Mitte kunagi ei ole Eesti omamaine sealihaga varustatus olnud nii väike nagu praegu ja seakasvatajad niivõrd suure küsimärgi ees – kas nüüd seakasvatus hääbubki või tõustakse ka selle sigade Aafrika katku puhangu järel taas jalule nagu kümme aastat tagasi.
„Eesti seakasvatajad on igasugustest raskustest läbi tulnud ja ka praeguses olukorras ei löö keegi kergelt käega, vaid tahetakse jätkata asjaga, mida hästi oskame,“ sõnas Atria Eesti tegevdirektor Meelis Laande. Atria on Eesti suuruselt teine seakasvataja kuue Lõuna-Eestis asuva seafarmiga.
Sigade Aafrika katkuga (SAK) on nemadki kõvasti pihta saanud.
Ajame Meelis Laandega juttu hommikul, kui oleme lugenud Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) lootustandvat teadet, et mitu nädalat pole ühtegi seakatku kollet lisandunud, kuid juba järgmisel varahommikul on tulnud info järjekordsest farmist, kus haigus tuvastati. „Eile õhtul head uudist lugedes hakkas kergem tunne hinge pugema. Terve meie suvi on olnud üsna õudne. Kõige hirmsam oli 30. juuni, kui pihta sai meie Abja-Paluoja lähedal asuv seafarm. See kuupäev ja tunne jääb mulle alatiseks meelde,“ sõnas Laande. „Ajad on väga pingelised – igal õhtul magama minnes on viimane mõte, et mida me veel saame teha, et ei tuleks rohkem juhtumeid.“
Laande kiidab oma inimesi, kes on keerulise aja hästi vastu pidanud ning hoidnud tehastes ja farmides töö sujumas. „Bioohutus on esimene asi, kuid sellel masinavärgil on üks võtmekoht – kui meie ümbrus metssigade suure arvukuse tõttu piltlikult öeldes kihab viirusest, siis on aja küsimus, kuni haigus jõuab farmi,“ sõnas Meelis Laande. Ta viitas ka teadlaste infole, mis räägib järjest enam putukate ja lindude rollist haiguse levitajana – kui läheduses on katku surnud metssea laip, siis on lihtne kärbestel või lindudel haigus farmi tuua. „Kui meil aia taga on haigusfoon, siis on lihtsalt aja küsimus, millal see farmi tuleb. See on loterii.“
Metssigu vähemaks
Laande sõnul on just metssigade liigne arvukus põhjus, miks katk jälle lahti läks. See oli samamoodi ka kümme aastat tagasi, mil seakatk korralikult meie farme laastas. Nüüd on asi aga hullem, sest pihta on saanud kõige suuremad kasvatajad (sh Ekseko) ja emisekari. „Eks jahimehi on ka igasugused, osades seltsides on asjad hästi, aga endiselt on ka neid, kes metssigu söödavad. Olime ministeeriumis arutelul ja jõudsime ikkagi välja selleni, et number üks abinõu on metssigade arvukus alla tuua,“ sõnas Laande. „Kui me seda ei tee, siis hakkame katkuteemaga kevadel uuesti peale ja varasemad kogemused teistest riikidest näitavad, et kui esimese koleda aasta jooksul jääb põhiprobleem lahendamata, siis tulevad veel hullemad ajad.“
Tauditõrjega tegeleb Eestis PTA, kes saab anda soovitusi, milline peaks olema metssigade arvukus. Edasi liigub teema Kliimaministeeriumi haldusalasse ja alles sealt Keskkonnaameti kaudu jahimeesteni. „PTA-l peaks olema praeguses olukorras õigus anda jahimeestele käsk küttida. Me oleme ministeeriumilt palunud sellist muudatust, et asjad liiguksid kiiremini,“ ütles Laande. „Me oleme juba kaotanud viiendiku koduseakarjast ja Eesti isevarustatus sealihaga on liikumas 40% peale.“
Muidugi tegeleb seakasvataja bioohutusega pidevalt. Meelis Laande sõnul on need suured kulutused, mis on vaja teha viivitamatult. „Me tegime täiendavad kulutused, kui hakkas tulema esimesi teateid seakatkust. Jah, bioturvalisuse parandamiseks on võimalik ka toetust taotleda, aga loodame, et ministeerium tuleb toetustega appi tagasiulatuvalt, sest mõistagi ei jäänud me ootama toetusi, vaid juba ostsime lisavahendeid,“ märkis ta. „Paraku näitab praegune seakatku puhang, et garantiid pole ka nendele tegijatele, kel on bioohutusega kõik kõige paremas korras. Farm ei ole ju suletud üksus, kus ainult töötajad käivad. Selle sees ja ümbruses käib elu.“
Atria Tempo farmi loomad on hukatud ning farm puhastatud ja ootel. Loa uute loomade farmi toomiseks annab PTA ja oktoobri lõpul on Laande sõnul plaan sigala taasasustada. „Meil on tegelikult praegu 10 000 nuumikukohta puudu. Hea oli, et eelmisel sügisel tootmise kasvu planeerides leidsime Jõgevamaale rendifarmi, mille sel suvel oma käsutusse saime.“
Emisekari on kõige väärtuslikum
Seakasvatussektorile on kõige suurem probleem see, kui taud jõuab emiste ja põrsasteni. Täpselt nii juhtus paraku Eksekos, kus pihta sai 45% Eesti põhikarjast. „Sellise juhtumi puhul on suur küsimus, kuidas saavad kompenseeritud emised. Nende väärtust ei saa arvestada lihakilo järgi, sest uue emise ostmine on kallis,“ rääkis Laande. Samas on täisahelas tootmine, st ise emiste ja põrsaste pidamine, toidujulgeoleku seisukohast kõige kindlam ja mõistlikum. „Jah, võib ju osta põrsaid vabaturult sisse ja tegeldagi ainult nende nuumamisega. Paraku seab see meid haavatavasse olukorda, sest kui kuskil tekib kriis ja põrsaid ei saa, siis ei ole meil ka liha. Lisaks võime põrsastega tuua riiki uusi haigusi. Täisahela puhul saame olla kindlad, et meil on loomad ja toit igal juhul olemas.“
Eesti inimene tarbib aastas 80–82 kg liha, millest umbes pool on sealiha. Teisest poolest moodustab enamiku linnuliha, millega isevarustatus on meil samuti nõrk. „Kaks kõige populaarsemat tarbitavad lihaliiki on kehvas seisus ehk üldiselt oleme väga hapras positsioonis. Mis ostjate käitumist puudutab, siis eks ostetakse kollast silti ehk soodushinda. See on ka arusaadav, sest toit on ju väga palju kallimaks läinud. Samas mahuliselt ei ole lihatarbimine vähenenud ja ostetakse ka kallimaid tooteid nagu sink või suitsuvorst,“ nentis Meelis Laande.
Samal ajal on hakkliha ja värske liha müük kõvasti kasvanud. „See viitab asjaolule, et tehakse ise süüa – ostetakse hakkliha või tükk liha ja kokatakse kodus,“ sõnas Laande.
Mida toob tulevik?
Veel eelmisel aastal läks Eesti seakasvatusel üsna hästi. Lausa nõnda, et Laande sõnul olid mured meeldivad – põrsaid sündis nii palju, et oli lausa ruumipuudus. Sellepärast hakkaski Atria otsima uut farmi, mis nüüd aga kulus ära hoopis muuks kui ettevõtte laiendamiseks. „Eks põllumajanduses ongi nii, et ühel aastal asjad klapivad ja järgmisel aastal läheb kõik allamäge. Samamoodi on tänavu viljakasvatuses – liigne vihm on vähemalt Lõuna-Eestis saagid rikkunud,“ rääkis ta.
Mis aga puutub mõtteviisi, et importliha on ju Euroopas küllaga, siis see on libe tee – kui meil ei ole oma toitu, siis just toiduga hakatakse meiega ühel päeval kauplema. „Eesti põllumajandus on nii pikkade traditsioonidega, et me peame põllupidamise ja loomakasvatuse elus hoidma. Lisaks on see ju töö kohalikele – Atrial töötab ligi 50 inimest farmides, Valga lihatööstus on suurim eratööandja linnas,“ nentis ettevõtte juht.
Meelis Laande sõnas, et seakasvatust tundvad inimesed ja ettevõtted on meil hoolimata sektori hädadest olemas ja tahtmist täis. Suur küsimus on aga see, kas neil jagub tahtmist, energiat ja tulevikulootust nii palju, et Eesti koduseakari võiks ühel päeval olla sama suur nagu enne praegust kriisi – 300 000 looma. „Kümne aasta taguse seakatku puhangu järel kari enam endisele tasemele ei taastunud ja eks nüüdki on
mure, kuidas läheb,“ sõnas Laande. „Õnneks on seakasvatajad praeguses olukorras ühtsed, oleme seljad kokku pannud ja ehk saame ka praegustest aegadest üle. Ka ministeerium kuulab meid ja loodan, et ka edaspidi jätkub koostöö operatiivselt.“
Kui küsida lihatöösturilt, kas midagi on Eesti põllumajanduses praegu hästi, siis on vastus kiire – meil on väga tubli, Euroopa tipus olev piimandussektor. „Piimandus on meie põllumajanduses olnud kaua number üks soositud tegevusala. Ja on hästi näha, et kui hoiak on õige, siis võime jõuda tippu.“
Kommentaar: Riik peab otsustama, kas meil on seakasvatust vaja
Eesti Tõusigade Aretusühistu nõukogu esimees Timo Vunder ütles, et SAK-ist räsitud Eesti seakasvatus on jõudnud seisu, kus sõltub riigi otsusest – kas meil on seda ala vaja või lööme sealihaga isevarustatusele käega.
Vunderi sõnul nõuab praegune olukord konkreetset ja selget sekkumist, sest ainult nii saaks sektor kahjudest taastuda. „Seakasvatajad on aastaid rääkinud metssigade probleemist, aga seda on lihtsalt võetud kui meie juttu ning samme metssigade arvukuse vähendamiseks pole tehtud. Praegust olukorda prognoosisime juba üks-kaks aastat tagasi ning täpselt nii ongi läinud,“ sõnas Vunder. Teine pool on tema sõnul konkurentsitingimused, mis peaksid olema sarnased meie naabritega. „Aga kui me ei suuda konkureerida, sest meie sisendite hinnad on kallimad kui mujal, siis nii ongi. Ettevõtja vaatab edasi, mida tal on mõistlik teha ja mida mitte.“
Vunder toob näiteks piimandussektori, mida Eestis on aastaid erinevate toetuste abil eelisarendatud ja millel läheb hästi. „Seakasvatuses on farmid amortiseerunud ja ala on hääbumas. Kuigi samas meil oleks potentsiaali, sest meil on söödateravilja piisavalt, on ka osjakaid inimesi ja kindel kodumaine turg,“ rääkis ta. „Laiemalt on küsimus terve riigi toidujulgeolekus ühe toiduainegrupi osas. Aga ka toidujulgeolek on meil paraku selline teema, kus riigi tasandil pigem tehakse suuri sõnu, kui asjaga päriselt tegeletakse. Käepigistus ja õlalepatsutus ei aita siin edasi.“
Vunder rõhutas, et ei pea silmas seakasvatajate erikohtlemist seoses nende igapäevase toimetamisega, vaid jutt käib just SAK-i puhanguga seotud kriisikäitumisest. „Meil ei ole siiani selge, kuidas käib kulude kompenseerimine või kas täiendavat panustamist bioohutusmeetmetesse tagasiulatuvalt kompenseeritakse. Ettevõtjatel on vaja selgust ja kindlust, meil aga pole nende teemade kohta ühtegi määrust ega otsust,“ sõnas Timo Vunder.
