Eesti Vabariigi 107. aastapäeva eel tunnustas Regionaal- ja Põllumajandusministeerium valdkonna silmapaistvaid tegijaid teenetemärkidega. Hõbedase teenetemärgi pälvis Eesti põllumajandusorganisatsioonide Brüsseli esinduse juht Ene Kärner, kes intervjuus avab oma töö tagamaid.
Oled Brüsselis Eesti põllumeeste huvide eest seisnud aastakümneid. Kui võrdled oma tööaja algust ja praegust aega, siis mis su töös on kõige rohkem muutunud?
Ühe suurima muutuse on vast põhjustanud sotsiaalmeedia kasutuselevõtt, mis on muutnud nii poliitika kui ka lobby-tegevuse meetodeid. 20 aastat tagasi ei olnud sellist „arvamustööstust“ ega väljastpoolt põllumajandussektorit tulevaid üliaktiivseid huvigruppe, kes püüdnuks poliitikat mõjutada. Poliitika kujundamine toimus ekspertide ja ametnike ringis, põllumajanduse eesmärke ja vajalikkust ei pidanud igal sammul avalikkusele põhjendama ja õigustama. Samal ajal oli meil Eestis veel suhteliselt vähe arusaamist, mida ja mil viisil Brüsselis on võimalik saavutada; suurim areng selles osas toimus minu meelest seoses Eesti Euroopa Liidu (EL) nõukogu eesistumisega, mille ettevalmistamise ja läbiviimise käigus said väga paljud Eesti inimesed vahetu kogemuse ja head kontaktid.
EL-i põllumajanduspoliitika ise on selle aja jooksul palju muutunud. 20 aastat tagasi räägiti küll juba põllumajanduse konkurentsivõime suurendamise tähtsusest maailmaturul, kuid näiteks rohestamine oli veel tulevikumuusika. Suure muutuse põhjustas koroonapandeemia, mille käigus oli ka Brüssel sunnitud „internetti kolima“ – veebikoosolekud võimaldavad tegutseda operatiivsemalt, osaleda saab suurem ring inimesi, info jagamine on lihtsam. Silmanähtav muutus Brüsseli koridorides on aga ka see, et põllumajandussektori esindajate hulgas on nüüd rohkem naisi. Kui mina ametisse asusin, oli peale minu ainus naisterahvas Copa-Cogeca liikmesorganisatsioonide esindajate hulgas Ühendkuningriigi esindaja, praeguseks on naisi umbes pooled. Ka Copa-Cogeca praegune tegevdirektor on naine – kreeklanna Elli Tsiforou.
Millised on sinu hinnangul paar kõige olulisemat seisukohta, mida Eesti põllumajanduse tuleviku jaoks oleks kindlasti vaja 2028+ ÜPP-sse sisse saada?
Enne veel, kui rääkida sisust, tuleb rääkida rahast – meil võivad olla imelised ideed, kuid ilma adekvaatse rahastuseta ei ole neid võimalik ellu viia. Seoses praeguse geopoliitilise olukorra ja Euroopa Liidu uute suundadega on tõsine oht, et eraldi ÜPP eelarve kaotatakse ning selle asemel määratakse liikmesriikidele eraldi ümbrik, mille jaotamine erinevate sektorite vahel on iga liikmesriigi enda otsustada.
Olukord, kus iga riik määrab põllumajandusele erinevas suurusjärgus rahasumma, viiks täieliku segaduseni ühisturul ja võrdsetest konkurentsitingimustest ei ole enam võimalik rääkida. Selline olukord on Eesti (ja tegelikult kogu ELi) põllumajandussektorile täielikult vastuvõetamatu, seda enam, et tegu on strateegiliselt olulise sektori ja julgeoleku nurgakiviga. Siin on vajalik koostöö Eesti valitsuse ja kõigi otsustajate vahel, et nad mõistaksid olukorra tõsidust ja ohte ning nõuaksid põllumajanduse eraldi rahastamist üldise eelarve raames.
Lihtsustamisest on räägitud minu kogemuse järgi tõepoolest 20 aastat, aga asjad on muutunud järjest keerulisemaks. Tore, et Euroopa Komisjon on võtnud selle prioriteediks ja loodan, et viimaks käsitletakse lihtsustamist põllumehe seisukohast, mitte ametniku vaatevinklist. Samas, kuivõrd Brüssel ju ise põllumajanduses ei tegutse, siis Brüsseli puhul saab lihtsustamine seisneda vaid uute (lihtsamate?) reeglite kehtestamises või kehtetuks muutmises. Seda, et lihtsa ja paindlikuna mõeldud reeglid kohapeal keeruliseks ei muutuks, tuleb meil ka endal vaadata. Paindlikkus ja kohalike oludega arvestamine on äärmiselt oluline ja võimaldaks ebamõistlike ideedega mitte kaasa minna.
Kui saaksid kuldkalakesele esitada vaid ühe soovi Eesti põllumajanduse ja maaelu arengu hüvanguks, siis mida soovid ja miks?
Ma sooviksin, et eriti otsustajad, aga ka erinevad ühiskonnagrupid, mõistaksid ja hindaksid rohkem põllumajanduse tähtsust. Eesti maa, mets ja toit on meie suurim vara, see ongi see päris-Eesti, millele saame ehitada teisi tegevusvaldkondi ja õitseda linnades. Põllumajandust ei saa delegeerida Brüsselile ega jätta sektori muresid ainult põllumeeste endi kanda, selle eluliselt olulise sektori kannatusi ja vilju jagab paratamatult kogu ühiskond. Peale eelmise aasta meeleavaldusi räägitakse Brüsselis nüüd igal sammul, et põllumehi tuleb kuulata. Kuulakem ja arvestagem siis ka meie oma Eesti põllumehi!
Lõpetuseks soovin Eesti põllumehi lihtsalt tänada, et nad vaatamata raskustele ikkagi tegutsevad ja Eesti maad ja toidutootmist elus hoiavad!
Mis sulle oma töös rõõmu valmistab?
Minu jaoks on huvitav olla uute (seadusandlike) ideede sünni juures ja osaleda nende välja kujundamises. Samuti on väga huvitav näha Euroopa Liidu toimimist seestpoolt, kuidas vaatamata erimeelsustele siiski lõpuks ühise eesmärgi huvides kokku lepitakse ning mil viisil erinevad riigid ja rahvused oma asju ajavad. Loomulikult on eriti suurepärane, kui tehtud ettepanekud tõepoolest arvesse võetakse! Samuti on Brüsselis töötamine viinud mind kokku heade kolleegide ja sõpradega teistest riikidest, mis teeb mu isikliku maailma kindlasti suuremaks.
