Novembris 2025 toimus Eesti mesindusloos midagi erakordset: aasta põllumeheks valiti mesinik. Žüriile avaldasid muljet Taavi Tulli uuenduslikkus, eetilisus ja lai haare. Paar kuud hiljem tuli uuendusmeelne mesinik välja plaaniga luua digilahendus, mis muudab taru helid mesinikule mõistetavaks töökeeleks.
Sensorsüsteemid ja andmetöötlus, digilahendused ja AI – need on märksõnad haaravast arenguvisioonist, mis viimastel kuudel aasta põllumehe pead on täitnud. „Idee sündis koos Peeter Matsoniga – kui maailm tohutu tempoga areneb, peab arenema ka mesindus,“ ütleb Taavi.
Teisisõnu – muutustega peab kohanema, siis on sul võimalus eduks. Taavi on mesinduse tehnoloogiafänn, kes ei karda katsetamist ja tahab olla esimeste seas, kes kogevad tulevikku.
Muutu koos maailmaga
Platvorm nimega HiveNavigator, mida nad koostöös ekspertide ning Tartu ja Tallinna ülikoolide teadlastega arendavad, saab olema mesiniku abivahend, mis annab ülevaate perede seisundist: millised tarud vajavad avamist ja millised mitte, kas on märke sülemlemisplaanist või on tõusnud stressitase ja pere vajab kiiresti sekkumist.
„Vibratsioon, heli jm karakteristikud peres on signaalid, mida sensorid saavad andmetöötlusse saata ning mudelite abil n-ö tõlgitakse need mesinikule mõistetavaks,“ ütleb Taavi. „Mesinikule oleks see n-ö töökeel. Teadusuuringuid selles vallas on maailmas palju olnud, aga rakendusvõimalusi pole veel loodud.“
Sel hooajal plaanivad Taavi ja Peeter koguda vähemalt paarisajast mesilasperest sensorkomplektidega andmeid ja koondada kokku eksperdid, et need saaksid andmebaasi abil õpetada AI mesilaste signaale tõlkima nii, et see oskaks teatud sündmusi peres ette ennustada ja mesinikule nõu anda.
Kui see valmis saab – Taavi pakub ajakuluks kolm aastat, sest venitada ei saa –, on see kõigile mesinikele mõeldud, suurtele ja väikestele. „Sensorid, mis on juba igas kodus, näiteks mõõdavad temperatuuri, on ju odavad; taolisi tarudesse panna ei ole suur kulu,“ ütleb ta. „Uue digilahenduse tahame teha kättesaadavaks igas suuruses mesinikule, et kõigil oleks lihtsam mesindada.“
Pankuriamet jäi pidamata
Kuigi Taavi isa Jaanus Tull on mesilasi pidanud nii kaua, kui poeg mäletab, ei olnud Taavi noorpõlve sihid sugugi mesilastega seotud. „Tegelikult oli mul plaan pankuriks saada,“ muigab ta, „või igatahes majandust õppima minna.“ Kuidas see siis läks, et majandushuviga mees end mesinduses rakendada otsustas?
Muutus algas 17-aastaselt, kui Taavi sõitis suveks tööle Rootsi Per-Olof Gustafssoni mesindusettevõttesse. Toona muidugi mitte suurest huvist mesilaste vastu, vaid raha teenimiseks. Seal avanenud pilt erines kardinaalselt kodusest mesindusest. „Isal oli toona 300 mesilasperet, Rootsis aga üle 450 ja meetoodang 40 tonni aastas,“ kirjeldab Taavi. „Vaatasin, et üle 90 kg mett pere kohta, ägedad suured liinid ja tõhusad töövõtted. Mõtlesin, et võiks kodus ka uutmoodi mesindamist proovida.“
Suurmesila kogemusest ja numbritest inspireerituna läks Taavi majandust õppima, sisestas toonased meehinnad Exceli tabelisse ja finantsprognoosid näitasid, et kui perede arvu suurendada ja protsessi õigete võtete ja seadmetega hallata, on mesindus ettevõtlusena väga mõistlik tegevus. Eestis toona üle 400 perega mesilaid ei olnud, Tullide oma aga hakkas jõudsalt laienema ja on nüüd, 20 aastat hiljem, Eesti suurima mesilasperede arvuga mesila ning üks tugevamaid meetootjaid Põhja- ja Baltimaades.
Kui aus olla, siis päris Exceli järgi pole ettevõtte arenenud. „Plaan oli kiiremini edasi jõuda, aga õppimiskõverad on ka arengu osa,“ tunnistab Taavi ja selgitab: „Sa pead mesila suuruse järgi kohanema. Ütleme nii, et iga lisanduva 400 perega on vaja leida teistsuguse mudeliga mesindamise viis. Meie praegune mesila on rajatud 1500 kuni 2000 pere haldamiseks ja praeguseks välja töötatud mudel toimib hästi just selle suuruse juures.“
Süsteemsus ennekõike!
Taavi juhitav süsteem on üles ehitatud efektiivsusele. Viieliikmeline põhitiim, sealhulgas Taavi, kes käib perede juures, suudab vajadusel hallata kuni 400 mesilasperet päevas. „Muidugi ei tee me kõiki tegevusi sellise tempoga, aga näiteks talvesööda annab meie tiim küll 400 perele päevas. Meil on igaks perede ülevaatuseks standardiseeritud süsteem – teeme iga käigu juures kindlaid asju,“ kirjeldab ta. „Nii suures mahus ei saa toimetada ilma rangete standarditeta. Me ei jää iga taru juures mõtlema – ahah, see pere on sellises seisus, mida teha? Kui läheme peresid üle vaatama, on meil maksimaalselt kolm, pigem 1–2 lahendust, mida peredega sel hetkel teeme.“
Süsteem tähendab ka, et hooaeg on täpselt planeeritud nagu efektiivse firma tegevusplaan ikka. „Tean juba praegu üsna minutipealt ette, mida teen mais, mida juunis. Jah, ilmast oleneb ka – vihmaga me ei tööta, aga põhimõtteliselt tegutseme plaani, mitte ilma järgi. Varasemate aastate andmete abil tean päris hästi, mis ajal millist tuge mesilaspered vajavad,“ sõnab Taavi.
Kärjesulatuseks on nad kasutusele võtnud suured aurugeneraatorid, millega saab sulatada ja ka pesta 3000 raami päevas. Lihtne on ka nende vahagraanulitega, mis tigupressist tulevad – need lähevad soojakasti, programm lülitab öösel soojenduse tööle, hommikul laseb mesinik vaha välja ning ongi korras.
Lihtne lahendus on ka kärjekoi tõrjeks: kärjed, mis vurritusest tulevad, pannakse jahutisse ja külmutamine –14 kraadi juures hoiab ära kärjekoi arengu. Pärast pole gi mingeid lappe vaja peale panna.
Itaalia tõugu mesilinnud
Tullide pere majandatavas ettevõttes Kumalane OÜ töötavad itaalia tõugu mesilased ja kogu ettevõtte süsteem on sellele mesilasele kohane. Hügieenitesti tehakse iga aasta, see on kõige olulisem, tootmisnäitajad ka.
Taavi ütleb, et taru juures käib ta kaitsekostüümis ja kinnastega. „Mul on taruvaigu-allergia, ei ole hea, kui näpid päev otsa taruvaiguseid raame,“ mainib ta, „peale selle saab kinnastega kiiremini tööd teha.“
Üle 100 tonni mett aastas tähendab, et keskmine saak pere kohta on 60–65 kg. Sellega ei küündi Taavi oma sõnul Eesti suurima keskmise saagikusega mesinike hulka. Aga see-eest on pered ühtlaselt tugevad.
„Ma olen üsna rahul meie perede tervisega; kevadel on talvest tulijate seas ikka nõrku peresid, aga mitte palju,“ uurib Taavi tabeleid, „näiteks 2022. aastal oli neid 7%. See pole väga suur protsent ja neid saab toetada. Toetame juba sellepärast, et meil on standardiseeritud süsteem ja sellepärast peavad pered olema võrdses seisus. Muidugi, kui väga timmida, saaksin ma ka üks-kaks eriti tublit hooajaks tippvormi, aga pigem hoolitsen ma 1500 tugeva keskmise eest,“ muigab mees.
Kumalane OÜ on sihitud Eesti turule, Meveda nime all on nende mesi müügil kõigis Eesti kauplusekettides. Eksporti nad ei plaani. „Meie tooted on Eesti turule mõeldud, mujale minekuks on vaja uut toodet,“ põhjendab Taavi. „Ja ma ei ole lahendanud oma peas seda, mis on siiski Eesti mee eelis maailma teiste mete ees. Ekspordi puhul peaks ka ruumi suurendama ja see nõuab investeeringuid. Eesti turule mee tootmisega läheb meil hästi ja sinna ma rõhu panengi.“
Tunneb oma mesilasi ja mett
Meveda toodete seas on vedel, kreemjas ja tuubimesi. Viimases on vedel mesi, mitte kreemjas. Kas mesi tuubis ei kristalliseeru? „Me valime sinna mee, mis aeglaselt kristalliseerub,“ ütleb Taavi. „Tunneme oma mett üsna hästi, teame, mis tünnis on mis mesi: mis värvi, kust ja millal korjatud, mis niiskusega, mis vurritamiskuupäev. Mul on täpne ülevaade, mis meed sobivad kreemjaks tegemiseks, mis vedelana müümiseks ja mille võib tuubi panna ning kui palju midagi laos on. Lihtsam on pakendada ja planeerida, kui sul on süsteem.“
Mahume kõik põllu äärde
Kumalase tarud asuvad enamasti põldude lähedal, aga kõikjale ulatuvad ka mets või raba. Taavi arvab, et kombinatsioon eri korjealadest ongi kõige parem. Kui mesilagrupp on nii suur nagu neil, siis metsa ei saa nendega minna, sest veoautoga peab ligi pääsema. Kumalane on viinud oma gruppe ka mesilaste korjealade toetuse raames põllu äärde, aga … „Nii meeletult kasulik see meile ka ei ole,“ hindab Taavi.
„Aga tolmeldamise koostööd oleme põllumeestega teinud: näiteks on meie mesilased, 250 peret, tolmeldanud tatrapõldu, ja meie kõrval tegutseval maasikakasvatajal aitavad meie mesilased suuremat saaki saada. Põllumehed aitavad mind ka – kas või välja tõmbama tulevad, kui masinatega kuskile kinni jääme. Olen selle eest väga tänulik. Aastatega on mürgitamise mure ka ära kadunud ja koostööd tehakse seal, kus parasjagu vaja.“
Taavi tajub, et teda kui mesinikku võetakse võrdsena. Ehk sellepärast, et ta teeb oma asja suurelt ja mõistab põllumehe elu. „Hiljuti käisime Brüsselis protestimas plaanitavate meetmete vastu – kui kuuled põllumeeste lugusid, siis vaatad teinekord, et mesinike elu on ehk lihtsamgi,“ ütleb ta. „Kõigil on oma osa põllu ääres ja maaelus. Tuleb mõistlikult läbi saada.“
Tasakaalu küsimus
Taavi ütleb, et kui Eestis on säilinud suuremad mesilad, siis mujal Euroopas on need juba haruldused. „Hästi on ka see, et meil on palju mesindushuvilisi, on säilinud loodus ja seega võimalik mesilasi pidada – kui mõne teise riigi mesinikud räägivad pidevast põldude pritsimisest, siis meil on need asjad korras,“ ütleb ta. Miinus on, et kõik mesindushuvilised ei tea või ei jõua perede eest korralikult hoolitseda: „Mesilased driftivad päris pika maa taha – see on mesilashaiguste risk naabermesinikule.“
Hinda tõsta ei kannata
Mee hulgihinnad on tänavu pisut tõusnud. Praegu kõrgemale minna ei saa, sest juba selle väikese tõusuga tajub Taavi kaupluste ostujuhtide huvi osta sisse odavamat importtoodet. Aga hinnas tagasi alla minna ei tohi – sest kuigi nelja euroga kilost ettevõte kahjumis ei ole, on areneda raske.
Sel tasakaalulaual samme planeerides loodab Taavi siiski, et on kümne aasta pärast endiselt mesinik: „Valdkonda vahetada me ei plaani – mida suurem laev, seda raskem pöörata. Kuigi mesindus pole lähi- ega keskvaates ülemäära kasumlik, on sellest väljuda ka raske. Meil on oskused ja seadmed ning turustuskanalid olemas, ikka tegeleme edasi. Vaatame kaugemat eesmärki ja anname oma parima, et meeturg saaks puhtaks.“
Praegu kulub Taavil omajagu aega HiveNavigatori arendusega, mis on tema jaoks väga põnev tegevus. Aga kuni tarude suminat alles baitideks tõlgitakse, tõmbab ta mesinikukindad meelsasti kätte ja sõidab mesilasse. Uus hooaeg oma emotsioonidega on ees.
Kommenteerib abikaasa Maarja-Liis: Taavi annab visiooni
Taavi on heatahtlik ja vahetu inimene. Professionaalselt väga suurte visioonidega ja avatud uuendustele – ta hoiab end kursis tehnoloogiliste arengutega ja mõtleb palju sellele, kuidas nende abil tootmist efektiivsemaks muuta. Sama kehtib ka kodus – tema on suurte plaanidega, mina olen ratsionaalsem. Tema annab visiooni, mina tasakaalustan.
Veel mõni aasta tagasi läks suur osa tema ajast mesindusele. Tihti töötas ta ka nädalavahetusel, isegi talviti: valmistus uueks hooajaks, tegeles kliendilepingutega, pakendas jaekettidesse mett.
Kui kevad-suvisel perioodil oli tööd väga palju, siis talvel oli lihtsalt palju. Tööd on palju ka praegu, aga aega kulub vähem, sest ta on paljud tegevused automatiseerinud ja valib rohkem, kuhu aega investeerib.
Mina tööalaselt mesindusse ei puutu, aga teemad on tuttavad, sest ikka arutame kodus oma tööalaseid väljakutseid. Väga palju on jutuks meevõltsingute teema – raske on näha, et abikaasa töötab valdkonnas, kus on nii palju pettust ja aus tootmine on mee madala turuhinna tõttu otsekui vastuvoolu ujumine.
Olen teinekord öelnud, et oled nii tark inimene, võid töötada ükskõik millises valdkonnas, kus sul oleks palju lihtsam. Aga mesindus on tema elutöö. Ja kes teine võitleks puhta meeturu eest kui mitte mesinikud ise?
