Uus registreerimise kohustus osadele viljakuivatite omanikele

Nende sekka, kes peavad tegevuse registreerima ja selleks keerulise registreerimistaotluse täitma, kuuluvad ka viljakuivateid omavad ettevõtted. Peagi ootab sama kohustus ka paljusid loomakasvatusettevõtteid.

Keskkonnaameti kodulehel on selgitus, et vastavalt atmosfääriõhu kaitse seaduse §-le 80 registreeritakse keskkonnaametis sellise paikse heiteallika käitaja tegevus, kes ei ole kohustatud omama õhusaasteluba, kuid kelle tegevus vastab registreeringu osas kehtestatud künnisvõimsusele.

Künnisvõimsused on kehtestatud keskkonnaministri määruses „Tegevuse künnisvõimsused, millest alates on vajalik paikse heiteallika käitaja tegevuse registreering, registreeringu taotluse, tõendi ja aastaaruande vorm ning aastaaruande esitamise kord“. See sätestab, et paikse heiteallika käitajal tuleb tegevus registreerida, kui:

• tema põletusseadme, näiteks katla, soojussisendile vastav nimisoojusvõimsus on üle 0,3 MWth, kuid väiksem kui 1 MWth
• kui põletusseadme soojussisendile vastav nimisoojusvõimsus on 1 MWth või suurem, kuid põletusseade töötab alla 500 töötunni aastas.

Kohustus umbes 70 kuivatil

Keskkonnaministeeriumi välisõhu osakonna peaspetsialist Kaidi Virronen kinnitas, et need sätted puudutavad ka viljakuivateid. „Oleme analüüsinud kogu põletusseadmete arvu, mis antud tingimustele vastab – 300 põletusseadet. Oleme hinnanud ka kuivatite osakaalu selles, mida on küll mõnevõrra keeruline teha – kuid siiski saame hinnata, et suurusjärk on kuni 70 viljakuivatit,“ kirjeldas Virronen. Ta lisas, et hinnang põhineb varasematel aastatel ja reaalne kogus võib mõnevõrra erineda.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja keskkonnatoimkonna esimees Ann Riisenberg oli nördinud selle üle, et põllumajandusorganisatsioone määruse väljatöötamisse ei kaasatud. „Info eelnõu kohta jõudis põllumeesteni siis, kui see oli juba eelnõude infosüsteemis (10.11.2017 – toim).“

• Registreerimiskohustusega ettevõtted peavad registreeringutaotluse esitama esimesel võimalusel. Kaidi Virronen keskkonnaministeeriumist mainis, et ametkonnad on teadlikud, et registreering jõustus 01.01.2018 ning nõude täitmisega võib minna ettevõtetel pisut aega. „Otsest üleminekutähtaega ei ole, kuid kindlasti peaks registreeringu taotluse esitama esimesel võimalusel,“ rõhutas ta.
• Registreeringuga ei kaasne riigilõivu ega muid tasusid.

Esialgu oli eelnõus sätestatud paikse heiteallika registreerimise kohustus ka loomakasvatusettevõtetele, kuid see jäeti viimasel hetkel määrusest välja. Kuid registreerimise kohustuse aluseks olev loomakohtade arv oleks toodud tunduvalt allapoole võrreldes 2016. aastal jõustunud määrusega „Tegevuse künnisvõimsused ja saasteainete heidete künniskogused, millest alates on käitise tegevuse jaoks nõutav õhusaasteluba“.

Kui nimetatud määruses on õhusaasteluba nõutav 1000 nuumsea, 300 piimalehma ja 10 000 kodulinnu puhul, ja farmerid, kelle loomade arv jäi sellest arvust allapoole, ei pidanud luba ega registreeringut taotlema, siis uue määruse eelnõus taheti registreeringukohustus panna ettevõtjatele, kel on 300–999 nuumsiga, 100–299 piimalehma või 10 000–29 999 kodulindu.

Maaeluministeerium jättis eelnõu kooskõlastamata, kommenteerides muu hulgas, et dokumendid, mida registreeringukohustuse puhul esitada tuleb, nõuavad nende täitmise tellimist konsulendilt või eksperdilt, sest on keerukad.

Sellega nõustub ka Ann Riisenberg, lisades, et jääb mõistetamatuks, mis on registreeringu eesmärk. „Seda, kui palju keegi õhku mingit saasteainet eraldab, on ka teiste meetoditega võimalik välja selgitada,“ leidis Riisenberg.

Loomakasvatajad olgu valmis

Töö loomakasvatajate registreeringukohustusega läheb tänavu edasi, kinnitas Kaidi Virronen. „Jätkame tööd põllumajanduse valdkonna registreeringu künniste väljatöötamiseks ning kehtestame registreerimise kohustuse ka loomapidajatele. Õhusaasteloa künniseid oleme leevendanud ja seda tehes informeerisime ka loomakasvatajaid, et tulevikus tuleb enda tegevus registreerida,“ selgitas Virronen.