Kodumaine seakasvatus sattus tänavu mitmest suunast lajatanud kriiside keerisesse. Neist kõige laastavamat mõju avaldab farmides möllanud katkupuhang, mis on septembri lõpu seisuga viinud loojakarja üle 55 000 kodusea, sh 9500 emist. Kokku moodustab see umbes 20% Eestis katkupuhangu eel peetud kodusigade üldarvust.
Hinnanguliselt kulub tekkinud lünga täitmiseks paar-kolm aastat, seejuures on eriti keeruline, kulukas ja aeganõudev järelkasvu andva põhikarja taastamine. Laias laastus saab rehkendada, et kui võtta ühe sundhukatud sea omahinnaks u 150 eurot, põhjustas seekordne katkupuhang ainuüksi kaotatud loomade näol 8,25 miljoni euroni ulatuva kahju. Paraku oli mõni ettevõte sunnitud ka tegevuse lõpetama. Suurima kõlapinna sai Kehtnas asuva endise Rey seakasvatuse ja tootmise pankrotist jäänud varale üles ehitatud OÜ Frank Kutter sulgemine.
Alates 2021. aasta septembrikuust (322 700 siga) on kärssninade arv kulgenud langusjoones. Enne nüüdset katkupuhangut peeti Eestis 288 000 siga. Sealihaga isevarustatuse tase oli 2024. aastal Eestis 65% kandis, pärast katkukahjude kokkuarvamist jääb sellest hinnanguliselt järele 45% või vähemgi. Võrdluseks – Soomes oli see näitaja 103%, Euroopa Liidus tervikuna veelgi kõrgem*.
Omajagu riski kätkeb ka tõsiasi, et lõviosa Eesti sealihatoodete tootmisest annab käputäis ettevõtteid. Ainuüksi eelmise katkupuhangu ajal lõpetas tegevuse umbes kaks ja poolsada väikeettevõtet. Enne 2015. aastat tegutses Eestis PRIA andmetel 588 seakasvatusettevõtet, siis praeguseks on neist järel sadakond, kusjuures pooled kodusigadest peetakse kolme suurima ettevõtte farmides. Samas püsib sealiha järele nõudlus, selle olulist vähenemist Eurostati analüütikud lähema kümne aasta perspektiivis ette ei näe.
Järelikult peame kuidagi täitma lünga, mis kodumaise tootmise vähenemine nüüd jätab. Nii on ka mõistetav, et septembri alguses peetud seakasvatuse aastakonverentsil kõlanud teemad keerlesid taudist põhjustatud kahju, sellest ülesaamise ja toidujulgeoleku ümber.
Seakasvatus sõltub investeeringutest
Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi biomajanduse asekantsler Madis Pärtel märkis seakasvatuse aastakonverentsil kodumaise seakasvatuse olukorrast ülevaadet andes, et seakatkupuhangu laastamistöö mõju avaldub nii numbrites kui ka tegelikus elus alles lähemas tulevikus, mistõttu praegu saame olukorda hinnates toetuda vaid varasemale statistikale ja eelduslikele arvamustele.
Pärteli sõnul näitab viimaste aastate statistika trend küll mõningast sealiha ekspordi kasvu, kuid impordi osakaal kasvab märksa jõulisemalt. Selle põhjuseks võib pidada eelmainitud tagasilööke tootmises ja kodumaise tarbija jätkuvalt suurt nõudlust sealiha järele.
Madis Pärteli hinnangul pole Eesti lihatootmise potentsiaal kadunud, sest meil on väljakujunenud tugevate lülidega tarneahel ka vahepealsete raskuste kiuste. „Lühiajalises plaanis tulevikku vaadates tuleb tegeleda SAK-i ennetusmeetmete rakendamisega farmides. Keskpikas plaanis tuleks mõelda Eesti sealiha müügiedenduse peale näiteks kvaliteedikava loomise kaudu. Pikemas perspektiivis vajab sektor olulisi investeeringuid. Selles on palju tahke, aga ennekõike on raha vaja n-ö rauda ja betooni ehk uute farmide ehitamiseks,” kirjeldas Pärtel kodumaise sealihatootmise ees seisvaid katsumusi.
„Püsivalt on olemas turukorralduslikud meetmed – kui kehtestatakse riigihangete kestlikkuse kriteeriumid, siis peaks seal andma kohalikele ettevõtetele senisest suurema juurdepääsu avaliku sektori toitlustushangetes osalemiseks.”
Seega on just praegu aeg teha strateegilisi otsuseid. Põllumajandussektoril on lähiaastatel toetusmeetmete kaudu saadaval 45 miljonit eurot mitmesugusteks investeeringuteks.
Teadvustame vähe, et toit tuleb lauale raske tööga
Seakasvatuse lähema kümne aasta perspektiivi, kohaliku tootmise väärtust tarneahelas ja toidujulgeoleku temaatikat vaeti konverentsi aruteluringis. Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja toiduvaldkonna juht Meeli Lindsaar tunnistas, et paar kuud tagasi konverentsi kava kokku pannes ei osanud keegi hinnata, kui keeruliseks olukord seakasvatuses septembrikuu esimesteks päevadeks kujuneb. Nende paari kuuga on mõiste „toidujulgeolek“ tõusnud paljude arutelude teemaks number üks, mõiste sisu on jõudnud märksa rohkemate eestimaalaste teadvusse kui kunagi varem ning ka otsustajateni on jõudmas arusaam, et kui kaotame toidujulgeoleku, siis millises julgeolekus me üldse võime kindlad olla.
„Pilt on lühikese ajaga totaalselt muutunud ja nüüd me ehk mõtestame toidujulgeolekut teistmoodi,” ütles Lindsaar. „Kui ma mõne kuu tagusel kohtumisel kõrgete riigiametnikega küsisin, kas 50% suurune isevarustatuse tase toiduainetega on Eesti jaoks palju või vähe, siis vastas üks inimene, et me peakski poole vähem sööma. Mina pean seda arrogantsuseks.”
Viimased kolm aastat Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kriisijuhina töötanud Toomas Unt avaldas, et antud juhul tuleks rääkida toidu varustuskindlusest. „Viimane näljahäda oli Eestis 160 aastat tagasi. See asjaolu on inimestes süvendanud harjumust, et toit tuleb poest ja tekib sinna mingil iseenesestmõistetaval moel. Samas näen iga päev, kui raske on tegelikult põllumajandussaaduste tootmine,” rääkis Unt. „Riigi tasemel kriisideks valmistumise kontekstis on toidujulgeolek tõusnud meie üldise julgeoleku ja energiajulgeolekuga samale tasemele. Need kolm on tihedalt seotud. Seega – viimase paari aastaga on ka riigiametnike seas arusaamine muutunud.”
Möödunust tuleb õppida, riske peab hindama
Eelmine suur SAK-i puhang käis üle Eesti farmide kümmekond aastat tagasi. Nüüd kõlab etteheiteid, et ega me ei ole sellest kogemusest suuremat õppinud. Toona põllumajandusministri ametis olnud Urmas Kruuse, kes praegu juhib Riigikogu maaelukomisjoni, märkis, et pärast eelmist katkulainet tehtud suur muutus oli loomsete jäätmete põletamise tehase kohandamine selliseks, et see oleks võimeline suuremahuliseks loomakorjuste likvideerimiseks. Sundhukatud loomade massilist matmist ühiskond enam ei aktsepteeri.
„Muutused on toimunud, iseasi, kas need meid rahuldavad. Võimalik, et jäime veidi tukkuma, kuna pika aja vältel midagi ei juhtunud. Metssigade küttimine vähenes ja nad said jõudsalt järelkasvu,” nentis Kruuse. „Samas teadmine on meil ju olemas, et metssigade arvukus tuleb hoida tasemel kuni kaks isendit tuhande hektari kohta. Praegu on see kolme ringis.”
Ta ütleb mõistvat tööstuse ootust, et riik ka neile kahjud kompenseeriks, sest tööstus on toidukraami tarneahela lahutamatu osa. Toorainenappuse tõttu muutub kodumaine toidukraam üha kallimaks, mistõttu lõputult ei saa loota tarbija lojaalsusele. Samas peab Kruuse oluliseks, et tööstus ja kaubandus siiski kultiveeriks tarbijates nn bränditruudust.
Tartus toitlustusteenust pakkuva AS-i Toidutorn juhataja Jaanus Pulles ütles, et toiduohutusele pööratakse pidevalt tähelepanu, alates sellest, kui tooraine tuleb veokiga kohale kuni ettevõtte tööprotsessi iga osani. Ta peab hügieeninorme Eesti toitlustuses sedavõrd kõrgeks, et partnereid võib usaldada ja täiendavaid norme pole põhjust kehtestada. Pulles märkis, et tema meelest peab Eesti riik hangetes soodustama Eestis toodetut, aga ka tarbijat tuleb veenda, et Eesti siga on parim.
Atria Eesti tegevjuht Meelis Laande tunnistas, et halbade asjade peale ei taha ju keegi väga mõelda ega uskuda, et see just meiega juhtub. „Aga sel aastal üks neist riskidest ikkagi realiseerus,” märkis ta.
Tuleviku mõttes peab Laande kõige tähtsamaks ühiskondlikku kokkulepet või valitsuse otsust metssigade suhtes – kas valime kodusigade kasvatamise farmides või metssigade suure populatsiooni metsades, sest mõlemat ei saa.
„Importtoorainel on tööstusel väga mugav toimetada, sest see ei karju, on alati laos olemas ja tekitab probleeme märksa vähem,” nentis Meelis Laande. „Me praegu veel ei tea, kas hull lugu saab minna veel hullemaks.”
Andmed: Eesti Tõusigade Aretusühistu www.estpig.ee.
Miks kummitab seakatk farme vaid suvel?
Lõuna-Eestis Jaagumäe talus muu põllumajandustootmise hulgas ka seakasvatusega tegelev Tarmo Timmi usub, et viiruse pääs farmidesse ei tulene sellest, nagu oleks seakasvataja suvel lohakam ja talvel hoolsam. Põhjus on tema hinnangul looduslik – suvel on rohkem nii metssigu kui ka putukaid ja linde, kes viirust levitavad. Sellega on tema arvates seletatav ka SAK-i leviku seaduspärasus – suvel levib, talvel mitte.
Tema sõnul on oluline, et farmide kaitseks kasutatakse putukavõrke, sh peavad nendega kaitstud olema ventilatsiooniavad. „Me võime nõuda desinfitseerimist ja saunaskäimist ning sellele palju raha kulutada, aga oht tuleb võib-olla hoopis teiselt poolt. Näiteks nõudeid putukate ja lindude farmidesse pääsu takistamiseks praegu ei olegi. Minu teada esimestes nakatunud farmides putukavõrke polnud. Samas pole nende paigaldamine nii suur kulu, et see kellelegi üle jõu käiks. Näib, et raiskame energiat sinna, kuhu ei peaks.”
Timmi on seda meelt, et parim SAK-i ja muudegi kriiside ennetus seisneb selles, kui kõik ametkonnad hakkaksid tööle ühise eesmärgi nimel. Timmi sõnul vajab Eesti sealihatootja senisest rohkem ja paremaid otseturustuskanaleid, et ennast paremini ära majandada. Lisaks tuleb tõsta efektiivsust, et toodangu hinnaga Euroopaga ühte sammu käia. „Eesti siga on traditsiooniliselt eestlastele väga oluline, siga armastatakse. Peame seda traditsiooni hoidma,” kinnitas Tarmo Timmi.
