Maaelu Edendamise Sihtasutuselt 2017. aasta parima taimekasvataja aunimetuse saanud Madis Ajaots ei vaja põllumeeste hulgas tutvustamist, sest oma järjekindla tegevusega on Ajaots koos perega end nullist Eesti mõistes seemnekasvatuse tippu kasvatanud.
Lisaks ärilisele poolele paneb Ajaots suure osa oma energiast ka põllumajanduse järelkasvu arendamisele – ta on Eesti Maaülikooli kuratooriumi esimees ja läbini seda meelt, et maal on vaja haritud noori.
Algselt hoopis metsandust õppinud Madis Ajaots sai põllumeheks perekondlikku traditsiooni jätkates. Oli ju tema isa elupõline agronoom ja seemnekasvataja, ema samuti taimekasvataja. Nüüd muigab Madise abikaasa Marge (kes on ka muidugi agronoom!), et ju naine valiti ka elukutse järgi.
Põllumeeste lapsed
Ka Ajaotsade järgmine põlvkond jätkab põllumajandustraditsiooni. Kõik kolm last on olnud maast-madalast põllumajanduse juures – teinud traktoris lõunaund nagu ikka põllumeeste lapsed. „Mäletan, kuidas kapsapõllul mängisin üle kapsaste hüppamist,“ muigab vanem tütar Linda. Just tema aga kippus maalt ära muudele radadele ja õppis kõigepealt prantsuse filoloogiks, siis Tallinna Tehnikaülikoolis majandust, kuid nüüd on juba ligi pool aastat tagasi maal ja õpib maaülikoolis sessioonõppes aiandust.
Vanem poeg Tõnis lõpetas maaülikoolis magistriõppe põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise alal ning Jaagup alles õpib samas koolis biotehnilisi süsteeme. See on tehniline ala, kus õpetatakse tundma masinate hingeelu.
Kõik lapsed löövad ka perefirmas kaasa ning igaühel on oma vastutusala – Tõnis hoiab silma peal põlluraamatul, Jaagup mõistagi masinatel, Lindale veel otsitakse põnevat projekti, abikaasa Marge vastutada on ettevõtte rahakott. „Nii nagu arstidel käib elukutse mööda suguvõsasid, on ka põllumeestel. Päris raske on vaadata mujale, kui oled selle ala sees,“ nendib Madis.
Algus juba Vene ajal
Tagasi vaadates loeb Madis Ajaots oma põllumehetee alguseks ehk seda, kui vanaema 1990. aastal talle taluhooned kinkis. Maad kingitusega kaasas esialgu sisuliselt polnud. Niipea, kui avanes võimalus ettevõtlusega tegeleda, kasutas Madis võimaluse ära ja tema Pilsu Talu FIE oli esimesi talusid Tartumaal, registreeritud 1989. aastal. Pilsu Talu FIE on alles praeguseni, lisandunud on OÜ Rannu Seeme.
Ajaots meenutab, et alguses oli talul maad vaid viis hektarit ning kasvatati köögivilju, mida müüdi turul. Oli kümmekond turustatavat kultuuri ning ka rediseseemne kasvatus. Nimelt oli Madis veel sel ajal Lenini-nimelises näidissovhoosis metsavaht ning sovhoosil leidus poolehektariline maalapike, millel seemnekasvatuse osas ka algust tehti – kasvatati rediseseemet. „Tegime seda tööstuslikes kogustes, sordiks oli „Rannii Krasnii“ – ilus ja väga hea redis,“ räägib ta.
Hoog sai sisse Soomest
Jõudsamalt sai Madis põllumajandusega hoo sisse aga pärast Soomes sulaseks käimist. Just seal töötades tekkis mõte jätta metsandus ja pöörduda hoopis põllumajanduse poole. „Ma sain seal töötades ka finantsiliselt hea põhja ning ei olnud raske siin alustada. Meil ei olnud ju alguses mitte midagi, põlde harisime kõplaga. Soomest aga ostsin esimese palga eest Lada, mille siin vahetasin Belarussi vastu. Lada toomine oli lugu omaette – me toppisime adra autosse ja küll see tekitas tollimeestes imestust,“ räägib ta.
1990. aastate alguses pankrotistunud Konguta sovhoosi pankrotivarast ostis Madis hooned, kus praegu asubki tema ettevõtmiste keskus. Samuti sai ta sovhoosi tegevuse lõppedes vallalt rukkipõlde koristamiseks ning need sai hiljem võtta rendile. See, et tegevusalaks saab seemnekasvatus, oli selge üsna algusest peale, sest Madise isa oli ju elupõline seemnekasvataja ning temalt on poeg igasuguseid nippe ja teadmisi saanud.
Ligi 30 aastaga on Ajaotsad oma ettevõtmisi aina kasvatanud. Marge imestab sellele mõeldes: “Kas tõesti juba nii kaua – alles me ju kõplasime tilli?” Samas pole Ajaotsadel olnud maailma vallutamise plaane, vaid kasv on tulnud loomulikult. Madis ütleb, et pluss-miinus 100 hektarit võib külvipind muutuda mõne aastaga. Ega põllumajanduses numbrid kiiresti muutuda saagi, sest põllupinna kasvuga kaasneb ka suurem kuivati- ja kombainivõimsuse vajadus.
Seemnetele karmid nõuded
Taimekasvatuse nõuded seemnekasvatuse osas on hoopis kõrgemal tasemel kui tavateraviljakasvatuses. Marge Ajaots seletab, et seemet kasvatades tuleb järgida tervet hulka nõudeid, et saada kvaliteetne ja puhas seeme. „Puhtus on kindlasti märksõna. Põllud peavad olema puhtad umbrohust, puhtad peavad olema masinad ja hoidlad. See on vajalik selleks, et seemnesordid ei läheks omavahel segamini ja ei saastuks umbrohuseemnega,“ räägib ta. „Hästi tähtis on põldude õige planeerimine ja külvikorra jälgimine, mingil juhul ei tohi teravili jääda umbrohuks.“
Viie hektariga alustanud Ajaotsadel on praegu harida 2300 hektarit maid. Eestis on nad kindlasti kümne esimese kasvataja seas ning seemnekasvatuse edetabelis jagatakse Põlvamaa kolleegi Erki Oidermaaga 1.–2. kohta. Sortide osas tehakse koostööd Jõgeva sordiaretusega (Eesti Taimekasvatuse Instituudi Jõgeva Sordiaretuse osakond – toim).
Mullu kasvatas Madis Ajaots 60 sorti erinevaid tera- ja kaunvilju, kuid suur osa nendest kasvas vaid katselappidel. Nimelt teeb ta juba aastaid ise sordikatseid, kus võrdleb uusi sorte vanadega. Ainult nii saab teada, milline sort ennast siinsetes oludes päriselt õigustab.
Jaagup, Madis ja Linda Ajaots said mullu detsembris oma põllul tõdeda, et hoolimata kehvast ilmast oli hea aasta.
Ka seemnekasvatuse aastad ei ole vennad
Enamik viljakasvatajaid kannatas möödunud sügise vihmaste ja heitlike ilmade tõttu ning hilines nii saagikoristus kui ka talikultuuride maha panemine, või jäi viimane hoopis ära. Neid haavu lakutakse mitu aastat. Madis Ajaots aga ütleb, et temal läks kõik plaanipäraselt ja külviplaan sai täidetud 100-protsendiliselt. Ka põllule ei jäänud rohkem kui 20 hektarit hernest. „Polnud mõtet võtta, kaunad olid juba lahti ja idud suured,“ ütleb Madis.
Marge lisab, et otsus jätta saak põllule on emotsionaalselt valus. „See on üks raskemaid otsuseid, mida põllumees peab tegema – sa oled ju panustanud, lootnud viimase hetkeni, et saad kätte, ja siis pead tegema otsuse, et ei. Seda otsust keerutatakse peas mitu ööd, samas tuleb kiiresti otsustada, sest koristusaeg on lühike ja ühtegi päeva ei tohi lasta raisku ebaõigete otsuste tõttu.“
Tulemuste poolest nimetavad Ajaotsad 2017. aastat paremaks kui eelnenud aastat. „Meid jättis vee peale varajaste sortide kasvatamine ja sellega saime ära lappida eelmisest aastast (2016 – toim) tekkinud väga sügava augu. Arvasime, et läheb kauem, aga läks nii,“ selgitab Madis, lisades, et hea tulemuse põhjus on varajased sordid ja järjepidevus, kus peale varajast talinisu läheb maha nn rahakultuuriks peetav taliraps. „Nipp on selles, et sa pead jõudma eelmise asja eest ära koristada. Kui aga seda ei jõua, siis ei saa õigel ajal järgmist maha panna ning probleem kestab mitu aastat. Kes tänavu lootsid talirapsi külvata pärast varajast otra, siis neil hakkas venimine pihta juba kevadel, kui oder ei saanud õiget kasvuhoogu sisse,“ räägib Madis.
60 sorti erinevaid tera- ja kaunvilju kasvatasid Ajaotsad mullu oma põldudel.
Lemmiksordid Ajaotsade põldudel
Varajasest nisust kiidab kogenud viljakasvataja väga „Ramiro” nimelist sorti. See valmib hästi vara ja 2017. aastal sai koristama hakata juba 9. augustil ehk ajal, kui teised põllumehed veel koristamisest midagi ei teadnud. „Hilised sordid end mullu ei õigustanud. Samas neil on ka omad eelised ja on aastaid, kus paremini läheb just hilistega,“ ütleb Madis.
„Üks väga lollikindel nisusort on „Ada”. Tegemist on Jõgeva teadlaste soovitussordiga ja tõesti, ta ei jäta kunagi saagita – töötab igal aastal. Uute sortidega võib väga võita, kui tingimused klapivad, aga võib ka väga alt minna. Adaga seda ei juhtu. Ta on põllumeeste lemmiksort ning meil tegid „Ada” ja „Ramiro” lõppenud aastal parima tulemuse.“
2018. saakide kohta on Ajaotsade sõnul veel varavõitu midagi arvata, kuid tundub, et väga head saaki ei tule. „Rapsid on ilusad. Nisu võiks olla kahe lehega, kuid üldiselt pole. Tema kasv on väiksem, kui võiks olla. Ei paista, et tuleks häving, aga ei paista ka midagi väga head. Eks palju sõltub talvest,“ ütleb Marge.
Sojauba Eesti põldudel
Eesti põldude uustulnuk on sojauba, mille kasvatamise katsetused alles käivad. Kolm aastat on proovinud sojat kasvatada ka Ajaotsad. Esimesel aastal läks maha üks Tšehhi sort, mis paraku sügiseks valmis ei saanudki. Viimased kaks aastat kasvatasid nad Eesti oma sojasorti „Laulema”. 2016. aastal õnnestus väga hästi, lõppenud aastal mitte nii väga – ta sai küll valmis, kuid koristada ei saanud. „Me jätkame kindlasti soja kasvatamist.
Nõudlust on ja me tahame leida sobiliku tehnoloogia soja kasvatamiseks. Taim on hea, taimekaitsevahendit läheb vähe – tal ei ole veel putukaid ega haigusi. Väetist ei kulu, toodab ise mügarbakteriga õhulämmastikku. Võiks meile hästi sobida. „Laulema” on GMO-vaba sort,” teab Madis.
Kommentaar:
Raul Rosenberg
Maaelu Edendamise Sihtasutuse juhatuse esimees
Madis Ajaots on olnud läbi aastate eesrindlik põllumees ning ühistegevuse pooldaja. Lisaks on Madis Ajaots ka tulundusühistu KEVILI liige. Ta on pikka aega teinud koostööd Eesti Maaülikooli ning teadusasutustega, eeskätt Eesti Taimekasvatuse Instituudiga, kelle uusi sorte ta on olnud alati valmis katsetama. Lõppenud aastal katsetas ta Jõgeval aretatud sojaoa sorti „Laulema” kasvatamist biolaguneva kilemultšiga.
Madise arvamust võetakse alati tõsiselt!
Teadusesse rohkem raha
Möödunud aastal valiti Madis Ajaots maaülikooli aasta vilistlaseks. Ajaots ütleb, et talle läheb väga korda maaülikooli käekäik ja teeb suurt rõõmu, et ülikoolis tahetakse õppida, sest haritud põllumehi on väga vaja.
Samas teeb talle muret erasektori väga väike või lausa olematu panus teaduse rahastamisse.
„Põllumehed võiksid rahastada teadust ja innovatsiooni, sest ega selleta meie alal toime ei saa. Kui me teadusesse ei panusta, siis see maksab meile varsti kätte. Me räägime palju, et innovatsioon on oluline, kuid me tegelikult ei panusta. Meil võiks olla vastav fond, kuhu põllumehed panevad raha ja mida me võiksime ise suunata,“ räägib maaülikooli kuratooriumi esimees Ajaots.
„See, et ostame uue traktori, mis on eelmisest nutikam, ei ole innovatsioon, vaid müügimehe tubli töö. Meie teadus on päris maha jäänud, sest on pikalt olnud alarahastatud. Kõige aluseks on kokkulepped, kuhu me hakkame arenema: kas sihiks on näiteks Hollandi süsteem. See on ju sama suur riik kui Eesti, kuid põllumajandus on seal palju tootlikum ja arenenum kui meil,“ kritiseerib Madis ja lisab, et praegu on nii, et igaüks pingutab omaette midagi teha. Ta on kindel, et nii me väga kaugele ei jõua.
„Tuleks näiteks põllumajandus-kaubanduskoja juurde hakata tegema teaduse- ja innovatsioonifondi, mis rahastaks põllumeestele olulisi rakenduslikke uuringuid ja viiks teaduse põllumeestele lähemale,“ pakub ta välja konkreetse idee.
