Aprillis saab kümme aastat ajast, mil jahimeeste, maaomanike ja riigi suhteid on reguleerinud praegune jahiseadus. Võrreldes eelmisega pidi 2013. aastal jõustunud jahiseadus oluliselt suurendama maaomanike rolli jahindusküsimuste lahendamisel, aga kas nii on ka läinud?
Mäletatavasti eelnes seaduse vastuvõtmisele vägagi terav vastasseis jahimeeste ja maaomanike vahel. Seetõttu on paslik vaadata, kuidas seaduse rakendamisega läinud on, aga ka mõtiskleda, kuidas likvideerida kitsaskohad, mis maaomanike vaatevinklist senini seaduses silma paistavad.
Jahindusnõukogud
Jahipidamise regionaalseks korraldamiseks on võrdsetel alustel moodustatud jahindusnõukogud. Nii on metsaomanikud ja põllumehed igas maakonnas jahindusteemades kaasa rääkimas. Võrreldes varasemaga on kindlasti tegemist hea muudatusega. Lisaks infovahetusele on jahindusnõukogul olnud oluline roll suurulukite küttimismahu määratlemisel.
Kõigi arvamustega arvestamiseks on jahindusnõukogude töökorras paika pandud, et põdra, punahirve, metskitse ja metssea küttimismaht ja -struktuur lepitakse kokku konsensuse alusel. Kui konsensust ei saavutata, ei saa ka jahti pidada. Kuna ulukite arvukuse reguleerimine on kõigi poolte huvides, on ka tõsiselt pingutatud, et jahi pidamiseks vajaliku koosmeeleni jõutaks.
Nii töötas see mudel kuni viimase ajani, aga paraku võib üks tõrvatilk kogu meepoti ära rikkuda. Sel sügisel ei jõutud Järvamaal põdra küttimismahu osas kokkuleppele. Selle asemel, et tõdeda, et jahti pidada ei saagi, võttis Keskkonnaamet üllatuslikult seisukoha, et küttimismahu kokku leppimine jahindusnõukogus ei olegi jahipidamise eeltingimus. Jaht võib toimuda igal juhul.
Selline otsus muudab jahindusnõukogud pelgalt infovahetuse kohaks ja toob kindlasti kaasa maaomanike motivatsiooni languse nende töös osalemisel. On täiesti reaalne oht, et kaob hea töövorm jahindusküsimuste maakondlikuks korraldamiseks. Kui seadus on tõesti ebatäpne, tuleks asi kiiresti korda teha. Võti on siin riigi käes.
Lepingud
Kuigi jahiseaduses on pügal, mis ütleb, et kinnisasjal jahipidamiseks tuleb omanikuga sõlmida leping, on seal ka sätted, mis lubavad jahti siiski ka ilma kokkuleppeta pidada. Igatahes on seaduse suunis selge – eraomaniku maal püssiga toimetamiseks peaks lepingu sõlmima. Seniajani oli lepingute sõlmimine tagasihoidlik. Jahimehed said nautida lepinguta jahipidamist ja ega maaomanikudki lepingute soovimisel üleliia aktiivsed olnud.
Metsaühistu Ühinenud Metsaomanikud võttis aga mõned aastad tagasi asja tõsisemalt ajada. Samuti on põllumajandustootjate esindusorganisatsioonid, põllumajandus-kaubanduskoda ja taluliit rõhutanud maaomanikega sõlmitud lepingute olulisust ja aidanud kaasa lepingute sõlmimisele.
Nii on nüüdseks lisaks riigimetsale üle poole eramaadest jahinduslike lepingutega kaetud. Leping reguleerib nii pooltevahelist infovahetust kui ka ulukikahjude hüvitamist põllumajandus- või metsakultuuridele.
Pärast jahipiirkondade kasutusõiguse lubade pikendamise käivitamist, kus senine kasutaja saab pikenduse juhul, kui üle poole eramaadest on lepingutega kaetud, suurenes märkimisväärselt ka jahimeeste huvi lepingute vastu. Loodame, et see huvi pärast kasutusõiguse lubade pikendamist ei rauge. Tsiviliseeritud ühiskonnas ongi ju normaalne, et eramaa kasutamine toimub kokkulepete alusel.
Lubade pikendamine
Kümme aastat tagasi, mil kehtiv jahiseadus vastu võeti, pikendati olemasolevate jahipiirkondade kasutusõigusi. Senised kasutajad said kümneaastase jahipidamisõiguse. Eesti Erametsaliidus teadsime, et ei ole toimunud jahipiirkondade kasutusõiguse põlistamist ja kui kümneaastane periood läbi saab, toimub kasutaja väljavalimiseks konkurss.
Seadus annab siin ka hea suunise, et konkursil on eelis sellel jahiseltsil, kellel on jahipiirkonnas suurema pindala ulatuses kokkulepe maaomanikega. Teisisõnu: seadus väärtustab kokkulepet jahipidajate ja maaomanike vahel. Seetõttu oli üllatus suur, kui Keskkonnaamet ja Keskkonnaministeerium võtsid seisukoha, et kasutusõiguse lube siiski pikendatakse.
Kuigi ka teemat analüüsinud õiguskantsler on selgelt seisukohal, et praeguste kasutusõiguse lubade pikendamist seadus ette ei näe, jätkub lubade pikendamine ja õiguskantsleri arvamusest riigi haldusvõim ei hooli.
Siiski on kasutusõiguse lubade pikendamise protsessis kokku lepitud, et jahindusnõukogud annavad heakskiidu pikendamisele vaid juhul, kui üle poole eramaade pindalast on lepingutega kaetud. See on olnud hea motivaator lepingute sõlmimise hoogustamiseks. Osapooled on kokkuleppega saavutanud selle, mida seadus küll väärtustab, aga selle väärtuse ellu viimiseks otseselt midagi ette ei võta. Vaidlused ja erinevad tõlgendused kasutusõiguse lubade pikendamise asjus aga näitavad, et see koht seaduses vajab kiirremonti.
Ulukikahjud
Kuigi ulukikahjude pärast pahandavaid põllumehi või muretsevaid metsamehi on kuulda pidevalt, näeme erametsades ulukikahjude osas ka positiivseid nihkeid. Aastaid ei julgenud erametsaomanikud männikultuure rajada, kuna reeglina läksid noored puud hirvede või põtrade toiduks. Männikasvuks sobivaid alasid uuendati kuusega.
Nüüd on olukord paranenud. Üha rohkem männitaimi jõuab istustusajal erametsades mulda. Kuigi ulukitõrjevahendite kasutamine loomarikastes piirkondades on reeglina siiski vajalik, on tekkinud optimism, et põtrade langenud arvukus võimaldab metsakasvatuses ka mändi kultiveerida. Oleme kümne aasta jooksul mõne asja paremaks saanud küll.
Kuidas edasi?
Esmalt tuleb vead ära parandada. Ebaselged, mitmeti mõistetavad ja seaduse mõttele vastu töötavad regulatsioonid on vaja korda teha. Selgelt tuleks sätestada, et põdra, hirve, kitse ja metssea jahi eeltingimus on jahindusnõukogu kokkulepe nende ulukite küttimismahu kohta. Samuti tuleb selgemalt öelda, et kasutusõiguse luba ei ole aegade lõpuni kehtiv privileeg, vaid kindlaks perioodiks antud õigus, mis on tulevikus ka konkurentsile avatud. Seejärel on aeg mõelda jahindussüsteemi põhimõtete üle.
Kas lepinguta jaht eramaadel ikka peab olema normaalsus? Meie naaberriik Läti nõuab juba ammu eramaal jahi pidamiseks lepingu olemasolu. Ja ei ole Lätimaal jahindus sellest kuidagi kokku kukkunud.
Või kas ikka peame jätkama süsteemiga, kus isegi metskitse jahiks peab ühes ringpiiris vähemalt 5000 hektarit jahimaad koos olema?
Läänemere piirkonna teistes riikides selliste mammutpiirkondade kaudu ulukivaru ei majandata. Võiks lubada maaomanikel endil lepingulisel alusel jahipiirkondi moodustada, kus näiteks metskitse või hirve ohjamisega ka senisest palju väiksemal alal tohiks toimetada.
Süsteemi muutes peab kindlasti säilima partnerlus maaomaniku ja jahimehe vahel. Usun, et ülepaisutatud on hirmud, et maaomanikele oma vara kaitseks selgemate õiguste andmine seda partnerlussuhet lõhkuma peaks. Reaalset jahti peaks ju ikkagi jahimees. Just kohalik jahimees, sest tema tunneb kohalikke olusid ja tahab selles piirkonnas ka edaspidi tegutseda. Maaomanikena seda väärtust kindlasti hindame.
