole, sest see on minu jaoks täiesti võõras asi,“ muigab Tiit, et keskikka jõudnud inimesele võib sotsiaalmeediakanalites tõhusalt toimetamine üle jõu käia.
Hunt Kriimsilma üheksa ametit
Küll aga ei käi talle üle jõu kõikvõimalikud muud tööd, mida talupidamises teha tuleb, alates kombaini ja traktori roolimisest ning lõpetades vilja jahvatamisega. Talus on ka kolm palgalist töötajat, kellest kaks tegelevad põllu- ja metsatööde ning vilja ettevalmistamisega veskisse, kolmas aga on veskis mölder ja pakib lõpptoodangut.
Milline arvukatest töödest on aga Tiidu lemmik? „Tunneksin end väga hästi uute toodete väljatöötamises ja turule sättimises,“ tuleb vastus kiiresti. Samas lisab ta, et vahel kombainirooli istudes on see võimalus end muust virr-varrist välja lülitada, sest kombainer peab keskenduma ainult parasjagu käsilolevale tööle ja multitasking pole see, millega oma pead vaevata.
Vaeva nägemata ei tule põllumehele – ja eks paljude teistegi ametite pidajatele – loomulikult midagi kätte.
„Põllumehe töö on väga tore, aga intensiivsus on liiga suur. Näiteks viljalõikusega alustan kell kümme hommikul ja lõpetan õhtul kell kümme. Töötan 12 tundi jutti, et võimalikult palju vilja lõigatud saaks, aga see ei tähenda, et ülejäänud aeg on vaba,“ viitab Tiit, et enne ja pärast viljalõikust tuleb tegeleda kõige muuga – paberitöö, kliendisuhtluse, töökorraldusega, sealhulgas peab iga päev täitma põlluraamatut, kui keegi peaks ku- nagi tahtma kontrollida, mis seal kirjas on.
„Ja kui peaksin millegagi eksi- ma, vähendatakse toetust. Veteri- naar- ja Toiduamet menetleb mür- gise toidu müüjat kuus kuud ja määrab lõpuks sunniraha 500 eu- rot, põllumehe eksimus võib maks- ta kuni 3% toetusest. Mõttekoht – üks mürgitab inimesi, teine eksib paberi täitmisega. Ma ei tea, kas euroliidu nõuded on tõesti nii jäi- gad, et kaob kontakt reaalsusega ja inimlikkus,“ küsib Tiit lõpetuseks.
