Mesinikud on aastaid vaadanud riigi poole ja oodanud toetust ning rahalist tuge. Soovitud on riigi abi kahjude korvamise fondi loomisel ja mesilasperede otsetoetust. Seni pole riik mesinikele abikätt ulatanud.
Ilmselt ei jõua mesilasperede toetus ka järgmise aasta riigieelarvesse. Eesti Mesinike Liidu juhatuse esimees Aleksander Kilk ütleb, et mesindusorganisatsioonid on juba üle kümne aasta püüdnud saavutada riigipoolset mesilasperede pidamise toetust.
Viimase nelja-viie aastaga on enda poole võidetud ka maaeluministeerium, kes on asunud otsima eelarvelisi lahendusi ning alates 2015. aasta riigieelarve kavandamisest on ministeerium mesilasperede pidamise toetuse oma ettepanekutesse sisse kirjutanud. Rahandusministeeriumi inimesed on olnud teisel seisukohal ja mesilasperede toetus on riigieelarvest välja võetud.
Mesinikud ei saa aru, kuidas riiklikul tasemel ei mõisteta, et mesindus ei tähenda ainuüksi saaki ja tulu mesinikele – mesindusest tõuseb suur kasu kogu põllumajandusele. „Põllumajandus saaks tohutult kasu, kui oleks rohkem mesilasperesid. Saagikus on ju tänu tolmeldamisele suurem,“ ütleb Maarika Puusepp Puusepa Mesindustalust.
Mesilasperede otsetoetust ikka veel ei terenda
Eesti klimaatilised tingimused seavad mesilased ja mesinikud tihti väga keerulisse olukorda. Puusepp räägib, et sageli on aastaid, kus toodangut on kesiselt, mesilaspered tuleb aga talveks sööta ja ravida. Ravimine on oluline, et mesilaspered oleks tugevad ja terved järgmisel aastal toodangut andma, selgitab Puusepp, kelle sõnul ongi toetus vajalik, et aidata mesilasi pärast kesist suve talveks ette valmistada.
OÜ Mevada mesinik Jaanus Tulli tõstab esile Eestile iseloomulikku pikka talve. Mesilaspere mitteaktiivne periood kestab Eestis keskmiselt kuus kuud, lõunapoolsetes riikides on see üks kuni neli kuud. Pikema mitteaktiivse perioodi jooksul tarvitab mesilaspere oluliselt suurema koguse talvesööta. Mesilasperede toetus oleks Tulli ütlusel meede, mis korvab suurema kulu, mida Eesti mesinikud peavad tegema võrreldes teiste riikide mesinikega. Mesilasperede toetust rakendatakse näiteks Soomes ja Lätis.
Puusepp toob välja veel ühe positiivse külje, mis kaasneks toetuse maksmisega. Tema sõnul peaksid toetuse saamiseks olema kindlad kriteeriumid – toetuse saajad peaksid olema PRIA-s arvel, tasuma riigile makse, olema registreeritud FIE-d, äriühingud vms. „Toetuse saamiseks tuleksid paljud mesinikud end ametlikult arvele võtma ja saame parema pildi, kui palju meil on tegelikult Eestis mesilasperesid ja mis seisus on mesindus,“ leiab Puusepp.
Maaeluministeeriumi andmetel on Eestis mesindussektorit toetatud Eesti maaelu arengukava (MAK) 2014–2020 erinevate meetmete kaudu 3 857 673 euroga. Lisaks on mesindusprogrammi 2017–2019 eelarve 165 600 eurot aastas.
Ministeeriumi loomakasvatussaaduste büroo juhataja Liina Jürgenson kinnitab, et alates 2015. aastast on ministeerium taotlenud lisarahastust, et viia ellu ka mesilaspere pidamise toetus. 2018. aastaks taotletakse riigieelarvest selleks 800 000 eurot. „2018. aasta riigieelarve seaduse eelnõu menetlus on veel pooleli, kuid seni ei ole meie ettepanek heakskiitu leidnud,“ nendib Jürgenson detsembri alguses.
Kahjude hüvitamine jääb mesinike korraldada
Mesinike teine soov on, et põllumajandusameti või Maaelu Edendamise Sihtasutuse juurde loodaks kahjude hüvitamise fond. Kui mesilaspered peaksid taimekaitsetööde tagajärjel hukkuma, siis hüvitaks fond mesinikule kahju ja mesinik saaks hakata kohe tegelema mesilasperede taastamisega. Fond aga tegeleks süüdlase väljaselgitamise ja kahju sissenõudmisega.
Jaanus Tulli selgitab, et fondi olemasolul jääks kahju saajal ehk mesinikul ära pikk ja kohmakas protseduur otsimaks ja tõestamaks, kes või mis oli süüdi mesilasperede kahjustamisel ja hukkumisel.
Fondi loomises ei ole mesinikel õnnestunud ministeeriumit veenda. Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna juhataja Sigmar Suu ütleb, et Eestis on võlaõigusseadusega kehtestatud mehhanismid õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks. Suu möönab, et mesinikele tekitatud kahjude puhul räägitakse palju kohtusse pöördumisest, kuid tema sõnul on esmane võimalus jõuda kahju tekitajaga kokkuleppele. „Sellistele kokkulepetele on jõutud,“ kinnitab Suu. „Kui kokkulepet ei saavutata, on järgmine võimalus pöörduda kohtusse.“
Kahjude korvamise fondi loomise algatamiseks riigi poolt Suu lootust ei anna. „Kõigil osapooltel on võimalik moodustada ühine eraalgatuslik riskifond, kuid algatus peaks tulema mesindussektorilt või laiemalt põllumajandussektorilt,“ jätab Suu fondi loomise mesinike enda kanda.
Kas mesindus väärib riigi toetust?
Mõnesaja mesiniku jaoks annab mesindus täieliku või olulise sissetuleku. Ülejäänud, enam kui 5000 väiksemat mesilat annavad nii meetoodangut kui ka rikastavad Eesti maaelu. Kuid see pole kõik. Mesindusel on ühiskonnale anda meest midagi palju
olulisemat.
Ühiskonnale on meesaagist olulisem enam kui 50 000 mesilaspere mesilaste mõju aia- ja põllukultuuride ning looduslike taimekoosluste tolmeldamisele. Teadlaste hinnangul on see tulu meetoodangu väärtusest 8–10 korda suurem. Kui Eesti mesinduse keskmine aastane meetoodangu turuväärtus on 8–9 mln eurot, siis mesilaste tolmeldamisest sünnib aia- ja põllupidajatele ning keskkonnaseisundi parandamise kaudu ühiskonnale aastas tulu 70–90 mln euro väärtuses.
Mesindus on ühiskonna ja riigi jaoks nagu kuldmune munev kana. Euroopa Parlamendi kõnetoolis öeldi mesilaste suure hukkumise ja mesinduse kasvavate murede arutamisel: mett saame Euroopasse lähemalt ja kaugemalt ikka tuua, aga mesilaste tolmeldamistegevuse import ei ole võimalik!
Otsetoetused ebavõrdse konkurentsi vastu
Mesindussektor on Eesti põllumajanduses üks väheseid, kus otsetoetusi ei rakendata. Mesilasperede toetus stimuleeriks mesinikke oma alaga innukamalt tegelema ja ka mesindust julgemalt laiendama. Lisaks stimuleeriks toetuse saamise võimalus mesinikke kõiki mesilaid PRIA registrisse kandma.
Naaberriikides Soomes ja Lätis makstakse riiklikest vahenditest mesilasperede pidamise toetust keskmiselt 20 eurot mesilaspere kohta. Toetusest tulev lisaraha annab sealsetele mesinikele Eesti mesinike ees konkurentsieelise. Läti mesinikud pakuvad oma mett Eesti turul meist odavamalt.
Eesti mesinikele on kliimatingimuste tõttu suur kulu mesilaste talvesööda maksumus. Euroopa Liidu lõunapoolsete liikmesriikide mesinikud ei pea sellist kulu kandma. See on neile eeliseks. Põhjamaiste raskete talvitumistingimuste tõttu on Eestis mesilaste talvine hukkumine ja sellega seotud kahju Euroopa keskmisest tunduvalt suurem.
Seega oleks mesilasperede pidamise toetus Eestis suunatud eelkõige mesilasperede talvesööda maksumuse ja talvitumise lisakulude osaliseks hüvitamiseks. Kalkulatsioonide järgi on vajalik toetussumma 20–22 eurot mesilaspere kohta aastas.
Kahjude korvamise fond säästab mesinikke kohtust
Kahjude korvamise fondi peamine eesmärk oleks võimaldada mesinikele taimekaitsevahendite (väär)kasutamise tulemusena tekitatud kahjude kiiret hüvitamist.
Tänavu registreeris põllumajandusamet Eestis kuus juhtumit, kus mesilased hukkusid osaliselt või täielikult. Nendes juhtumites kahtlustati taimekaitsevahendite väärkasutamist. Kolme juhtumi puhul leidiski kahtlustus kinnitust. Ülejäänud juhtumites ei leitud piisavalt kindlaid tõendeid kahtlustuse kinnitamiseks.
Lisaks on mitmetel juhtudel mesinikud kurtnud lennumesilaste hukkumist lähikonnas toimunud taimekaitsetööde järel. Ametlikku avaldust pole siiski tehtud. Ühes suurimas mesilaste mürgistusjuhtumis, rapsipõldude pritsimise järel Lääne-Virumaal, hukkus kokku 157 erineva suurusega mesilasperet. Mesiniku jaoks oli kahjusumma kümneid tuhandeid eurosid.
Kahjude korvamise fond tuleks luua põllumajandusameti või Maaelu Edendamise Sihtasutuse juurde. Neil on vastav kompetents. Taimekaitsetööde tagajärjel mesinikele või teistele tekitatud kahjud hüvitataks fondi vahenditest. Fond omakorda nõuaks kahjutasu sisse taimekaitsevahendite väärkasutajalt. Lisaks laekuksid fondi sissemaksed taimekaitsepreparaatide kui kõrgendatud keskkonnaohu allika maaletoojatelt ja hulgimüüjatelt.
Tegemist oleks liikluskindlustuse fondi analoogiga, kuhu teevad sissemakseid autode-busside-sõidukite kasutajad kui kõrgendatud liiklusohu allikate valdajad. Sissemakseid fondi peaks tegema ka riik, et toetada mesilaste kui oluliste taimekoosluste tolmeldajate pidamise jätkusuutlikkust.
Praegused õigusaktid lubavad põllumajandusametil karistada taimekaitsetööde eksimuse eest süüdlast väärteo korras tuhandetesse eurodesse ulatuva summaga. Samuti saab sellise väärteo eest tagasi nõuda (või vähendada) või erandjuhul kuni 100% ära võtta määratud PRIA toetused. Kuid Eesti seadused ei kohusta väärteo sooritanuid mesinikele kahju kohe hüvitama. Põhiseadus küll sätestab sellise kahju hüvitamise kohustuse, kuid protsess käib Eesti õigusruumis võlaõigusseaduse kohaselt ehk kohtumenetluse kaudu.
Mürgitamine tapab teadaolevast kordades rohkem
Ardi Asten on OÜ Asten Mesindus omanik. Ta ütleb, et tema 27-aastase kogemuse jooksul pole möödunud aastatki, kus mürgitamine poleks olnud probleem.
„Üldsuseni jõudev info taimekaitsetööde käigus mesilastele tekitatud kahjudest on olematu,” ütleb Asten. „See ei ole isegi mitte jäämäe pealmine tipp, vaid imepisike osa,“ sõnab ta. Asteni sõnul mesinikud tavaliselt ei annagi mesilaste hukkumisest kellelegi teada. Kohut ju keegi käima ei hakka ja probleemile lahendust ei ole. Mesinik nutab õhtul patja ja toimetab edasi.
Väidetavalt jääb 90% kergematest mürgistusjuhtudest mesinikul endalgi märkamata. Asten selgitab, et mesilasgruppe külastatakse ühe-kahe nädala tagant. Kui vahepeal on mingi osa lennumesilasi kadunud-mürgitatud, siis selle aja jooksul kooruvad juba uued noored mesilased ja mesinik ei saagi aru, et midagi oleks muutunud. Näha on ainult, et meesaaki ei ole ja pered ei taha areneda. Mesinik oskab süüdistada vaid iseennast: kas on olnud halb korje, mesinik saamatu vms. Põhjus on aga milleski muus. Kahjude korvamise fond annaks Asteni arvates mingigi lootuse, et mesinikel oleks põhjust oma probleeme avalikustada.
Asten räägib, et viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul on muutunud mesilasperede sügis-kevadine suremus katastroofiliselt suureks – 30–50%, kohati 100%. Täpne põhjus (viirushaigused, keskkonna saastatus või nende koosmõju) on siiani teadmata. „Kui mis iganes teises põllumajanduslikus karjas oleks iga-aastane hukkumine 30–50%, oleks kõik tagajalgadel,“ ütleb Asten ja leiab, et otsustajad pole suutnud näidata mesindusse mõistvat suhtumist.
Meeaasta näitas erinevat palet
Tänavune vihmane ja külm suvi tekitas ka mesilastele ja mesinikele probleeme. Mõnes piirkonnas koguti üsna kehv saak, teisal aga läks paremini kui eelmisel aastal. Kokkuvõttes usutakse, et kodumaist mett peaks Eestis siiski jaguma kuni uue meesaagini.
Eesti Mesinike Liidu juhatuse esimees Aleksander Kilk ütleb, et külm ja vihmane kevad tekitas mesinduses ikalduse kartuse. Suvel meekorje olud küll paranesid, kuid meetaimede õitsemise aeg lükkus tavalisest hilisemaks ja mõnelt taimeliigilt saadi üsna kesist saaki. Kilk möönab, et piirkonniti oli meesaak erinev ja mõnel pool võisid mesinikud saagiga isegi rahul olla. Eriti hea oli tänavu kanarbikult kogutud meesaak.
