Ministeeriumites on ringlemas metsaseaduse muutmise eelnõu, mis muu hulgas võiks reguleerida ka istandike rajamist Eestis.
Puude ja põõsaste intensiivseks kasvatamiseks rajatud kasvukoht mittemetsamaal, kus puid ja põõsaid kasvatatakse regulaarse seaduga (taimedevaheline istutuskaugus – toim) ning majandatakse ühevanuselistena. Nii defineerib puu- ja põõsaistandikud praegu kehtiv metsaseadus. Kui aga maaomanik soovib oma kasutuseta põllumaale sellist ala rajada, muutub asi keerulisemaks.
Kuidas istandikke majandada?
Maa- ja Ruumiamet muudab LIDAR-i andmete põhjal kõik vähemalt kaheksa meetri kõrgused alad metsamaaks. Siis tuleb selle ala majandamisel lähtuda metsaseadusest, mis kirjutab väga palju majandamistingimusi ette.
Samas on metsas välistatud mitmed intensiivseks puidukasvatuseks kasutatavad võtted, näiteks väetamine või majandamine lühikese raieringiga. Eestis ongi aastaid kestnud eriskummaline olukord, kus metsaseaduses on istandikud defineeritud, kuid kasutatavad majandamisviisid on kirjeldamata. Istandik võiks anda eelkõige võimaluse intensiivsemate majandamisvõtetega puidu kasvatamiseks.
Maakasutuse poolest tuleb meeles pidada, et erinevalt metsamaast saaks rajatud istandiku vajadusel hõlpsasti taas põlluks muuta. Ka see võib olla ühel hetkel vajalik. Puitu on meil vaja, samas surve maakasutusele ja takistused puidu varumisele metsamaalt erinevate loodus- ja keskkonnakaitseliste piirangutega aina kasvavad. Ootused metsale on sageli vastandlikud.
Ühest metsatükist ei saa samaaegselt haruldasi loodusväärtusi, puhkevõimalusi ja kvaliteetset puitu. Istandikud võivad siin pakkuda võimalust maakasutuse mitmekesistamiseks.
Istandikel on omad plussid
Kiirekasvulised metsapuude istandikud on maailmas olulised puidutoorme allikad. Kui tööstuslik puidu kasvatamine on lõunapoolsemates maades juba ammu laialt levinud, siis põhjapoolsemates riikides on istandikke rajama hakatud viimastel aastakümnetel.
Selle põhjus on suurenev vajadus puidu ja taastuvenergia järele ning keskkonnakaitselised piirangud metsast puidu varumiseks. Kõige sobivam on istandikke rajada vanadele, kasutusest väljas olevatele põllumaadele.
Lätis on istandikke rajatud umbes 75 000 hektaril. Seal kasvatatakse puuistandikes peamiselt arukaske, mis on vajalik tooraine kohaliku vineeritööstuse jaoks. Istandikke on rajatud ja uuritud ka Eestis. Võrreldes globaalse praktikaga on Eesti puupõllud looduslähedasemad, sarnanedes elustikult ja ka väljanägemiselt looduslikult uuenenud esimese põlvkonna puistutega põllumaal.
Hoides ära metsade raadamist, kasutades meie kodumaiseid puuliike, vältides mineraalväetisi ning jälgides istandike mõju mullastikule, saame ennetada ka peamisi istandikega seostatavaid keskkonnaprobleeme.
LULUCF-i süsinikusidumisvõimekuse analüüsis on leitud, et lühikese raieringiga istandikes on majandamise tulukuse ja süsinikubilansi mõttes otstarbekas kasvatada puid, millest saab lisaks energiapuidule ka kallemaid sortimente.
Eesti Maaülikooli teadustööd näitavad, et arukase ja hübriidhaava istandikud kasvavad endistel põllumaadel oluliselt kiiremini kui sarnasel kasvukohatüübil metsamaal kasvavad kaasikud ja haavikud.
Kasvumudelite järgi võiks mahuküpsusest lähtuv raieringi pikkus endistele põllumaadele rajatud kaseistandikes olla 30–40 aastat. Istandike seadustamisega ei maksa karta massilist põldude täisistutamist, see oleks vaid üks täiendav võimalus maa kasutamisel. Lisaks planeeritakse seadusega reguleerida ka seda, kuhu istandikke rajada võib.
Näiteks ei oleks neile kohta oluliste loodusväärtustega aladel või väärtuslikul põllumaal. Samuti tuleb arvestada istandiku rajamisega kaasnevate suurte kuludega, mis on hinnanguliselt 1500 eurot hektari kohta. Sellele lisanduvad edasised hoolduskulud. Vilja saab aga korjata alles aastakümnete pärast.
Istandik ei pea olema vaid korrapärase seaduga ühevanuseline ja monokultuurne puude kogum. Nii nagu on metsakasvatuse puhul juba tavaks saanud segametsade kasvatamine, võib eriliigilise ja -vanuselise koosseisu kujundamist katsetada ka istandike puhul. Maaülikoolis koostöös metsandusfirmadega katsetusi juba tehakse.
Ettevõtted ja teadlased uurivad koos istandikke
Mitmed metsandusettevõtted teevad koostööd Eesti Maaülikooliga, et arendada teadus-praktilist koostööd uute lehtpuuistandike rajamisel ja edasisel sihipärasel majandamisel.
Ettevõtetel on maaüksusi, mis ei ole leidnud rakendust ja mida soovitakse kasutusele võtta. Koostöös teadlastega rajatakse sinna kiirekasvuliste, haiguskindlate ja heade tüveomadustega lehtpuude istandikud: arukase, sanglepa ja hübriidhaava järglaskatsed.
Eesti Maaülikooli ülesanne on kvaliteetse istutusmaterjali selektsioon ning puude kasvu ja produktsiooni jälgimine. Eesmärk on suurendada puistute produktiivsust metsakasvatuslike võtetega, näiteks maapinna ettevalmistusega, puistu tiheduse reguleerimisega ja väetamisega looduslähedaste biostimulantidega. Seejuures hinnatakse erinevate majandusvõtete võimalikke mõjusid keskkonnale ja elurikkusele.
Selline teadustöö on väga oluline ka kliimamuutuste tõttu, sest muutuvates tingimustes on vaja katsetada, millised puuliigid meie laiuskraadidel vastu peavad.
Allikad: Foreko Grupp, Eesti Maaülikool
