Tänavune ebaühtlase valmimise ja niiskusega saak nõuab viljakoristuse ajastamist vihmahoogude vahele ning kuivatamist vastavalt vilja niiskusele ja kasutusotstarbele. Seetõttu ei soovita me tänavu vilja pikaks ajaks laoplatsidele kuivatamist ootama panna.
Koristatud vili tuleb esimesel võimalusel kuivatada ja vajadusel sorteerida. Võrreldes kuivade sügistega on see oluline erinevus, mida silmas pidada.
Kuidas vältida hallitusseente ja mükotoksiinide riski?
Tänavu on suurem kvaliteedilanguse risk juhtudel, kus koristatud niiske ja sorteerimata vili jääb kauemaks lattu kuivatamist ootama. Sellises viljas hakkavad hallitusseente elutegevuse tulemusel viljateradesse tekkima mükotoksiinid, millega saastunud vilja ei saa hilisema kuivatamisega enam ohutuks ega kvaliteetseks muuta.
Kui põllult tulevas niiskes viljas on esinenud viljapeadel fusarioosi (roosad või pruunikad pead) ja peade tumenemist (Alternaria seened), on võimalik nimetatud hallitusseentega saastunud terad sorteerimisega viljast välja saada ning optimaalse kuivatamisprotsessiga tagada teravilja kvaliteetne säilimine edasisel ladustamisel.
Teravilja koristamisel tuleks lamandunud põllud ja põlluosad koristada ja hoiustada eraldi, kuna vastu maad lamandunud viljapead on saastunud Fusariumi ja teiste hallitusseentega, mis põhjustavad vilja hallitama minemist ja ladustamisel mükotoksiinidega saastumist. Seega lamandunud koristatud viljas esineb rohkem hallitusseeni ja sellise vilja segunemisel kvaliteetse saagiga võib rikkuda kogu ladustatud viljapartii.
Eriti tähelepanelik tuleb olla ettevõtjatel, kes varuvad teravilja oma loomadele söödaks. Kindlasti tuleb enne uue saagi söötmise alustamist teha laboris mükotoksiinide analüüs, mida saab teha Maaelu Teadmuskeskuse (METK) Saku laboris. Ekspordiks ja ümbertöötlemisse suunatud vili läbib peale põllumehelt vastuvõtmist veel mitmeid kontrolle ja analüüse, kuid oma loomade söödaks varutud vilja kontrollimise eest vastutab põllumees ise.
Kuivatamisel on oluline seadistada kuivamiseks õige temperatuur
METK-i teadur Elina Karron on välja toonud soovitused sõltuvalt vilja otstarbest (seemnevili, söödavili) ja koristusniiskusest. Neid saab vaadata väljaandest „Teraviljade koristusjärgne esmane käitlemine“ (tabel 5).
Kokkuvõttes võib öelda, et mida niiskem vili, seda madalama temperatuuriga ja kauem peab kuivatama. Toiduvili, seemnevili ja söödavili vajavad kõik erinevat kuivatamisrežiimi.
Palju küsimusi on sel aastal toidunisu kleepvalgu kohta
Kleepvalgu sisaldus sõltub mitmest faktorist: teravilja sort, ilmastik, toitainete kättesaadavus ja omastamine ning kuivatamise temperatuur. Ilmselgelt olid sellest loetelust kolm esimest tänavu erinevad eelnevatest aastatest ja seetõttu tuleb toidunisu kokkuostu laboris sageli vastu võtta veel üks halb uudis – väga väike kleepvalgu sisaldus. Teie tubli viljakuivataja, kes on aastaid seda tööd hästi teinud, ei ole siin alati süüdi.
Kleepvalku mõõdetakse laborites kahe meetodi alusel:
- Klassikaline meetod – nisust tehakse jahu ja sellest taigen, millest pestakse välja kleepvalk.
- Kiirmeetod ehk ekspressmeetod – kleepvalk määratakse spetsiaalse masinaga infrapunakiirguse abil.
Klassikaline meetod võtab rohkem aega ja on täpsem, kuid puudub reegel, et sellega saab alati kõrgema näidu. Tulemus võib erineda nii üles- kui allapoole.
Oma seemnevilja kasutamisest
Oma taliviljast seemne tegemisel tuleb tänavu silmas pidada, et vihmase ja jaheda suvega kasvanud seemnevili vajab õige idanevuse protsendi saavutamiseks pikemat järelküpsemise aega kui päikeselisel suvel kasvanud vili.
Seemnevilja ei soovitata kindlasti laadida otse kombainist külvikusse. Soovitame oma toodetud seemnel kindlasti kontrollida idanevust ja seeme sorteerimine, kuivatamine ja puhtimine.
Artikkel ilmus esmalt Maaelu Teadmuskeskuse veebilehel.
