Eesti Maaülikooli juhtimiskonverents „Kahe jalaga maa peal“ tõi 30. mail Tartusse kokku praktiliste ja strateegiliste teadmiste kandjad – ettevõtjad, teadlased, ametnikud, üliõpilased ja põllumehed –, et arutada, milline on Eesti toidutootmise, maaelu ja laiemalt majandusliku juhtimise hetkeseis ning tulevikuperspektiiv.
Fookuses olid juhtimisotsuste seosed toidujulgeolekuga, ettevõtluse jätkusuutlikkusega kriiside ajal ja põllumajandussektori kestlik areng. Konverentsi iseloomustas avatud toon, praktiline ellusuhtumine ja soov leida tasakaalu idealismi ning talupojamõistuse vahel.
Talupojaloogika kui majandusfilosoofia
Konverentsi kolmanda teemaploki „Põllumajandus ja toit“ avaettekandes keskendus Oleg Gross (OG Elektra) oma juhtimise loos Eesti turumajanduse kujunemisele ning sellele, kuidas nõukogude aja lõppedes tekkinud ettevõtluskultuur kujunes paljuski praktiliste kogemuste, mitte akadeemiliste käsiraamatute toel. Ettevõtluse algusaegade mälestustes tõusis esile teadmatus, riskivalmidus ja vajadus personaalseks otsustamisjulguseks. Turuolukord kujundas ärimudeleid, kus likviidsus tähendas oskust väikeste vahenditega ellu jääda, mitte suure rahakoti olemasolu. Samas on toonane kogemus õpetanud, et ka majandusteooriad ei ole pelgalt tühipaljas spekulatsioon, vaid rakendatavad siis, kui neid oskuslikult ja paindlikult kontekstiga sobitatakse.
Oleg Gross rõhutas, et Eesti ettevõtjate tugevus on olnud oskus oma tegevus mitmekesistada – näiteks kaubanduskettide, tootmise ja transpordi ühendamine üheks väärtusahelaks, mille igas lülis valitseb kontroll ja sõltumatus. Näiteks toodi seakasvatusel baseeruv toidutööstus, kus vertikaalselt integreeritud ärimudel võimaldab hallata nii sisendeid kui väljundeid, muutes ettevõtte turukõikumistele vastupidavaks. Kõlama jäi tõdemus, et tegevuse edukus sõltub situatsioonitundlikkusest – võimest reageerida, teha julgeid otsuseid, kuid samal ajal mitte kaotades reaalsustaju.
Toidujulgeolek ja kriiside õppetunnid
Aruteluringis, kus osalesid Timo Vunder (Kõpsta Seafarm OÜ), Evelin Loit-Harro (Eesti Maaülikool), Piret Hartman (Eesti Maaülikooli vilistlane), Ülo Kivine (Eesti Maaülikooli vilistlane), Teele Eskor (Paevälja talu), keskenduti toidujulgeoleku tähendusele ja praktilistele rakendustele. Rõhutati, et varustuskindlus ei tähenda ainult toidutootmist, vaid terviklikku süsteemi, mis algab tootmisvõimest ja lõpeb tarbija ostukorvis. Kõnelejate hinnangul ei ole Eesti toidujulgeolek piisavalt strateegiliselt kaitstud. Probleemidena toodi esile sõltuvus importkaupadest, ebapiisav isevarustatus teatud toidugruppides ja energiajulgeoleku puudulik arvestamine toidutootmise kavandamisel.
Kriiside kogemus – olgu see koroonapandeemia või energiahindade hüppeline kasv – näitas, et toidu kättesaadavus ei ole iseenesestmõistetav. Märgiti, et Eesti riigil puudub praegu institutsionaalne võimekus tagada, et kriisiolukorras toimiks toidu tootmine, töötlemine, jaotamine ja jaemüük. Samas tõdeti, et tööstused ja kaubandusketid on enda võimekuse tõstmiseks juba samme astunud – investeeritud on elektritootmise sõltumatusesse, logistikavõimekusse ja tootmise mitmekesistamisse.
Timo Vunder: „Kui soovime toidujulgeolekut, tuleks esmalt kokku leppida, mida selle all mõtleme ja mida see tähendab! Toidujulgeolek ei teki lihtsalt ettevõtjate heast tahtest, vaid see vajab riikliku sekkumist ja sihikindlat toetamist. Paraku ei mõelda sellele enne, kui kriis on käes, ja saame aru, et julgeolek ei olegi odav, aga see on hädavajalik nagu generaator farmis.“
Tõdeti, et toidujulgeolek ei saa olla eraettevõtjate vastutada, vaid vajab selget riiklikku juhtimist, pikaajalist strateegiat ja investeeringuid kriisideks valmisolekusse. Toidujulgeolek on samaväärne rahvatervise ja sõjalise julgeolekuga ning vajab süsteemset käsitlust ja poliitilist tahet.
Haridus kui strateegiline investeering
Arutelus osalejad rääkisid pikemalt ka hariduse rollist põllumajanduse ja toidutootmise tulevikus. Toodi välja, et maaülikoolis antav haridus pakub tugeva teoreetilise vundamendi, kuid vajalik on ka praktilise õppe senisest parem lõimimine ettevõtlusega. Noorte vähene huvi põllumajanduse vastu seondub sageli teadmiste puudumisega: ei teata, kuidas toitu toodetakse või milline on sektori tegelik panus riigi julgeolekusse ja majandusse.
Üks keskne mõte oli, et toidutootmise tutvustamine peab algama juba varasest east. Märgiti, et paljudel lastel puudub igasugune ettekujutus, kuidas toit nende taldrikule jõuab – sageli arvatakse, et toit tuleb poest. Selline võõrandumine mõjutab oluliselt noorte hoiakuid põllumajanduse ja maamajanduse suhtes. Arutelus osalejad rõhutasid, et toidu päritolu, tootmisprotsessid ja nende seos looduskeskkonnaga tuleb viia üldhariduse tasemele juba algklassides. Teadlik tarbimine ja austus toidutootjate töö vastu saab alguse sellest, kui lapsed näevad, tunnevad ja mõistavad, kuidas nende igapäevane toit valmib. Siin nähti rolli nii haridussüsteemil, muuseumitel, teaduskeskustel kui ka põllumeestel endil, kes saavad avatud talude või koostööprojektide kaudu pakkuda vahetut kokkupuudet maaeluga.
Teele Eskor: „Minu jaoks tõi see päev taaskord välja, kui olulised on nii meie igapäevaelus kui ka kriisiolukorras põllumajandus, metsandus ja energeetika ning nende koostoimimine. Arutelust jäi aga eelkõige kõlama sõnum – selleks, et meie toidutootmine oleks jätkusuutlik, on meil vaja teadlikke tarbijaid. Tarbija harimine peaks algama juba lasteaiast ja koolipingist, sest nii ei kao tulevikutegijate seotus ja arusaam maaelust ja toidutootmisest.“
Tõdeti, et põllumajanduse atraktiivsuse tõstmiseks tuleb töötada kuvandiga. Põllumees ei ole enam üksildane traktorist, vaid tehnoloogiliselt võimekas tootja, kes kasutab tipptasemel andmeanalüüsi, automatiseerimist ja innovatsiooni. See kuvand tuleb tuua koolidesse, meediasse ja üldsuse teadvusse.
Konverentsil rõhutati, et haridus vajab senisest stabiilsemat rahastust ja teaduspõhise nõustamise struktuure, mis võimaldaksid ettevõtjatel teha tarku otsuseid ning maandada riske. Toodi esile, et toidujulgeoleku tagamine eeldab teadmiste pidevat uuendamist ja koostööd õpetajate, teadlaste ja ettevõtjate vahel.
Kas noored jäävad põllumajandusse?
Üks keskseid küsimusi aruteludes oli: kelle toitu me tulevikus sööme? Kestlik toidutootmine vajab järelkasvu. Kuid noorte vähene huvi sektorisse jäämise vastu peegeldab sügavamaid hoiakulisi ja struktuurseid probleeme. Toodi välja, et põllumajanduse kuvand ühiskonnas on tihti ajale jalgu jäänud – nähakse rasket füüsilist tööd, ebastabiilset sissetulekut ja vähest prestiiži.
Evelin Loit-Harro: „Konverentsipäev tõi selgelt esile, kui oluline on otsustusvõime ja sellele järgnev teadlik tegutsemine. Kui ühiskond peab toiduga kindlustatust tähtsaks, tuleb seda veendumust toetada läbimõeldud juhtimisega. Innovatsioon ja väärindamisprogrammid on küll vajalikud, ent toidujulgeoleku käsitlemisel tuleb ahelat vaadata terviklikult – alustada tuleb algusest, sealhulgas taimse biomassi kasvatamisest. Samasugune mõttekäik kehtib ka põllumajandushariduse kohta: haritud spetsialistide olemasolu eeldab sihipärast ja vastutustundlikku ettevalmistust, mis on pidev ja teadlik töö. Üks arutelus kõlanud oluline tähelepanek puudutas ka valdkonna eestkõnelejate rolli – igaüks, kes on seotud põllumajanduse ja toidutootmisega, kannab endas vaikimisi vastutust olla eeskujuks, jagada elutarkust ja kasvatada noortes huvi ning usaldust maaelu vastu. Kõige selle keskmes on aga inimene – tema elu, tema lugu, tema vajadused. Me ei tohi unustada, kelle jaoks me oma armsat Eestit hoiame.“
Arutelus rõhutati, et noortele tuleb näidata, et põllumajandus on tänapäevane, tehnoloogiline ja intellektuaalselt nõudlik ala, kus on võimalik rakendada innovatsiooni, juhtimist ja loovust. Samuti on oluline tagada, et riiklikud toetusmehhanismid ei soodustaks üksnes suurtootmist, vaid looksid võimalusi ka väiksematele ja keskkonnateadlikumatele tootmismudelitele.
Tõdeti, et noorte sektorisse jäämist soodustab tugeva kogukondliku toe olemasolu, majanduslik stabiilsus ning selge ühiskondlik sõnum, et toidutootmine on väärtustatud ja au sees hoitud amet.
Energeetika, planeerimine ja regionaalne õiglus
Arutleti ka selle üle, kuidas energeetiline sõltumatus ja ruumiline planeerimine mõjutavad põllumajanduse arengut. Toodi näiteid, kus farmide laiendamine või uute tootmisüksuste rajamine takerdub planeeringuprotsessidesse, huvigruppide vastuseisu või regulatiivsetesse tõketesse. Samas on põllumajandusüksuste elektrivarustus võtmetähtsusega toidujulgeoleku tagamisel.
Piret Hartman: „Meie eelis ei ole ammu enam ainult kogemused ning põllumajanduseks vajalikud ressursid ja kliima. Oleme arendanud valdkonnas IT-lahendusi ja tehnoloogiaid (sh alternatiivne toidutootmine ning biomassi kasutamine), mis on maailmas huvi pakkunud ning on meie põllumajandus- ja toidutoodangule oluline ekspordiartikkel. Lisaks noortele on oluline, et üldiselt inimesed sektorisse jääksid ja tuleksid, sest põllumajandusega kaasnevad riskid on tihti suured. Oluline on, et sisenemine oleks tehtud võimalikuks. Kuna sektoris on olulised nii suur- kui ka väiketootjad, siis üks võimalus on kindlasti suurem koostöö, oma kogemuste ja võimekuste ühendamine ka ühistulise tegevuse kaudu. On selge, et väikeettevõtjad ei suuda kõiki vajalike teenuseid välja arendada.
Rõhutati, et planeerimispoliitika ja energeetika peavad olema kooskõlas toidutootmise vajadustega. Toidujulgeolekut ei saa vaadelda eraldiseisva valdkonnana, see on seotud transpordi, energeetika, regionaalpoliitika, kriisijuhtimise ja tervisega.
Kuidas edasi? Ühiskondlik lepe ja poliitiline tahe
Konverentsil „Kahe jalaga maa peal“ kõlas selge sõnum: Eesti põllumajanduse ja toidutootmise jätkusuutlikkus ei sõltu vaid tublidest ettevõtjatest, vaid kogu ühiskonna ja poliitikute väärtusvalikutest.
Ülo Kivine: „Nii nagu põllul ei saa külvata ega künda juhuslikult, ei saa ka toidust ja selle tähendusest rääkida episoodiliselt. Selleks, et ühiskond mõistaks, mida toit tegelikult tähendab, peab toidujulgeolekust rääkima järjepidevalt ja sisuliselt. Mis oli eile enesestmõistetav, ei pruugi homme enam toimida. Ja see ‘homme’ sõltub nii looduslikust keskkonnast kui sotsiaalsetest ja poliitilistest riskidest – kliimamuutustest, kriisidest, katkestustest tarneahelates. Samas viib meid edasi mitte ainult teadmine, vaid oskus – oskus märgata, rakendada ja hoida. Teadmised ja kogemused on väärtused, mida ei tohi võtta iseenesestmõistetavalt. Neid tuleb koguda, talletada ja edasi anda. Kõige selle taustal tuleb jääda kahe jalaga maa peale. See, mis on meid siiani kandnud, on ka see, mis viib edasi. Mitte üksnes tehnoloogiad, mitte ainult strateegiad, vaid mõistmine, kust me tuleme ja mille nimel me edasi liigume.“
Varustuskindlus ei tähenda ainult täis toidupoodi või kaubanduskeskust. See tähendab, et kartul ja porgand kasvavad meie põldudel, teravili on külvatud, loomad on laudas ja karjamaal, ning loomade aretus on kõrgel tasemel. See ontoimiv, elus ja vastupidav süsteem, mis suudab toimida ka kriisides – ilma katkestusteta, ilma sõltuvuseta kaugetest tarneahelatest.
Põllumajandus on kaitsetahte vundament. Selle kaudu tagame mitte ainult toidu, vaid ka sotsiaalse stabiilsuse ja kindlustunde. Seda süsteemi ei kanna mitte ainult suured, vaid ka väikesed ettevõtted – igal piirkonnal ja igal tootjal on selles oma koht ja tähendus.
Regioonide mitmekesisus – erinevad maastikud, ettevõtlusmudelid, kultuuriline ja kogukondlik side maaga – on osa Eesti tugevusest. Toidujulgeoleku strateegia peab arvestama kogu Eestiga. Ainult nii loome tõeliselt vastupidava ja kestliku tuleviku.
Ettevõtjad ei saa ega tohi kanda toidujulgeoleku riske üksi, riigil tuleb sõnastada strateegilised eesmärgid ja luua selged varustuskindluse kriteeriumid. Vajalik on ühiskondlik lepe: kas me tahame, et Eesti toit oleks oma rahvale tagatud igas olukorras? Kui vastus on jah, peab sellele järgnema tegutsemine: regulatsioonid, investeeringud, teadlikkuse kasv.
See nõuab pikka plaani, poliitilist küpsust ja vastutust, mis ei piirdu ühe valitsuse ega koalitsioonileppega, vaid ulatub üle valimistsüklite. Põllumajanduse ja toidusüsteemi tulevik ei saa sõltuda nelja-aastastest ametiaegadest. See peab olema Eesti riigi pikaajaline strateegiline valik, väärtus- ja hoiakutepõhine ja järjepidev.
Kokkuvõttes jäi konverentsilt kõlama, et kahe jalaga maa peal olemine ei tähenda ainult kainet majanduslikku mõtlemist, vaid ka sügavat usku maaelu kestlikkusse, toidutootmise tähendusse ja kohaliku teadmise väärtusesse.
Tänapäeva kiiresti muutuvates oludes, kus globaalsed riskid sagenevad ja rahvusvaheline ebakindlus suureneb, seob just toidutootmine endas kolm kriitilist komponenti: isevarustatud, rahvatervis ja majanduslik vastupidavus. Ja seda ei saa lükata homsesse – tegutseda tuleb täna.
