Saagiaasta on lõpusirgel ja saabumas on aasta kokku võtmise ja sihtide seadmise aeg. Tänavused märksõnad põllumajanduses on sigade Aafrika katkust (SAK) ja ilmastikust tingitud kahjud, mis ulatuvad enam kui 100 mln euroni. Kas SAK ja ilmastikukahjud on Eesti põllumajanduse jaoks midagi uut ja enneolematut, mis tabasid meid ootamatult?
SAK-i esimene laine tabas Eesti farme 2015. aastal ja selle mõju oli väga suur. Sealihaga isevarustatus vähenes 100%-lt 73%-ni, seakasvatajate arv 95%, bioohutusnõuded said rangemaks, metssigade talvise asurkonna suurust kärbiti kahe aastaga 67%.
Aastail 2018–2024 suurenes aga metssigade talvine asurkond 164%, jõudes 2016. aasta tasemele. Mõni ekspert ennustas SAK-i uut lainet ette juba 2025. aasta alguses ja kahjuks ka nii läks.
Tagantjärele tarkus ütleb, et kuigi rakendati parima teadmise järgi asjakohaseid bioohutuse meetmeid ja ülevaade metsas toimuvast oli olemas, siis ilmselt alahinnati seda, milliseid tegevusi on vaja, et karmide tagajärgedega risk ei realiseeruks. Senisel viisil jätkamine ei võimalda seakasvatussektoril tootmist taastada. Teisiti tuleb teha nii metsas, farmides kui kriisijuhtimises, sest taudid ohustavad looma- ja linnukasvatust laiemalt.
Ilmastikuriske saab maandada
Ilmastik kimbutab meid juba kolmas aasta järjest. Tõsi, piirkonniti on ilmastik ja selle mõju olnud väga erinev, kuid paljude taimekasvatajate jaoks oli 2025 juba teine või kolmas kehv saagiaasta järjest. Mida me siis teha saame? Kohaneda ja riske maandada. 2023. aasta kevade külmade ja põua järel räägiti sellest, et silo laovarud peaksid olema suuremad ja rohumaadel tuleks kasutada põuale vastupidavamaid kultuure. Samuti tuleb leida viise, kuidas muldade seisundit parandada, et need aitaks ilmastikuriske paremini puhverdada. Ideed on olemas, küllap järgnevad ka otsused ja teod. Kliimamuutus ja heitlikum ilmastik räägivad meile seda, et peame otsime kohti, kus senisega võrreldes teisiti tehes on riskid väiksemad ja majandustulemused paremad. Ükskõik kui täpselt me kriisidesse sattunud tootmisvaldkondi ei toeta, see toetus jääb alati liiga hiljaks ja on liiga väike.
Kõik-kõik on uus…
Alanud on perioodi 2028–2034 Euroopa Liidu (EL) finantsraamistiku ja ühise põllumajanduspoliitika ettevalmistamine. Muutunud väliskeskkond on kaasa toonud julgeolekupoliitika ja -kulutuste olulisuse kasvu. Kuigi Euroopa Komisjoni ettepaneku järgi suureneks EL-i eelarve järgmisel finantsperioodil, pakutakse ühisele põllumajanduspoliitikale senisega võrreldes umbes viiendiku võrra väiksemat eelarvet. Samas, teatud võimalusi pakuvad põllumajandus- ja toidusektorile, aga ka biomajandussektorile laiemalt nii EL-i fondide uus osa, mida nimetatakse riigiplaaniks, kui ka EL-i konkurentsivõime fond. Näeme selgelt, et meile pakutav poliitikaraamistik on muutunud.
Mida selles olukorras teha? Kas kaitsta senist poliitikaraamistikku või otsida võimalusi, kuidas muutuvates oludes põllumajandus- ja toidusektori ning biomajanduse arengule uut hoogu leida? Valik ei ole lihtne. Senist kaitstes võib meid järgmisel perioodil oodata praegusega sarnane, kuid senisest väiksema eelarvega strateegiakava ja sekkumiste komplekt.
Teisalt, uus raamistik ja selles peituvad võimalused on veel ebaselged. Pimesi uude raamistikku tormates võime ühise põllumajanduspoliitika pakutava turvavõrgu katki teha. Kui põllumajandus- ja toidusektor konkureerib riigiplaanis taristu, teiste tööstusharude, hariduse, tervise ja muude valdkondadega, siis millised on need projektid, mis sellises konkurentsis riiki kõnetaks ja toetust leiaks?
Mõtlemisainet jagub ja loodetavasti leidub eesootaval sügisel ja talvel mõtlemiseks aega. Põllumajanduskojas võtame lähiajal arutlusele arengukava „Eesti põllumajandus ja toit 2030“ ja püüame arutelude abil jõuda selgusele, millised on põllumajandus- ja toidusektori eri tootmisharude arenguvajadused järgmisel kümnel aastal, et uuendatud arengukava saaks anda asjaliku sisendi järgmise eelarveperioodi poliitika kujundamisse.
